Harju küla lugu

(mustand)

See alljärgnev on esialgne variant Harju küla raamatust, mis on avalikku veebi tõstetud, et külaelanikud ja muidu Hiiumaa ajaloo huvilised saaksid pilgu peale visata, vigu otsida ja oma parandusi ja ettepanekuid teha. Palun kõik küsimused ja ettepanekud saata paari nädala jooksul e-mailile kuulikodu@gmail.com. (Paberversiooni kõik siinsed pildid praeguse kvaliteediga ei lähe).

---

---

Sellel raamatul ei ole autorit. Ka ei jälgi ta kindlakskujunenud formaati, sest seda ju ei olegi – kõik Hiiumaa paikkonnaraamatud on kirjutatud nii nagu kirjutajad on paremaks pidanud. Raamatu kokkupanemise algus ulatub aastasse 2010 kui Enda Kaugesalu (1927-2017), Aivi Maandi () ja Leili Pärn () andsid külaseltsile käsikirja Harju küla taludest koos omatehtud kaardi ja bukletiga. Nendes paberites on kirjas 75 talu, kokkukirjutaja leidis veel paar tükki juurde. Aeg on edasi läinud ja täna, aastal 2026, elab Harju külas 73 inimest.

Tollane üleskirjutus on selline nagu eelkõige Endal meeles oli – näiteks on käsikirjas märkus, et talu esmavaldaja nimi on kirja pandud just selle järgi nagu Enda Kaugesalu mäletas. Ja kuna tema sünniaasta oli 1927, siis sellest tuleneb ka raamatu ajaline rõhuasetus. Siinsesse raamatusse on kantud naiste kirjutatud sisu mõningaste parandustega ja ka väljajätmistega – täna pole enam kombeks öelda, kus keegi täpselt elab ja päris kõike ei saa paberile panna, mida küla tänaseni teab. Külaselts MUHV kogus 2018. aastal kokku info ja fotod veel olemasolevatest taludest – ka seda materjali on siin osaliselt kasutatud.

Kasutatud nimekujud võivad segadust tekitada. Perekonnanimi Paomees võib mõnel pool olla kirjutatud Paumees, Hermann Härman, Liisu Liso jne. Külanimedega on nii, et Tülli küla on peetud ikka Harju küla osaks, ehkki mõnedes dokumentides võib Tülli küla ka eraldi märgitud olla. 1939. aasta talundilehtedes, mis koostati tolleaegse põllumajandusloenduse jooksul, on Harju ja Valgu külade talud hoopis Ulja piirkonna all. Leidub ka allikaid, kus on eraldi välja toodud Harju-Männiku ehk Süllaotsa küla. Seda viimast vist ikka ka pole eraldi olemas olnud. Süllaks nimetati külatänavaid ja kui need otsa lõppesid, siis oligi sülla ots, kus asus mõni maja. Vähemalt niimoodi räägib Valgu küla Maripuu, Heldur. Ta arvab, et see on sellepärast niimoodi, et külaelanikud pidid teed hooldama ja seda mõõdeti süldades – “Teatud teeosa oli sulle välja mõõdetud, mida pidid hooldama, viisid hobusega kruusa ja pärast käis höövel üle, see oli veel vene ajal niiviisi”.

Foto: Singeri õmblusmasina kursused Tülli poes (Harju ja Prassi vahel) – Hiiumaa Muuseumid Fotokogu.

Ülesehitus saab olema selline, et iga talu kohta (ka nende, millest enam midagi alles ei ole) on kirjas see, mis kogujad 2010. aastal kirja panid. Ja selle järel on mõne talu juures parandused ja lisandused, mis 15 aastat hiljem õnnestus leida. Nii mõnedki Harju küla majad on täna Hiiumaal mõnes teises paigas alles. Patrick Rang selgitas, et kolhooside tuleku ajal otsisid inimesed näiteks Kärdlas töökoha, et kolhoosi minekust pääseda ja võtsid siis maja ka kaasa. Talude info vaheldub lugudega, mis on ilmunud erinevates teostes ja ajakirjanduses. Mõned lood on ka just siinse ettevõtmise jaoks kirja pandud. Ja kindlasti võib siin olla vigu, sest kõikide Harjuga seotud suguvõsade uurimine võtaks väga palju aega, aga oleks seda tulevikus muidugi väärt. Raamatu koostamise ajal oli juttu ka sellest, et vähemalt samasugust kirjutust oleks vaja ka Valgu ja siis Ulja ja Muda küla kohta. Jne. Nii ongi, iga küla ja tegelikult ka iga talu kohta saaks eraldi raamatu kui tahtmist leiaks.

Sirelite õitsemise ajal võib mööda suurt maanteed Harjult läbi sõita ja mõelda, et mis küla see küll on, kus on teeääred sireleid täis istutatud. Aga eks tegelikult näitavad sirelid vanu kadunud talukohti nagu ka seebililled ja lumimarjapõõsad.

Harju on linnu- või droonilennult vaadates nagu nahkhiirekujuline ja siin on külarahva sõnul elanud põllumehed, meresõitjad, laevaehitajad- ja omanikud, õpetajad, kirikuõpetajad, pühapäevakooliõpetajad, sepad, rätsepad, kingsepad, kokad, ehitustöölised, kalamehed, möldrid, mesinikud, poodnikud, töösturid, masinkudujad ja ka vallavanem, juuksur, koorijuht, helilooja, salapiirituse- ja salasoolavedaja. Praegugi elab igasugu rahvast; on nii pärishiidlasi kui hiiumaalasi, suvehiidlasi, hiidlaste järeltulijaid, isehakanud hiidlasi, suvehiidlaste järeltulijaid igasuguses vanuses ja tegevusaladega.

Foto: Harju küla kiigel. Fotograaf: E. Wirnhoff Hiiumaa Muuseumid SA

Ajaloost

Harju küla nime üleskirjutus pärineb 16. sajandi adramaade revisjonidest, täpsemalt 1564/1565. 1565. aastal on kohanime kirjutatud Harie by (siis oli siin kolm talu kolme adramaaga), 1622. aastal Haria, 1686 Harrio kulla, 1693 Harjo. Usutavasti tuleneb nimi mäeharjast ja küla paiknebki Emmaste oosil. Nii arvas Paul Ariste, aga Leo Tiigi arvates tuleb nimi Harjumaa nimest.

Foto: Harju küla Vaemla mõisa rootsiaegses vakuraamatus. Rahvusarhiiv.

Rootsi võimude aruanded aastaist 1576-1579 näitavad, et Harju küla põletati saare laastamise käigus Vene-Liivi sõja ajal, teiste külade hulgas tatarlaste poolt maha. Kui De la Gardie’de järel suuruselt järgmisele maavaldajale Hiiumaal, Hans Wachtmeistrile omistati 1578. aastal aadlitiitel ning 1581. aastal tõusis ta Rootsi feldmarssaliks, siis läänistati Hiiumaal teiste maaalade hulgas talle ka Harju küla.

alles 1614/1615. aastal on seal kolm väikest talu näidatud (kokku 0,375 adramaad). Kuni 1620. aastani siin vakuses asustatud adramaade arvu ei suurendatud, kuid samal aastal anti Hiiumaa kroonuvaldused Jakob De la Gardie kätte rendile ja 1622/1623. a. vakuraamatu järgi on asustatud adramaade arv tõstetud 12 peale, seega enam kui kolmekordseks. 1711. suri 17 inimest Harjul katku. Vene võimu ajal kuulus 1712. a. inkvisitsiooniprotokolli järgi Harju küla teiste 11 küla hulgas Käina kihelkonnas asuva Vaemla mõisa alla. 1712. oli Harjul 9 talu, 1858. aastal 14 talu. Harju külas liigub jutt, et Emmaste mõisnik mängis Harju küla Vaemla mõisnikule maha, aga see ei ole väga võimalik, sest Harju oli Vaemla mõisa all juba vähemalt sajand enne Emmaste mõisa rajamist. Ilmselt on rahvajutu aluseks umbes 1829. aastal toimunud maadevahetus, kui seni Vaemla alla käinud kaks Prassi talu vahetati Emmaste mõisale kuulunud kahe Tülli talu vastu. Vahetuse tagamaad on teadmata. 1890. kattusid vallapiirid mõisapiiridega.

Aastal 1892 ei olnud Emmaste vallavolikogu nõus talurahvaasjade komissari ettepanekuga liita Emmaste vallaga Vaemla valla Harju ja Õngu külad ning Kassari vallast Agapäe küla. Kui teised külad, nagu Kassari mõisale kuulunud Jabuse 1894. a., Vanamõisa 1895. a., Prähnu ja Ole 1906. a., Emmaste valla koosseisu liitusid, jäid Õngu ja Harju külad endiselt Käinale. Alles 1920. a. ühendati seni Käina valda kuulunud Õngu ja Harju külad Emmaste vallaga. Harju jagunes külakupja piirkondade poolest Proosu (13 suitsu), Suurküla (33 suitsu) ja Tülli-Männiku (21 suitsu). Mehed sõitsid merd ja naised kündsid põldu. Nii oli tihti ka Harjul. Põllul kasvatati rukist, otra, nisu, kaera ja lina. Loomadest peeti lehmi, lambaid ja hobuseid. Merel oli pool tosinat purjelaeva ja paar mootorlaeva. Ranna taga oli sadam, kus haluriidad küündisid sadadesse süldadesse. Harjul oli ka oma koolimaja, koguduse hoone, eeskujulik pritsimaja uue pritsi ja paraja torniga. Paljude erinevate oskustöölistega külas oli arvukalt ettevõtjaid, osaleti ka ühistutes: piima- vee ja masinaühistud. Oli kauplus, tegutses tuletõrjeühing.

Sõdu on küla omajagu näinud – Kanni Harjak meenutas, et Harju külas toimus tugev lahing, mitu maja sai pommitabamuse, mitu põles ära, ka Soku laut põles ära ning ehitati saksa ajal uuesti üles. Üks pomm kukkus Malga talu (Laasiõue) maja kõrvale, kus pererahvas lõunat sõi. Mitte keegi ei saanud surma, ainult maja vajus ära. Venelased panid sakslaste pealetungile kõvasti vastu, venelaste poolel oli 12 surnut, kes Harjul välja pealt üles korjati, nad viidi pommiauku ja aeti muld peale. Pärast viisid venelased maha maetud sõdurid ära. Ka sakslasi sai surma, nad maeti tee äärde ja sakslased viisid nad hiljem ära. Külainimestest ei saanud keegi surma.

