See jutuke on kirjutatud Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali jutuvõistluse jaoks ja on muidugi algusest lõpuni välja mõeldud – midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Mis muidugi ei tähenda, et Hiiumaal endiselt nõidu ei pesitseks. Hiidlased on viimasel ajal arutanud, et kas Hiiumaal on nõidu põletatud või polegi. Kohalikes sotsiaalmeediagruppides käib vaidlus ja nõidade põletamise…

Pean endale meelde tuletama, et hingaksin kümme korda sisse ja välja enne kui kirjutama hakkan. Asi selles, et ehkki ma olen loomakaitsega tegelenud varsti juba vist 30 aastat ja sellest kümmekond aastat kohalikku varjupaika pidanud, on endiselt asju, mida on väga raske taluda. NB! Hoolimata sellest, et varjupaika pole juba alates aastast 2016, pakuti viimati…

Elan Hiiumaal väikse metsatuka sees ja olen otsustanud, et ei teeskle hiidlastele omast külalislahkust. Siin ei käi ootamatuid külalisi ja sissesõidutee otsas on eemalepeletav silt. Peaasjalikult põhjustab ebaviisaka elulaadi see, et pidasin kümmekond aastat oma kodus loomade varjupaika. Katkematu inimeste ja hädasolevate loomade vool kaotas igasuguse privaatsuse ja ega ma sellest rollist vist kunagi lahti…