Ööl vastu 12. oktoobrit (1941) asusid dessantgruppide “Ost” ja “West” mehed laevadele. Grupi “Ost” pealähtepunktiks oli Taaliku sadam Saaremaa kirderannikul. Tundub, et osa aluseid läks merele ka Orissaare ja osa Triigi sadamast. Dessant koosnes Saksa 176. Jalaväerügemendist, millele oli teejuhtideks kaasa antud Hiiumaa Omakaitse kompanii Heino Mähe juhtimisel. Dessantgrupi “Ost” maabumispaigaks oli määratud Popsirand (Papsirand) Harju-Männiku küla all. Dessandi üleveoks käsutati üheksat laevastikupraami ja viit Siebel-praami. Need, nagu hulk muidki üleveovahendeid, nn Läänemere Katseüksuse koosseisu, mis oli osalenud ka dessandis Muhumaale. Kuna dessant saadeti rannikule, kuhu nood liikurpraamid said läheneda vaid umbes ühe kilomeetri kaugusele, oli praamidel puksiiris (osalt ehk ka pardal) 170 ründepaati. Et oletati venelaste kõva vastupanu dessandi maandamisele, oli dessandi julgestamiseks eraldatud laatsaretlaev, millel oli kaasas viisteist mootorpaati ja kolm ründepaati haavatute kokkuvedamiseks. Dessantgrupp “West” koosnes umbes pataljonitugevusest 161. Luureüksusest, millele oli teejuhiks kaasa antud Hiiumaa Omakaitse Emmaste kompanii Julius Remmelga juhtimisel. Dessandiga sõitis kaasa ka leitant Artur Saaliste. Ühtekokku oli eestlasi “Westi” ja “Osti” esimeses dessandilaines 86, sakslasi vahest poolteist tuhat. Dessantgrupp “West” pidi maabuma Prähnu ja Kitsa küla all Küla rannas. Dessandi üleveoks käsutati kümmet sapööripaati (kuus väikest ja neli suurt), otseseks tuletoetuseks oli viis traalerit. Sapööripaatidel oli kaasas 30 ründepaati. Sakslased ei kasutanud oma dessantlaste suhtes selliseid hoolimatuid võtteid, nagu seda tegi punalipuline Balti laevastik ja Punaarmee, kui täpselt kolm aastat hiljem, 12. oktoobril 1944, saadeti Sõrves Vintri küla all /…../ Popsirannas maabunud 176. jalaväerügement koos Käina OK kompaniiga liikus läbi metsa Emmaste-Käina maanteele. Seal vallutati üllatusrünnakuga kolm veoautot punaväelastega, kes alistusid. (viide: Hiiumaa teises maailmasõjas).

Edasised sündmused tulevad juba talude lugudest välja, kes langes, kes põgenes ja kes jäi kohale ja sunniti kolhoosi – uhke küla, kus kõik eluks vajalik olemas, muutus tundmatuseni. Elu juhtis suur Sõpruse kolhoos, mis moodustus 15 väiksest kolhoosist. Harju laut ehitati aastal 1976.

Kool

Enamik Hiiumaa kõrtse lõpetas 1863. aastal tegevuse (suure impeeriumi katse karskust au sisse tuua). Vaemla mõisa omanik Gernet annetas koolimaja jaoks aastal 1864. vana kõrtsi ja selles majas tegutses kool niikaua kuni külaelanikud uue maja ehitasid. Seda hoonet (Kooli talu) kasutas kool tegevuse lõpuni.

Kool töötas 1929. aastani vaid ühe õppejõuga, sellest ajast muudeti ta 6-klassiliseks 3 komplektiga, kus töötab 3 õppejõudu. Ruumikitsikuse tõttu töötas osa klasse pärastlõunal. Õpilaste arv 1935/1936 oli 78. Kooli tegutsemisraadius oli 3 km. Vene riigi all olles töötasid koolis järgmised õppejõud: 1) Kukk, 2) Kumael, 3) Mäns, 4) Harjak, 5) Tuul, 6) Einmets, 7) Juurmann, 8) Pada, 9) Mikli ja 10) Brever. 1917. aastal tuli okupatsiooni valitsus ja koolimajas hävitati kõik, mis tuletas meelde, et see koolimaja oli olnud. Eesti iseseisvuse ajal algas kool uuesti oma tööd. Esialgu ainult väikese arvu õpilastega. Õpetajaks oli August Harjak. 

August Harjak oli oma ettevalmistuse saanud Kaarma seminarist. Kaarmal oli ta ainult üks aasta õppinud, seega puudusid tal vastavad õigused õpetajaks olla. 

Mõni aasta hiljem muudeti Harju algkool nelja klassiliseks. Sellest ajast peale töötas kool kahekomplektilisena. Kooli juhtajaks kinnitati Jüri Mets, kes oli Kaarma seminari haridusega ja omas õpetaja ameti-kutse. Esimene koolmeister oli Kuuda seminari haridusega Jaan Kukk (hiljem Brever). Veel üheksakümnendatel tuletasid Harju kooli vilistlased meelde hea sõnaga koolijuhatajat Valter Kleinbergi – hiljem Valdur Leinveer. 1949-1951 oli Harju kooli ainuke õpetaja Erik Heinsoo. Teda kohustati 1949. aasta sügisel juhtima ka Emmaste artelli poliitringi, kus tuli õppida Stalini elulugu. Kooli suleti õpilaste vähesuse tõttu 1963. aastal.

1923. aastal toimus rahvahääletus algkooli seaduse muutmise seaduse üle, mis puudutas ka usuõpetuse uuesti sisseviimist. Muda ja Harju kooliringkonna 495 hääleõiguslikust kodaniust pooldas usuõpetuse sisseseadmist ainult 66 ja vastu oli 156.

Usuelu

Harju kogudus oli suuruselt teine Lõuna-Hiiumaa baptisti kogudus, millel oli 1933. Aastal 340 ristitud täisõiguslikku liiget, koos lastega 427. Kogudusel oli kolm pühapäevakooli 9 õpetaja ja 90 lapsega, juhatas Aleksander Toompuu. 29 liikmelist laulu- ja keelpillikoori juhatas Erich Ots, Harju filiaalkogudus asus Lugusel.

Edasise on koostanud Aleksander Hausberg-Aaslepp (1898-1971) Mulgu talus. Ümberkirjutanud ja edasi saatnud Kanadasse Anna Hausberg-Aaslepp 1971. aastal:

Võibolla keegi mõtleb küsides, kust olen käesolevad andmed võtnud, vastan siis sellele: selleks olen küsitlenud seitset vanemat venda ja kuut õde, mõnda isegi kaks korda. Peale selle 155 koguduse protokolli ja liikmeraamatut läbi lugenud. 

Andmete järele on Harjul kõige vanem usklik babtist Liisu Salundi, usule tulnud astal 1896, Emmaste Luteri kirikus altari ees. Siis tekkinud tema kohta arvamus nagu poleks temal enam kõik koras mõistusega. Tema vennad omavahel rääkides öelnud: Liisu tervis on läbi. Tema hakkas oma kodus koosolekuid pidama ja oli ise kui tunnistaja vend. Nii läks pea kolm aastat. Oli ikka luteri koguduse liige. 

Sel ajal sai päästetud vanem vend Mihkel Saul. Tema ei pidanud liha ja verega nõu, vaid läks Kärdla ja lasi end ristida vend Peeter Kaupsi poolt. See toimus 18. aprillil 1899. aastal, seega kõige esimene baptist Harjul, olles Kärdla koguduse liige. Sellest ajast hakkasid vennad Kaups ja teised Harjul käima koosolekuid korraldamas. 

See oli aastal 1900, kui Toomas Proos avas lahkesti oma maja uksed vendadele. Aastal 1901, tema usklikuks saades, algasid järjekindlad koosolekud Proosul. See oli esimene suurem ärkamine, kus päästetud sai Kersti Altika, Anna Saul, Leena Takis, Siim Takis, Leeni Vahtra, Liisu Proos, Toomas Sadul, Ingel Proos, Sadul Aet, Liisu Sadul, Peeter Väljas, Kersti Proos, Liisu Tüll, Peet Lunter, Liisa Lunter, Joonas Lunter, Andres Takis, Leena Takis ja Siim Vahtra. 

Üks aasta hiljem sai ka päästetud Liisu Hausberg, Nurste koguduses Ja Peeter Kaupsi poolt Nurstes ristitud Külaküla rannas. Üks aasta hiljem ka Aado Hausberg. Varem kogudusega ühinesid Liisu Vahtra, Mihkel Väljas, Ingel Nurst 1900dal aastal. 1902 oli teine ärkamiseaasta ja 1903dal aastal oli peaaegu niiöelda kogumise aasta Proosule.

Siis töötasid vennad Lunter ja Kapsi neli nädalat järgemööda. Üks hoolsamaid töömeestest oli vend Johannes Kaev ja aitas kaasa ka Peeter Nigu 1914. aastal. See oli tähtsam aasta, sest siis kinnitas Konverents koguduse iseseisvaks. Senini oli olnud Kärdla koguduse osakonnaks ja jutlustajaks vend Peeter Kaups. Nüüd valis kogudus Priidu Metsa, kes varemalt Nurstes töötas. Kui vend Mets Nurstest Harjule tuli, tulid Nurstest umbes 25-30 liiget Metsaga Harjule üle. Nende seas on täna veel meie keskel alles armsad vennad ja õed Leisbergid. Paljud läksid hiljem tagasi Nurste. Ka Parun Üksküll külastas aastal 1901-1902 Harjut. 

Mõned märkused Proosu koosolekute kohta: koosolekud olid rahvarikkad. Hõiskamine ja võidulaul täitis koosolekuid. Ka koosolekute rikkumisi tuli ette. Esimeste koosolekute ajal baptisimi vastased tulid vendi kinni võtma. Jumala vägi langes vendade peale nii võimsalt, et see välja paistis ja kinnivõtjad ehmatasid ja uksest välja läksid. Ka esines juhtumeid, kus koosoleku ajal puukaikaid koosoleku ruumi loobiti. Teisel juhtumil oli lumesse peidetud kiviga kellegi väljasttulnud vennale vastu silmi visatud, millest jäljed järele jäid. Kolmandaks esines juhtum, kus üks väikene poiss mustaks määriti ja rahva sekka saadeti. 

Ka 1905 aasta oli kogudusel üks tähtsamatest, sest siis ühinesid vennad kogudusega, kes said tulevikus koguduse kandvaks jõuks: Priidu Veevo, Mihkel Saul, Mihkel Maripuu, Madis Paumees. Sel aastal sai ka diakonid valitud. Esimene protokoll, mis olemas, on 13dal veebruaril 1905dal aastal. Kirjutatud andmete järgi on diakoniks valitud Peet Lunter, Priidu Veevo, Peet Leisberg ja Mihkel Saul. Teistest selgeid andmeid ei ole. 

Sellel koosolekul tegi Priidu Veevo ettepaneku: Kas me ei võiks raha taldrekuga korjata? Tärk kinnitas seda ettepanekut, et siis saaks need raha anda, kes laua juurde ei julge tulla. Otsus võeti vastu. 

Palvemaja küsimus oli tekkinud päevakorrale sellepärast, et ruumid Proosul hakkasid kitsaks jääma. 25dal septembril, koguduse tunnis tehti teatavaks, et on saadud maja osta: Nimetatud Nõmme kõrtsi Toomalt, 200 rubla eest. Palvemaja krundi kinkis Peeter Proos. Ka küsimuse all oli üks teine krunt, mis asus Sepa Juhani maa peal. Kogudus otsustas võtta Proosu krundi. Nüüd tekkis küsimus, kust võtta raha, et maja välja maksta. Pööratud palvega vendade Sauli ja Maripuu poole. Vennad muidugi ei tahtnud nii palju raha välja anda. Vaikisid ja purjetasid laevadega Tagarannast laevadega välja (olid laevakaptenid) Tallinna poole, nagu oleks tahtnud Jumala eest Joona kombel ära põgeneda. Vennad ja õed kohapeal olid mures ja ohkasid Jumala poole. Jumal kuulis palveid. Ei toiminud vendadega sarnaselt kui Joonaga, vaid Jumal laskis vendadele unevõimu peale tulla, nii et laevade juhtimine jäi poste hooleks. Poiste juhtimisel sõitsid laevad merel kokku, ja olid sunnitud rikete tõttu uuesti Tärkmale tagasi purjetama. Vennad maale jõudes, surusid üksteise kätt ja mõistsid Jumala häält. Läksid ja maksid eelnimetatud maja eest 200 kuldrubla ära. Kogudus lammutas maja ja vedas koha peale. Valiti ehitusmeistriks Peeter Leisberg. /—–/

Priidu Mets töötas Harju koguduse juhina kuni 1919. aastani. Seejärel võttis töö üle tema Londonis usuteadust õppinud vend Peeter Mets, kes juhtis kogudust kuni 1935. aastani. 

1922. aastal puhkes Harju piirkonnas võimas vaimulik ärkamine. Koosolekuid peeti iga päev aasta algusest kuni märtsi keskpaigani. Rudolf Veevo sõnul liitus 1922. aastal Harju kogudusega 215 inimest. Kokku puudutas äratus Emmaste piirkonnas rohkem kui 1000 inimest. 

1935. aastal valis kogudus uueks vanemaks äsja Baptisti usuteadusliku seminari lõpetanud Rudolf Veevo. Rudolf oli sündinud ja kasvanud Harju külas Mihkli-Hansul ja elas kuini abiellumiseni isakodus. Peale abiellumist 1938. aastal kolis ta perega elama Ulja külla. 

1944. aasta põgenemise käigus kaotas kogudus suure hulga aktiivseid liikmeid. Uute seaduste kohaselt said Luguse ja Lepiku osakonnast iseseisvad kogudused. Rudolf Veevo jätkas Harju koguduse juhtimist kuni 1988. aastani, mil töö võttis üle tema poeg Vello. Peake Vello ja Laine Veevo õnnetut surma võttis koguduse juhtimise üle Väino Kaev, kes teeb seda tänaseni. 

1975. aastaks oli kogudusse jäänud 38 liiget, mis kahaned 1983. aastaks alla ettenähtud miinimumi ning Harju kogudus nimetati ümber usugrupiks, kuhu 1985 lõpul kuulus 14 liiget. Ajalooline Harju palvemaja oli täielikult amortiseerunud ja varisemisohtlik. 1986. aastal see lammutati ja uueks palvemajaks osteti 1987. aastal Veski talu, sest kolhoos lasi ehitada oma laudad endisse palvemajja viinud tee peale. 

Kes talukirjeldused lõpuni loeb, saab ilmselt aru, et uurida ja kirjutada oleks veel paljust. Me ei tea täna päris täpselt iga talu kohta, kus see asus, mis majadega juhtus, kus täpselt kõik ettevõtted olid ja mis igast inimesest sai. Harju on olnud suur ja sündmusterohke paik, justkui omaette maailm, millest saab veel kaua lugusid jutustada.

1.     Metsa-Antsu (Metsa-Hanso)

Hans (Andrei) (1854-1926) ja Mare Toompuu – poeg Aleksander ja Marta Toompuu. Neil oli üheksa last; kõik andekad lapsed. Aleksander oli kolhoosis brigadir ja pühapäevakooli õpetaja. Lapsed: Viktor, Eevi, Helga, Paul (kõige noorem, suri Tohvril, tegeles fotograafiaga), Edgar (Torontos pastor, urn maetud Emmaste surnuaeda), Liidia (haiglas sünnitusosakonnas sanitar, baptist), Endel, Erna, Valter (jäi sõtta).

KT: Oli savimaja.

2. Raima (Raime)

Raime ajaloost jutustab Teedo Tänavsuu: Raime talu on oma alguse saanud arvatavasti 19. sajandi esimesel poolel kui üks minu esiisadest oma rendikohalt Kopliotsast Vaemal mõisniku poolt väidetavate võlgade tõttu välja aeti. Talle oli antud siis koht mõisa metsa raiesmikule, millest ka koha nimi – Raiesmaa, hiljem Raime. Minu vanavanaisa Juhan ostis koha raske tööga raha kogudes mõisalt välja. Raadas maja juurde uudismaad. Raske töö viis ta ka haigusega hauda. Tema naine oli Ingel Tänavsuu. Nende lapsed olid Julius, Oswald, Herman ja Liisa. Oswald on ka meile kõigile tuntud Toivo Tänavsuu vanaisa. Herman Tänavsuu hukkus noore mehena Vabadussõjas ja suri haavadesse tolleaegses sõjaväehaiglas Tartus. Nende vanem poeg, Julius Tänavsuu päris koha, tema esimene naine Olga Tänavsuu hukkus välgulöögist, nende lapsed Elfriede emigreerus sõja jalust Rootsi ja on maetud Stockholmi ja Linda – elas Tallinnas, hilisemas eas kolis koos tütre Reedaga kodusaarele tagasi ja on maetud Emmastesse. Juliuse teine abikaasa oli Saaremaalt pärit Alma Tänavsuu. Nende lapsed on Ilmar, kes elab Tärkmal, on mesinik ja oskuslik puusepp nagu ka tema poeg Toivo ja minu isa Kalju, kes suri noorelt 1975. aasta suvel. Peale tema surma läks koht kolhoosile, vanaema Alma oli juba vana ja haige. Mina olen samuti suure osa oma lapsepõlvest Raimel veetnud – nüüd on sellest jäänud vaid helge mälestus.

Kolhoosi ajal elasid Raimal Tõnu ja Maie Kaldmaa ja lapsed Silvi, Annika, Urmas (Pintsel). Silvi abiellus Pärna Unoga, poeg Tauno. Vahepeal elasid Ingrid ja Üllar (Priit), ja Laidi Kalle ka. Peale seda elasid Madis ja Maire Nittim, aga nemad läksid Tõkete korterisse Emmastes. Viimaks elasid Raimal Anu (Ventsel) ja Lembit Tõkke ja nende kaheksa last: Tõnis, Tiina, Teele, Taali, Tanel, Taivo, Taavi ja Tauno.

Raima ja Vana-Kopli vahelt läks tee Emmaste vana vallamaja juurde välja. Teedevõrk on Harjul aja jooksul ikka hoopis teistsugune olnud. Valgult sai otse vana kabeli juurde, seda nimetatigi Kabeli teeks.

Foto: Raima aastal 2018.

3.     Kopli-Murro (Vana Kopli)

Valk (Vähi) Liisa ja Peeter (laulis, naljamees). Popsimajapidamine. Poeg Martin jäi Kuramaale sõtta. (Peeter oli Martin Vähi kasuisa ja tal oli ka teine abikaasa KT). Frits (Friedrich) ostis maja Valk Liisalt.

Frits ja Ella Üksik olid veendunud baptistid. Musikaalne, mängis orelit, viisistas laule, õpetas laulukoori, II maailmasõjas sai haavata ja tal oli ühel jalal protees üle põlve. Maetud Tallinnasse. Ella luuletas ja Frits tegi viisid. Ella oli luulelembelise mõttega, perenaiselik, külalislahke, heatahtlik, leebe. Suri Vana-Koplil südameinfarkti. Maetud Tallinnasse. 

Poeg Ülo-Priit Üksik ja naine Ene Üksik, kaks last Ülle ja Priit.

KT: Friedrich Üksik oli helilooja.

4.     Kopli 2 (Uue-Kopli)

Ingel ja Peet Vähi, nende poeg: Priidu ja Juuli Vähi. Priidu oli meremees, Juuli kuduja, masinkudet tegi külasse ka. Lapsed: Nelli, Astrid, Julius, Erik, Einar, Väino-Manivald. Julius elas Kanadas, elu lõpul Laitses poja juures. Erik, Väino ja Einar – kõik surid Kanadas, aga nüüd on Emmaste kalmistul. Astrid elas Tallinnas ja oli Draamateatris kübaraõmbleja. Vanas eas Koplil.

Astrid ja Aksel Vahtras. Astrid abiellus Aksliga, aga kuna Aksel oli vangis, siis lahutas, sest kartis Siberisse saatmist. Nende tütar oli Siiri Sumeri. Kaks poega Enn ja Toomas.

KT: Juliuse poeg Märt Vähi on Koplile loomas Lootuse küla rehabilitatsioonikeskuse üksust.

5.     Proosu 1

Saart Johannes (Proosu Juss), kolhoosi ajal piimamees. Leeni (Proos)– noorloomakasvataja. Lapsed; Reinhard, Elvine, Helgi.

Seda maja enam ei ole. Maja on tehtud Vahtra Evaldi poolt Tiiu ja Neidi saunaks. 

6.     Proosu 2

Johannes Tooma ja Tiiu Proos – Johannese vallaline õde Tiiu elas ka seal.

Neli last: Konrad, Aleksander (Pandi Vene ajal vangi, tervis läks kehvaks), Reinhard (Rootsi), Leida (Rootsi).

Aleksander ja Olga – lüpsja. Kaks last – Ronald ja Tiia.

Olga müüs koha Evaldile ja Neidile (Kuristelt pärit); Neidil lapsed Kaja Vahtra (lapsed: Alar, Heli, Ain), Tiiu Vahtra (laps:Liis Vahtra).

7.     Mustik-Siimu

Proosu taga metsas. Siim Vahtra ja Liisu (looduslapsed). Tütar Maimu läks Tallinna.  

Mustik Siim oli Andruse Aadu vend; Pärit Andruselt.

Konna Penti vend – Ilma maata mehed.

KT: See on ilmselt valesti läinud. Maimu oli hoopis Oskari laps. Mustik-Siimu koht oli Harjul olemas küll, aga näiteks EKI kohanimede andmebaasi järgi hoopis Harju-Männikus.

8.     Välja (Lepiku)

Joosep ja Anna Saar. Meremees, popsipõllumehed. Kaks tütart, Liidia ja Ludmilla – iludus, kes suri noorelt. Liidia abiellus Viktor Rauniga, kes oli kolhoosi ajal põllubrigadir. Liidia oli ka korra brigadir, lapsi neil polnud. Liidia kinkis koha Tiiu Vahtrale ja Tiiu müüs Vilma Välile (Tilgalt pärit). Vilma ja Villem Kapp vabaabielus. Poeg Andres Kapp. Tema lapsed suvitavad seal – Lilian ja kolm tütart; Reimol on koht Harju Männikul – 2 tütart ja poeg Martin 2 tütart.

 9. Otsa

Põllul teispool Niidit, väike maja. Otsa Maarja (Maria). Oli üksik vanainimene juba Enda noorepõlves. Majat pole enam ollagi. 

10. Niidi

Kersti+mees

Priidu (Palmi isa), Gustav (Leonhardi isa), Julius, Toomas (Rootsi), Johannes (polnud lapsi), Aleksander uppus ja Tiiu, Ülo, Meinhard jäi sõtta.

Tiiu oli Aleksandri lesk ja abiellus Juljusega, oli Juljuse I naine, lapsi ei olnud.

Peale Tiiu surma abiellus Elfridega, ka lapsi ei olnud.

KT: Kuidas suguvõsa jätta? Kersti ei ole Genis ema nimi vaid ema õe nimi.

11. Vile

Vana-Kopli ehk Kopli-Murru taga oli Vana Raimal. Üks tee Fritsu majast tahapoole umbes 400 m ja siis vasakule põllule.

Nigu Peeter ja Elfride (Kraav). Hüüdnimi Vile Peeter, kui liikus, siis vilistas. Jäi sõtta. Elfriede oli Uus-Harju kolhoosi esimees. 4 last; Virve, Reet, 2 nooremat tütart surid koos difteeriasse noorelt. Maja viidi Kärdlasse ja Elfride ja Reet elasid Kärdlas selles majas.

Maja Kärdlas müüdud võõrastele. Käina mnt ääres kahe otsaga maja.

12. Kase

Vahtra Rudolf ja Leeni (Helene). Eesti ajal oli jahuveski osanik Vahtra Priiduga Prassil. Teda hüüti Kraasi Priiduks, sest tegi kraase.

Meinhard. Hedvig, Harald, Nestor läksid Kanadasse (KT: GENIS kirjas, et veel Albert, kes kukkus lapsena Ado (Ado Vahtra – vanaonu) kaevu).

Meinhard ostis Hinri maja ja viis Kärdlasse, ehitas üles, enam seda pole. Hinri omad olid sel ajal Siberis.Tuli Venemaalt demopist ja läks lühiaegselt metsavennaks, kolhoosnik pole olnud. Meinhard ja Harald olid tehnikamehed, neil oli oma rehepeksumasin ja saekaater; abistasid külaelanikke. Siis ostis maja Kajo Erik ja Rosine Paomees. Lapsed Melvi ja Arved. Rosine II mees Härman, laps Maimo. Melvi ja Manivald Post – lapsed Pilvi ja Priit. Pilvi lapsed Aigor ja Jürgen.

13. Veski ehk Salundi – praegune palvemaja

Paumees, Madis – esimene mees, uppus koos Veski, Aleksandriga Saaremaa vahel. Naine Liisu oli masinkuduja ja usklik, baptist. Tema teine mees oli Salundi Aleksander.

Lapsed Salme, Loviise, Miili (Emilie), Bärni (Bernhard), Richard. Salundi nimi oli enne Supp, aga see vahetati ära, sest kole. 

Liisu ja Aleksi lapsed: Hilari, Hilda, Friedrich. Fiedrichi naine Marie Pärn – neist sai perekond Pärn. Aleks oli kõva muusikamees ja koorijuht, parandas külas õmblusmasinaid.

Kui maja tühjaks jäi, siis üüriti Joone Joarannale, kes oli Siberis Arno Joarannaga abiellunud. Töötas lüpsjana. Lõpuks Matt, Andres müüs maja palvemajaks.

Veski talust on pärit ka Ene-Liis Semperi vanaisa. 

14. Pendi (Jõgiste)

Mari (jäi pimedaks) ja Pent Paumees (uppus 1926). Paumees muutus dokumentides iseenesest Paomeheks. Tütar Aliide Õunapuu (Paumees) ja Juljus Õunapuu. Aliide oli lüpsjaks. Juljus oli seltskondlik ja tuletõrjuja. Elas veel Aliide õde Maria, kes oli Lundveri Ada vanaema. Lapsed; Lilla (läks Kanadasse) ja Valve – vallaline,  (Walve Aunapuu 1928) – Valgu sides postivedaja, suri Nigul, Sirje juures Tilgal aastal 2000. Aliidel ja Valvel oli koduabiliseks Kari Aleks, kes mängis lõõtsa ja oli seltskondlik. Valve kinkis, müüs maja Andres Jõgistele. Maja hävis tulekahjus 1996. aastal. Varem põlesid 1969. aasta tulekahjus Pendi saun, laut, kuur ja ait. Praegune saun on hiljem ehitatud. Kelder vana.

Lilla Tombak (Õunapuu) kirjutab Kanadas Aado Alfredi suguvõsa raamatus Harju külas elamisest nii:

Harju oli Hiiumaal ja võibolla ka Eestis üks suuremaid külasid. 60 talu ja 72 elumaja. Nimi Harju olevat saadud Harjumaalt sissetoodud inimeste järgi. 

Küla ulatus Prassilt Valguni ja Proosu tagant kuni Valli Toomani. Mõisa heinamaad olid nagu igal pool piiriks. Meie (Pendi) maad mere äärde välja ei ulatunud. 

Küll oli meil palju põllulappe, heina- ja karjamaid. Neil kõigil olid nimed nagu Kuusiku põld, Niidi põld, Tülli põld jne, Heinamaadest: Kütimurd, Uuejärve, Sopitere, Tedri heinamaa, Sepasso, Murruumbaed jne. Uusraima, Vanaraima, Karjamaa mets jne. Kõige lähemale merele jäid meie Leestri heinamaad. Kui selle heinamaa lõpust läbi tihedate mõisaheinamaa piiripõõstaste pugeda, siis võis merd näha. Kui tööjärg seal oli, siis käisime ka vees ja hobust pesemas. 

Kalureid meil polnud, aga vanasti oli käidud paatidega Pärnu lähedal räimepüügil paar nädalat aastas. Küll aga olid olemas noodad, milledega käidi talvel jää alt suuri kalu püüdmas. Kuna saak oli kehvavõitu, siis tehti sedagi väga harva. Meremeestena ja ehitustöödelt saadi lisasissetulekut. Harjul oli kuueklassiline algkool, Baptisti palvemaja, 2 jahu- ja saeveskit ja üks rauatöökoda, kus käis palju inimesi ka ümbruskonna küladest. Meie külas elas palju töökaid ja tublisid inimesi kellele hea huumorimeel ja abivalmidus oli nagu sisse kasvanud. Peaks iga üksiku juures pikemalt peatuma. 

Kui valitsusel oli mingeid teateid vaja rahvale edasi anda, siis olid käskjalgadeks külakupjad. Igal talul oli kohustus olla külakubjaks 2- 3 kuud, siis läks amet järgmise tallu. Vallamajast saadeti kirjad käskude ja teadetega külakupjale. Külakubjas pidi selle kirjaga siis kohe minema talust tallu ja teated edasi andma allkirjade vastu. Mäletan, et meil oli sakslaste ajal külakupja kord ja tuli meestele mobilisatsiooni käsk edasi anda, mida oli väga raske teha. 

Külakupja ametis olles sai ümbruskonna talusid näha. Meie vähestes suurtaludes nagu Andruse, Küti, Sepra ja võibolla ka Tooma võis tunda nagu seda õiget vana talu miljööd. Neisse taludesse sisse mines tuli niisugune tore tunne, nagu oleksid päris talus. Niisugust omapärast vanatalu vaimu uuemates ja moodsamates majades enam nagu polnud. 

Harju inimeste arvu on raske ütleda, kuna paljud olid kodust ära merel, maal ja linnas, aga tulid jälle tagasi. 

1930. aastatel aga oli meie algkoolis ligemale 100 õpilast ja kolm õpetajat. Käisime ruumipuudusel kahes vahetuses koolis. Elu muutus maal paremaks, kui saime kõrgema haridusega kooliõpetajad. Korraldati õppering, kus loeti kirjandust, õpetati näidendeid, koorilaulu, esmaabi kursusi jne. 

Oli vist 1934. a. kui Harju algkoolis asutati Kodutütarde ja Noorkotkaste rühmad nagu on gaidid ja skaudid üle maailma. See oli huvitav tegevus noortele, mis aitas kaasa arengule ja silmaringi laienemisele. Sai näha inimesi ja kohti, mida muidu kunagi poleks näinud. 

Esimeseks sai minna Pärnu laagrisse ainult üks, Alice Saul rühmavanemaga. Kui president K. Päts külastas seda laagrit, siis valiti Hiiu tüdruk talle lilli andma. Meie kõik olime talle uhked ja eks vähe kadedad ka. Järgmiseks Läänemaa kodutütarde laagriks Paliveres oli meid juba 5, kes läksid sinna. Aasa Valdmann, Haivy Kiibus, Riide Tänavsuu, Palmi Vanaselja, Lilla Õunapuu ja rühmavanem Adele Piirss. Hiiu tüdrukuid oli seal paarkümmend. Esinesime koos lõkkeõhtutel. Ei olnud kerge maalapsel kibedal suvisel tööajal 10 päeva kodust ära olla. Need olid lõbusad päevad, kus sai kohata tüdrukuid üle Läänemaa. Veel käisime teasel aastal kahekesi Riide Tänavsuuga Tallinnas juhtide õppepäeval. 

/—-/

Meie väikesed mitmest osast koosnevad talud olid väga ebapraktilised. Inimesed töötasid varavalgest hilise õhtuni. Nii jõuti muretseda endale korralikud elumajad. Söögipuudust küll kellelgi polnud ja korralikud riided olid ka igalühel. Aga niisugustel väikestel põllu- ja heinamaalappidel ei oleks saanudki suurte masinatega töötada, rääkimata nende muretsemisest. Seda olukorda taheti parandada ja maamõõtjad töötasid terve suve, et üks parem moodus välja töötada. See oleks toonud külla suure muudatuse, kus mõned inimesed oleksid pidanud metsadest ja heinamaadest uued talud rajama. Aga nii oleks talu pidamine olnud palju tulusam. 

Kõik need uuendusplaanid jäid teostamata venelaste sissetungi tõttu. 

Igal pool maailmas on maaelu hoopis muutunud. Talu ja masinad on esiplaanil. Inimesed on linnastunud, seda nimetatakse arenguks. 

Elades külas, kus inimesed tunnevad üksteist juba mitu põlve, on usaldus ja lugupidamine ära teenitud. Keegi ei lähe kergekäeliselt teisele halba tegema, kuna kaotaks siis oma hea nime, mida oleks raske külarahva hulgas tagasi saada. Võime uhked ja tänulikud olla, et meie suurest külast I okupatsiooni ajal pole küüditatud ühtki inimest. Niisuguseid külasid leidub Eestis vähe, kui üldsegi. Meie hulgas ei leidunud ühtki nii madalat, kes oleks teise inimese peale läinud salakaebusi esitama. 

Külas oli küll mees, kes lootis ja uskus, et kommunism on kõige parem ja õiglasem riigikord. Ta aitas vaimustusega uut korda sisse seada, aga ta ei nõustunud kedagi külast Siberisse saatma. Ta oli küllalt tark, et teada, et küla ei oleks niisugust häbemata halba tegu kunagi unustanud. Keegi ei oleks temast ja veel vähem uuest riigikorrast lugu pidama saanudki hakata. Tema head lootused oleksid kohe tühja läinud. Pärast mobilisatsiooniga Venemaale minnes ja sealset elu ja viletsust oma silmaga nähes ta olnud väga pettunud ja murtud mees. Lootis ta ju näha tõelist paradiisi, seal kus kommunistlik kord oli võimul olnud juba paarkümmend aastat. Ta suri Venemaal. 

Harjult oli õnn peaaegu pooltel inimestel põgeneda 1944. a. 

Meilt võeti kõik vägivaldselt. Taheti hävitada kõiki, kes kaasa ei tahtnud jooksta. Praegugi võib kuulda venelastelt lauset, et Eesti on hea ja ilus maa – ainult veel liiga palju eestlasi. Meie kunagine pastoraalne ühiskond on kadunud. Loodame kord kodumaale vabadust ja enesemääramise õigust – niikaua kuni meil on veel põlvepikkust poisikest. 

Jakob Hurt ütles kord: Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahvasugu, kes juba ammu maailmas on elanud ja pärast meid veel kaua kestma saab. 

15. Pendi-Aado

Pendi ja Veski vahel varemed. Jõgiste koplimulgust Salundi poole pisut, Pendi pool tee ääres. Leisu poole minnes vasakut kätt. Üsna pikk maja oli.

Pendi Aado laps – Turu Simmo ja teine naine Liisu. Simmol suri esimene naine, Liisul mees. Palju lapsi. Esimese naisega ka kaks last – Mihkel ja Amalie. Maja lagunes, kolhoosi lehmad sees, koristati tee äärest.

KT: Geni järgi oli Simmo Pendi Siimu poeg.

16. Laasi

Liisa ja Priidu Vähi. Lapsed: Selma, (mees: Sarapuu, Herbert), Richard (läks Rootsi), Priidu (Sündis kolm kuud peale isa uppumist; käis isamaasõjas ja tuli tervelt tagasi). Seal majas elas veel Amalie Vähi, Liisa mehe õde, vanatüdruk. Tal tütar Lisette Vähi, hiljem Suits, Tallinnas pedagoog õmblust õpetavas tehnikumis.

Veel oli selles majas koduabiline Tikerpuu, August (Sopi Kusti), kes oli viletsa kuulmisega. Aitas kodutöid teha kuna Liisa mees varakult suri. Kolhoosis oli abikarjak. Kusti seletas ka unenägusid (suri enne tulekahju).

Laasi koha kõik majad põlesid 1969. aastal ära. Selma elas Emmastes ja töötas Emmaste haiglas.

Geni järgi Amalie siiski abiellus hiljem.

Harju küla, Laasi talu Eesti Vabaõhumuuseum SA. Foto: Veera Fuchs

17. Hansu-Mihkli

Mare ja Peet Veevo

Lapsed: Ingel, Mihkel, Liisu, Maarja (Marie) (Rätsepa Palmi ema), Peeter (ehitas Antsupõllu, Kalle Veevo isa), Madis (Jäi Leningradi blokaadi, Antsu-Juhani isa), Leeni, Mari. 

Mihkel ja Aliine Veevo – Mai, Peedu, Amilde (Hermilde), Heldur (oli Tartus kooliõpetaja), Leida, Helja, Aino, Elmar (uppus 1941), Edgar, Enda.

Edgar ja Vaike Veevol oli kolm last Ly, Ats ja Sirje. Edgar lammutas vana maja maha. Vundament on alles. Läks Vaike kodusse, kus hiljem suri.

18. Hansu-Mihkli 2

Veevo Peedu poeg. Madis ja Vilhelmine Veevo (Tohvri). Madis oli meremees ja uppus sõja ajal. Vilhelmine jäi viie lapsega leseks – Koidu –  abiellus Tamsalu Vilmariga, neil 3 poega Toomas, Tiks ja Tiit; Aasa, Õie. (1 poeg Kanadas Arvi Kask on Õie mees.) Eha. Mati  – abiellus Kauber Maiga.

Maja viidi Kärdlasse ja ehitati üles Ümarmäe tänaval. Vilhelmine läks Kärdla elama ja on sinna maetud.

19. Mihkli-Hansu

Priidu ja Maria Veevo. Algul ka Priidu vend Juhan Veevo.

Lapsed – Johannes Veevo (1894 – 1941)  kirjastaja ja ajakirjanik, baptistide ajakirja Teekäija toimetaja. Sai surma saksa lennukipommist 1941. aasta augustis, kui oli saadetud Arukülla kaitsekraave kaevama. Antti Leigri vanavanaisa.

Aleksander Veevo – (1896-1971) oli tsaariajal meremees. Hiljem elas Saaremaal ja elu lõpul Tallinnas. 

Loviise (s. 1898), Alma (s. 1900) ja Anton (s. 1902) surid 1903. aastal mõnenädalase vahega difteeriasse.

Rudolf Veevo (1904 – 1986) – Harju baptistikogudusse vaimulik, kolhoosis aidamees ja metsavaht. 

Julius Veevo (1906 – 1984) – jäi sõjaväkke üleajateenijaks, oli sidepataljoni veltveebel. Hiljem oli tal Narvas raaditöökoda. Abiellus Narvast pärit Elfriede Eeveliga, kes suri peale teise lapse sündi. Julius emigreerus Inglismaale, lapsed jäid kasuemaga Narva. Kunagine Narva aselinnapea Viktor Veevo oli Juliuse lapselaps. 

Hermine Veevo (Takis) – (1908 -1992) – Abiellus Hermann Takisega, üks laps. 

Bernhard Veevo (1910 – -1942) – Meremees, jäi vallaliseks. 1941 viidi laevaga Venemaale, suri Kamõšlovi töölaagris. 

Meinhard Veevo (1914 -1939). Töötas Tallinnas äriteenijana, sõitis koos sõbraga mootorrattaga autole otsa ja suri saadud vigastustesse. 

Rudolf (1904-1986) õnnistati 1937. aastal Harju koguduse vanemaks. 1938. aastal abiellus Kreek, Leidaga. Lapsed; Udo (1939), raadioinsener, abikaasa Pilvi, 3 last;

Helle Rämmal (1941) Elas Emmastes, töötanud raamatupidajana ja raamatukoguhoidjana; Vello (sünd 1943) Laine – baptistid – 3 last hukkusid rongiõnnetuses; Villi (1945) arhitekt, kolm last, Bruno (1948) Juta, 3 last farmimehhaanik, Vilmar (1950) Silva, kolm last; Lilli (1952) elab Mudal. Ta oli Emmaste sidejaoskonna juhataja.

Ruudi isa Priidu oli ehitusmees. 1939. aastal ehitas Rudolf oma perele väikese maja Uljale. Helle mäletab, et vanaisa elas mõnda aega Mihkli-Antsul üksinda. Ja et vanaisa maja olnud väike, algul olnud suur rehetuba, köök ja kaks kambrit. Hiljem ehitanud vanaisa juurde elutoa, 2 väikest tuba ning rõdutoa. Maja juures olid õunapuud ja saun oli pesuköögi taga. Õunapuud kasvasid ka maja otsas. Hellel oli meeles üks hea punasekooreline õun. Õues kasvasid suured kuused, maja ees vahtrad ja hobukastanid. Priidu pidas lehma ja ajas ise piima läbi koorelahutaja, et võid teha. Helle ja Udo käisid tihti vanaisa Priidul Mihkli-Antsul külas. Talus olid ka küün ja laut.

Peale Priidu suma jäi Mihkli-Hansu tühjaks ja 1957. aastal müüs Rudolf elumaja koos kõrvalhoonetega Erling Maandile. Erling (1925-1999) on sündinud Pärna külas Naadrase talus üheksalapselises peres teise lapsena. Õppis Emmaste koolis ja Kärdla gümnaasiumis. Töötas 15 aastat pedagoogina, matemaatikaõpetajana ja väikeste algkoolide juhatajana (Sõrul, Harjul, Rebasseljal).

Kuuekümnendatel õppis Tüllil kohalikus majanduskombinaadis tisleriks, oli Käinas EPT koondides majandusjuhataja, 1966. astus Sõpruse kolhoosi. Ulja töökojas töötas ka. Oli huumorimeelega ja sõnapidaja mees, tema töökaaslasteks tisleri ametis olid Eimar Kaugesalu, Leonhard Vähi, Kalju Niglas (keda kutsuti Kaldiks), Gustav Pääsuke jne.

1973. aastal abiellus Erling teist korda -Aivi Eliasega (1940), kes sündis Jõgevamaal Kablaküla külas. Lõpetas Umbusi kooli, Olustvere Tehnikumi ja TRÜ. Erialalt bioloog, bioloogia-keemia-geograafia õpetaja. Hobideks aiandus, kirjandus, ravim- ja värvtaimed. Aivil ja Erlingil on tütar Elo.

70ndatel elas Mihkli-Hansul ka Erlingi ema Marta Maandi.

Aivi Maandi, üks meie raamatu koostajatest kodumaja trepil aastal 2018.

20. Hinri

Ingel ja Madis Harjak. Poeg Artur ja Helene. Artur tegi sepatööd ja mängis pilli. 

Lapsed: Frieda suri tuberkuloosi, Bernhard suri Venemaal, Marta, Naima, Maivi -suri tuberkuloosi, Palmi, Kanni, Joone – küüditati 1949. Siberisse. Marta ja Naima olid Tallinnas teiste perekonnanimedega ja ei läinud. Artur oli Omakaitses ja Kaitseliidus. Algul ei antud neile peale Siberit Hiiumaal elamise luba. Maja sai Vahtra Meinhard minimaalse hinna eest. Ehitas Kärdlas maja üles. Joone ja Kanni töötasid hiljem karjalaudas.

KT: Joone ja Kanni küüditati metsavendade abistamise eest. GENI järgi Arturil ja Helenel 16 last. 

21. Mäki 

Koht põllul männi juures, Mihkli-Hansu maja vastas põllul. Suur mänd, vaher, kaev, varemed. Niidi Kusti (Gustav, Juliuse vend, meremees) ja Liisi Üksik.

Lapsed: Melanie, Helma (Rootsi), Liidia, läks Saksamaale ja uppus, Maimu, Leonhard.

22. Sepra

Küngas Bernhard Ernes hobusekoplis. Põles Harju suures põlengus maani maha. Alles on kelder ja sepikoda. Varem oli neil elumaja, karjalaut jne. Põlengu ajal olid majad tühjad. Enne põlengut oli seal Uus-Harju kolhoosi karjalaut. 

Elasid Sepra Juhan (Vähi) ja Ingel. Lapsed: Theodor, Aliide, Elli (Elvine) – elukaaslane Üksik, Toomas. Ellil oli vallaspoeg Leonhard (Vähi, Leo), kes tuli sõjast tagasi ja oli Ilse mees.

Maareformiga sai Sepra maad Juhan Vähi. (Pritsikuur oli ka Sepra talu maadel, jaanitule ase).

KT: GENI järgi Juhanil lapsi rohkem.

23. Matse-Aadu

Sepra keldri taga põllu pool pisut Soku lauda poole.

Kraav, Martin ja Kraav, Liidia (Natalie).

Martin oli vigase jalaga rätsep. Lapsed: Otto, Villu, Jüri, Ilme, Aino (Palukülas abielus), Asta abielus Kaljuga (Julius) Paomees. Lapsed: Ilmi ja Urmet. 

Majas oli natuke aega kolhoosi kanala.

24. Harjaku (Harjaka)

Eduard (meremees, laeva reeder) ja Mathilde (Magda) Harjak.

Lapsed: Manivald, Linda abiellus Pomerants, Evaldiga, kes Pomerants Jaani isa. Elas Jausas. Neil kodus kauplus, kus Linda müüjaks. Teine laps, Milvi. 

Evald oli Jausa veski osanik ja mölder. Mathilde müüs peale Eduardi surma maja Harjak Palmile.

Palmi ja Albert Koppel. Nüüd Kikas?

2018

25. Malga (Laasiõue)

Tohvri Richard ja Rohviine. Richard oli vallavanem Eesti ja Saksa ajal. 

Lapsi polnud, kasvatasid Rohviine õe last Irenet. Võtsid Tilgalt Kõmmusselja külast tütarlaps Enda. Enda Bendisson (Helve). Enda oli Vilku talust, Bendisson Aleksandri ja Alide tütar, Leontine õde, oli Kaugesalu Endaga ühes klassis, Enda I ja II.

Richard ja Rohviine emigreerusid Rootsi. Malga majas elas Enda üksi ja läks Tallinnasse. Kolhoos omandas maja. Koidu Tamsalu sai maja kolhoosilt tagasi ja müüs Vahur Leenurmele. (Ülo müüs). 

Õunapuu Juliuse laul:

Jumalaga Rohvi

Korsten vajab krohvi

Richard mängib

Eedi poe leti taga ahvi.

Pritsukuur Harju külas. Eesti Vabaõhumuuseum SA. Foto: Jüri Irik.

26. Uustalu

Veevo Joosep (meremees) ja Liisu. Lapsed; Meeta (iludus!), abiellus Tallinnas, lapsed Aadu ja Anne. Robert – Hingelised läbielamised, talu läks oksjonile, enesetapp Eesti ajal. Maja jäi tühjaks ja kolhoosile. Kolhoosist kõigepealt Üksik Tarmole ja siis Tõnule. Sisse kolisime 1986.

Rätsepa tuulik

Harjult pärit Helmi Tülli teatel ostnud tema isa Priidu Üksik umbes 1920. Tärkma Pallilt vana tuuliku, remontis selle ja pani Käina-Emmaste manatee äärde püsti. Praegu nimetatakse Rätsepa tuulikuks ehkki asub kunagise Uustalu talu maadel.

.27. Rätsepa

Üksik Priidu (Niidilt pärit) – põllumees ja Maria Antsu-Mihklilt. Mängis harmooniumi. 

Lapsed: Salme (abiellus Käinas Mikk Jaaniga), Friedrich (Frits) – Vana-Koplile ehk Kopli-Murrole, oli Tallinnas muusik, baptist, üks poiss suri noorelt, Juljus jäi sõtta, Meinhard läks Kanadasse, Vilma elas Tallinnas, oli abielus Ronald Harjakuga, Helmi Kanadasse, Palmi (Ernes). 

Musikaalne perekond. Palmi laulis väga hästi solisti, Frits viisistas salme, mängis orelit, klaverit.

Palmi ja Bernhard Ernes. Lapsed: Riho – tütar Moonika, Riina – tütar Kristel on Rätsepa omanik. Bärni lapsed on veel ka Sirje (Paomees) Nigul ja Vello Paomees. Nende ema on Roode Paomees.

28. Nõela

Rätsepa sauna taga väike saun, kus elas Nõela Ingel (Saart). Peale Ingli surma elas seal Sau Maria. Oli ka vallaline. Riietas külas surnuid. Ingel oli rätsep ja sellest ka nimi. Antsupõllu Peetri esimese naise Mari õde.

29. Antsupõllu (Hansupõllu)

Peet ja Mare Veevo – (elasid enne Hansu-Mihklil). Poeg Peeter (meremees) ja Mari Veevo. Neil ei olnud lapsi, võtsid kasulapseks Julius Veevo Mihkli-Hansult, kes oli Priidu Veevo poeg.

Antsupõllul olid korteris mitu kooliõpetajat. Peale Mari surma abiellus Peeter uuesti Post, Helenega. Poeg Kalle. (1939-2005), kes elas kogu elu sünnikodus.

Kalle töötas EPTs maaparandajana. Sõnapidaja ja kokkuhoidlik mees.

Kalle abikaasa Lia (Ly) – Heinlaan. 1941. Tallinnas, Lõpetas 21. Keskkooli ja VTK kursused ja töötas Tallinnas Balti manufaktuuris ja Maratis. Abiellusid 1964. Ly oli looduse ringkäiku tunnetav, introvertne abivalmis inimene, kes omas kodust raamatukogu ja laialdast silmaringi kirjanduse valdkonnas.

Kallel ja Lyl kaks poega. Peeter sündis 1965, elab perega Tallinnas. Töötab Tallinna keskraamatukogus, lõpetas Emmaste kooli ja Vigala Maakutsekooli kiitusega. Gunnar Veevo elab Jausas. 

Antsupõllul oli Uus-Harju kolhoosi ajal kolhoosi kontor. 

30. Antsu-Juhani

Maja ehitatud 1910. Juhan Veevo ja tema esimese naise Liisa Veevo poolt. Juhan oli pärit Hansu-Mihklilt ja ta oli Madis Veevo poeg. Liisa (Veel) pärit Tatermalt.

Lapsed: Hilda elas Vändras. Tütar Silvi, Julius elas Torontos, Harald.

Kui Liisa suri, siis Juhan abiellus Mare Kajuga, kes tuli Saaremaalt Tärkmale ja hiljem Kiviseljale Hiiumaale teenijaks.

Juhan oli meremees, teenis laevadel Smolensk, Estonia ja Mandžur aastatel 1904-1908. Maal tegeles puutööga, ehitas maju. Lõpuks oli Uus-Harju kolhoosis öövaht Sepra laudas. Tütar Leili (Pärn). Lõpetas Emmaste kooli ja Arkna loomakasvatuskooli. 15. aastaselt hakkas tööle Uus-Harju kolhoosi sigalas, kus töötas 6 aastat. Abiellus 1958. aastal Manivald Pärnaga, kes on pärit Sõruotsast Pärna külast, Eva talust. Poeg Mati sündis Pärna külas, Uno sündis juba Harju külas. 

Foto: 2018. Keskel Leili Pärn – raamatu kaasautor.

31. Teeääre

On Enda Peetrimägi sünnikodu. Ehitatud 1921. aastal Robert ja Anette Kaugesalu poolt. Robert oli ehitustööline, Anette (Einvaht) koduperenaine ja töötas ka Harju algkoolis kooliteenijana. Eestindamisseadusega võeti Kaugesalu nimi, varem oli Gams. Roberti sünnikodu oli Valgu külas Sarapuu talus. Lapsed: Silvi, Enda, Einar, Edgar, Toivo. Silvi abiellus mandrile, Einar oli meremees, osales Isamaasõjas, oli hiljem külanõukogu esimees ja pärast puutöötisler Sõpruse kolhoosis. Koos Nadja Kaugesaluga kasvatasid Nõmme talus üles kaks last Edgari ja Heli. Helil on poeg Gert Sülla. Edgar oli laevapoiss, mängis pilli ka, suri noorelt ja on maetud Inglismaale.

Toivo oli kolhoosis autojuht ja traktorist- mehaanisaator. Toivo abikaasa oli Endla (Vaigla) Kaugesalu. Aare oli ehitaja, tema abikaasa Aili Kaugesalu – kolm last – Raigo Arusaar, Eda ja Elle Kaugesalu. Meelis elab endiselt Harjul.

Enda sündis 1927. aastal. Lõpetas Harju algkooli 6 klassi. Kolhoosi alguspäaevil töötas põllutöölisena põllubrigaadis. On olnud põllundusbrigaadis lülivanem. Siis töötas kolhoosis lüpsja-karjatalitajana 28 aastat. Enda on kogu elu elanud Hiiumaal Harju külas oma kodus. Ta on olnud laulude eestvedajaks kaua aega ka Harju baptisti palvemajas. Külarahvas mäletab Enda helisevat lauluhäält, mis suveõhtutel kaugele kaikus. Enda abikaasa on maetud Tallinnasse. Kogu oma elu on enda pühendanud lähedastele ja nende abistamisele. Ta mäletab väga hästi Harju külas elanud inimesi ja omab infot välismaale emigreerunud harjukate kohta. Ta oli nõus oma teadmisi jagama ja tahab, et andmed Harju küla kohta säiliksid ka järeltulijatele. Enda mälestustel põhineb enamus käesolevast materjalist.

 32. Sepa-Madise

Vahtra Helmi lauda vastas üle tee. See on Sepa-Madise tiik. Maja oli lauda pool risti. Elasid Sepa-Maarja ja mees Pöitel.

Laps: Pöitel Julius (läks Rootsi, kommunist koos Valteriga) ja Loviise.

Lapsed: Manivald, Valter, Õie.

Maja, kuur ja laut lagunesid kolhoosiajal, kelder alles.

33. Sepa

Sepa uus praegune maja on ehitatud aastal 1937 Joseph ja Liine Mäe poolt. Joseph oli pärit Sõru külast Kopli talust. Peeter ja Mare Mäe poeg. Sündis 1881. aastal,  oli kaugesõidu meremees ja emigreerus sõja ajal Rootsi.  Ema Liine (Uusõue) Mäe sündis 1883. Sepal vanas majas. Ema suri 1965. Neil oli 9 last.

Herbert– jäi sõjas kadunuks, Armilde– elas Tallinnas, Lembit– emigreerus Austraaliasse – 6 last, Velber Mäe – emigreerus Rootsi, neli last, Ilse-Melita Vähi, elas Sepal, Signe, Rootsis, Sigfrid Einar, Rootsi, Saale-Meride ja Erik surid lastena

Ilse jäi emaga Sepale. Abiellus Leonhard Vähiga Sepralt. Tuli peale Isamaasõjast naasmist algul taludes abiliseks. Sepa talu võeti “Uus-Harju” kolhoosi.

Lapsed: Elle Ende töötab Tallinnas keskhaiglas ülemõena -1 laps, Juhan elab Tallinnas -pojad Märt ja Margus, Inge – elab Tallinnas, tütar Liis Vähi.

Leonhard töötas Tülli puutööjas koos Einar Kaugesalu ja Erling Maandiga. Hiljem kalur Sõru kaluri artellis. Leol olid puutöös kuldsed käed. Sepa talus põlesid vana elumaja ja kuur rehetuba. Leonhard ehitas uue kuuri ja uue sauna. Majale ehitas ülemise korruse ja maja teise otsa esiku. Aeda istutasid Leo ja Ilse õunapuud. Oli noorena sportlane mängis võrkpalli, käis võistlusel. Oli heatahtlik muhe mees.

Ilse lõpetas Harju algkooli ja tegi terve elu rasket füüsilist tööd. Ilse oli põllutööline ja töötas 33 aastat lüpsja-karjatalitajana ja pidas loomi. Juhtis traktorit ja autot. Külarahvas mäletab, et Ilse oli ka kolhoosi ajal hakkaja, toimekas ja südametunnistusega tööline. Ilse on iseloomuga inimene, kes elab põhimõttel, et ära lase endale liiga teha, aga ära kunagi tee liiga ka teisele inimesele. Ilse on konkreetne, asjalik, nõudlik, viisakas ja looduse ringkäiku tunnetav praktiline inimene.

34. Sepa-Aleksi (Sausepa)

Aleksander Muda ja Emilie (Uusõue) Muda – Liine Mäe õde ehk Ilse tädi. 

Mõlemad talud ehitati Sepa maadele. Aleksi maja oli uuem kui Sepa vana maja.

Lapsed: Ronald – suri noorelt, Villu langes sõjas, Einar kutsuti Sepa Einoks.

Einar ja Ellen (Mägi) – Tütar Liia.

II abielu – Einar ja Anni (Pender)

Einar ja Anni elasid Tallinnas.

35. Küti

Vanapoe (Tedre) ja Sepa-Aleksi vahelt läks tee Kütile. Praegu varemed ja suured puud. Valton Johannes ja Leena. Laeva reeder ja meresõitja.

Lapsed: Aliide oli Emmastes abielus Maandi ja siis Moonson, Elli, Hugo jäi isamaasõtta, Tütar. Küti lautades oli Uus-Harju kolhoosi ajal sigala. Ilse töötas seal. Leena I suri ja Johanes abiellus II Leenaga, Erk Leeni oli neil teenijaks.

Küti lagunes ja Leeni, Elma ja Rutt kolisid Sirelile. Rutt abiellus Lehtsaarega ja kolisid Emmastesse. Hiljem oli Valk.

36. Kuuli

Aadu ja Liisu Vähi. Maeti ühel päeval.

Lapsed: Härman abiellus Loviise Leisiga. Mathilde (hiljem Harjak).

Lapsed: Aaser – jäi Saksa sõjaväkke. Maimu viidi mandrile vaimuhaiglasse,

Eimar ja veel üks surid lapsena. 

Kuuli Härmannil oli abieluväliselt Amalie Harjakuga (Hinri) tütar Ilse, kes elas Tallinnas. 

Maja jäi kolhoosele, seal elasid Sõpruse kolhoosi lüpsjad.

37. Tedre (Vanapoe)

Prantbergi pood. Loviise ja Andres Proos (meremees) Lapsed: Georg, baptist – Kanadas pastor, Herman – meremees Austraalias, Amandal poeg Toivo, Albert– baptist. Elvine (Hadje) pojad Lembit ja Väino. Leontine (Lonni) oli Sõpruse vet velsker, lõpetas Kuremaa põllumajandustehnikumi, andekas ja tark. Oskas loodusravi ja abistas külaelanikke inimeste ja loomade ravis. Baptist.

Väino Hadje – tütred Mall ja Ann. Talus elab Ann ja tema lapsed.

38. Andruse

Varemed Harju koolimaja vastas. 

Aadu ja Kreet Vahtra – põllumehed, suur talu. Lapsed: Ivan ja tema naine Liisu nende 4 poega -Tobias – jäi sõtta, Leonhard –jäi sõtta, Johannes ja August emigreerusid Rootsi; Leeni, Liisi, Agnes, Amalie Pork, Maria – Rootsi ja Kanadasse, Julie – 3 vallaslast Bernhard – isa August Tärk, Evald – isa Kärm, Evald abiellus Neidiga, Ilmar – isa Eduard Aunpuu.

Ilmari pere elas selles majas, mis varem oli koolimaja.

Maja põles 1966 ja selles majas hukkus ka Vahtra, Julie.

Vaade karjaaiale väravatega. Andruse t, Harju k, Käina khk, 272753 ERM fotokogu

39. Tooma-Mihkli (Suur-Tooma)

Oli suur talu. Praegu varemed Teeääre talust 200 m Valgu poole üle tee.

Peet ja Kreet Saul (Kreet oli Laasi talust). Lapsed: Mihkel elas kodus, oli laeva reeder-omanik – Laev Vilson vajus Orjaku sadamas põhja. Liisu Saul oli hiljem (Supp) Salundi Aleksandri naine. Leeni abiellus Valgule Mihkel Maripuuga.

Johannes elas Harjul Väike-Toomal. 

Mihkel ja Anna Saul. Lapsed: Harald – laevamees, suri New-Yorgis, 

Regina Rootsi, Miamisse, Liidia abiellus Jausa külla, hiljem emigreerus,

Elfride abiellus Bernhard Onnoga, emigreerus Rootsi, Salme abiellus Tubalale, 

Robert ja Linda (Alice-Liisi ja Wilhemine-Velli). 

Robert elas Suur-Toomal. Ta oli laeva reeder, meremees, kapten. 1944. aasta septembris purjetas Roberti kolmemastiline Enge Õningu rannast Rootsi pardal 500 inimest, hiidlased ja mandrirahvast.

Laev Enge oli tormiga merehädas ja neid ründas Saksa allveelaev, kuid kõik 500 jõudsid õnnelikult Rootsi. Laevale tulid vastu Rootsi lootsid.

Andruse Ivan ja Tooma Robert ehitasid kahepeale veski Tooma maadele. Suur-Tooma talu lagunes peale pere Rootsi minekut ja tassiti kütteks kolhoosi kuivatisse. Suur-Toomal oli ka kauplus, mis asus talu vastas üle tee. Praegu on seal haavatukk. 

40. Tooma-Juhani (Väike-Tooma)

Majast on alles keldrirõngas Teeääre maja vastas üle tee. Johannes Saul oli Peet ja Kreet Sauli poeg. Johannese poeg Bernhard viis selle maja lõpuks Kitsekoplisse (Nõmme vastas põllu peal) ja ehitas sinna üles. Kitsekoplis ehitas Berhnard ka uue maja, mis jäi pooleli ja viidi Emmaste kaupluseks.

Johannes (meremees) ja Liisa Saul. Mõlemad surid tuberkuloosi.

Lapsed: Sarlotte – Rootsi, Meinhard – Rootsi, Herta, Alfinard, Leonhard läks Venemaale, jäi isamaasõtta, Bernhard läks hiljem perega Rootsi. Hiiumaal abiellus Vilma Saul (Moonson) Lapsi oli neil 6. Bernhardil oli paat ja ta viis inimesi Rootsi. 

Valgu külas elav Talvi Sarv mäletab, et tema vanatädi poeg Meinhard (onu Meini) põgenes esialgu Rootsi, kuid üsna kiiresti siirdus Kanadasse ja elas seal abikaasa Salmega elu lõpuni. Lapsi neil ei olnud. Hiiumaa-aegadel oli meremees, aga Kanadas töötas puusepana ja oli olnud  see mees, kellele usaldati väga head viimistlust nõudvad tööd. Talvi on Meinhardiga 80ndate algusest Tallinnas ja hiljem Kanadas 1989. aastal kohtunud. Talvi vend Tarmo mäletab, et kui Meinhard Tallinnas käis, siis ta võis kilomeetrite kaupa ja tundide viisi meres ujuda; ise oli juba pea 70.

41. Kopliotsa I (Kobletsa)

Umbes 130 aastat vana maja. Siin elasid Einvaht Mihkel ja Ingel.

Lapsed: Aleksander (meremees kaugsõidu laevadel-langes laevaga ookeani põhja), Liisa, Amalie, Pauliine – laevakokk, suri Leningradi blokaadis, Anette – abiellus Robert Kaugesaluga, ehitasid Teeääre talu, Johannes – meremees, suri Rootsis, Kopliotsal elab Meelis, Meelisel on kuldsed käed.

42. Kopliotsa II

Oli veel vanem maja kui Kopliotsa I. Seal elasid Toomas ja Maarja Einvaht. Maja asus Kopliotsa Ist natuke Emmaste poole postkastide vastas üle tee kadastikus.

Lapsed: Leeni, Andrei, Loviise, Aleksei – käis Austria sõjas ja tuli sealt kurdina tagasi, hiljem jäi pimedaks ka.Toomal oli teine naine ka, aga sellega ei olnud tal lapsi. Mhkel oli Tooma vend ja ehitas Kopliotsa I elumaja.Vennad said hästi läbi ja jagasid talu mõtteliselt pooleks, sest see oli suur koht.

Selles Kopliotsa vanas majas oli kolhoosi ajal klubi, kus näidati kino, tehti isetegevust ja tantsiti. Pärast oli seal noorloomade laut, mis lõpuks lagunes ja koristati tee äärest ära.

43. Aaslepa

Maja oli Soku lauda juures Harju tuuliku ja tee poole. Varem elas seal Harjak Kusti, kes oli kunagi Harjul kooliõpetaja, aga läks Saaremaale. Maja ostis Alfred Hausberg, kes eestistati Aaslepaks. Tal oli jalgrataste ja reformvoodite töökoda.

Alfred Aaslepp ja Maria (Amalie) Aaslepp –

Lapsed: Enn, Heino, Hans, Arvo. Pere emigreerus Rootsi ja hiljem Kanadasse.

Alfred võttis Rootsis uue nime. Aadu Alfred. Peale Maria surma abiellus Aado teist korda. Aaslepp ehitas oma elumaja otsa kahekorruselise töökoja, mis viidi kolhoosi ajal Valgule ja ehitati Valgul kolhoosi “Komnoor” kontoriks. Praegu kortermaja.

Aado Alfredi perekonna raamatust on pärit ka järgmine kirjeldus:

Juba uksest sisse minnes tulid vastu salapärased lõhnad. Õli, värvi, karbiidi jne. Oli kuulda masina müra ja paistis keevitustule leek. See uksepoolne nurk oli kauplus, kus müüdi omatehtud kaupa, ratta osasid jne. Tagapool oli suur puurmasin, väga kallis treipink ja kõige kaugema nurga lähedal oli reformpõhja kudumise masin, millel peaaegu alati keegi töötas. Ja veel palju igasugu muid tööriistu. Teisel korrusel oli tragi Aade meistriks värvimistöökojas. Tagant läks teine uks aeda. Aia taga oli sepikoda. Sepad kasutasid selajal suurt lõõtsa, et ääsile tuult saada. Lõõtsad hakkasid varem või hiljem lekkima. Aado oli oma sepikotta lõõtsa asemel pannud tuuleturbiini, mida ühe suure rihmarattaga pingil vändati. Aado tegi selajal töökojas igasuguseid töid, näiteks uusi rattaraame, parandati põllutöömasinaid ja palju, palju muud. Hea töö eest ei jäänud ka näitusel esimene auhind saamata. Kui meil lastel olid uisud või kelk katki läinud, siis teadsime, et ta meid aitas. Ta ei olnud kunagi kuri. Isegi mitte siis kui hobune meiekäest lõhkuma läks ja laenatud kangavanutamise masin vankrilt maha kukkus ja käepide katki läks. Ta parandas selle hiljem ära. 

/…/

Mehhaaniline rauatööstus asus Harjul, Valdmanni majas. Tehti raudvoodeid, reformpõhju, lapsevoodeid, surnuriste, jalgrataste osasid.

Alfred Hausbergi telefoninumber oli 7E Emmaste ja töö eest täielik vastutus!

Teine tööstus oli veel suurem ja asus Valgu külas. (Kus KT).

Aado kirjutab: Mina olin küla usaldusmees koos Toompuu Aleksandriga. Saul Robert oli esimees. Meil oli Harjul maamõõtmine ja lapitaludest tehti krundikohad. Omasin kokku 40 hektarit. Mul oleks olnud maa töökojast magistraalkraavini, aga kruntide väljamõõtmine lõpetati sõja tulekul, 1939. aasta sügisel. 

Ühel päeval ma nägin kaheksa saksa lennukit Tagaranna ja Tärkma ranna pool maja teiselt korralt. Oli tunne, et pääsen venelaste käest ja suure rõõmuga jooksin kööki Aadele sellest teatama – aga unustasin, et üks naabrinaine oli juhuslikult meil külas. Ehmusin kui teda nägin. Väga /…/ Umbes 30 vene sõdurit oli Harju tagarannas. Nad olid seal ennast sisse kaevanud ja kuulipildujatega valmis saksa sõdureid maha niitma, kui nad peaks seal maanduma. Et kontakti pidada Tohvri baasiga, oli neil üks telefoni kaabel, mis läks Harju küla teed mööda randa. See rippus postide otsas, aga ühes kohas läbistas ühe suure kadaka (Hiiumaal olid võimsad kadakad). Juhtus niisugune lugu, et kaks metsavenda lõikasid selle kaabli katki ja panid mõlemad otsad kadaka külge kinni, nii et see lõige ei oleks silmapaistev. Mõne minuti jooksul tuli ratsnik, otsides katkenud kohta, aga ei leidnud. Samal õhtul tulid kõik vene sõdurid Tagarannast Tohvri baasi – kartsid sabotaaži. Järgmisel hommikul sakslased maandusid ja vastupanekut ei olnud. 

Reedel, üks eestlane, kes oli jäänud Emmaste Täitevkomiteesse tööle Vene ajal, teatas ühele prouale: “Ära öösi kodus maga. Sa oled hukkamise nimekirjas. Katsu ennast varjata. Esmaspäeval tuleb mahalaskmine Emmaste surnuaia otsas, kus on suur sügav kruusaauk. Harjult oli kaheksa perekonda nimekirjas olnud, kõik kes olid sõjaväest hoidunud ja nende perekonnas. Õnneks sakslased tulid pühapäeval. 

Aado varjamist mäletab ka üks siinsetest mälestuste kokkukirjutajatest, Pärna Leili. Ta rääkis veel Tohvril olles, kuidas Aado tagarannast vankriga kodu poole sõites end poolel teel heinte alla peitis, sest keegi sõitis vastu. (KT:)

44. Siku

Varemed Nõmmele mineva tee ääres paremat kätt nurga sees.

Peeter Seppel ja Ingel. Peeter tegi vankrirattaid ja müüs ka külaelanikele.

Tütar Anete. Oli väike maja, lagunes ja koristati tee äärest ära. Enda mälu järgi oli 1945. veel alles. 

45. Nõmme I

Johannes (meremees) ja Alviine Vähi (pühapäevakooli õpetaja). Lapsi ei olnud. Neil oli kasulapseks Alviine õetütar Erli. Maja asus Nõmme II majast tee poole. Praegu kelder alles. Maja viidi sõjaväelaste poolt Kärdlasse Polku, kus ehitati üles. Johannes, Alviine ja Erli emigreerusid Kanadasse. 

46. Nõmme II

Siim ja Leena Vähi

Lapsed: Hermann emigreerus Rootsi ja Kanadasse. Abiellus Hiiumaal, 3 last.

Johannes, Alviine Vähi mees, Rohviine abiellus Tohvri Richardiga Malgale

Natalja (Nata) elas ja suri Nõmmel. Natal kaks vallaslast Irene ja Aleksander

Nata suri ja õde Rohviine kasvatas Irenet, kes oli lõpuks Leili Pärna poolvenna Julius Veevo naine. 

Kõik emigreerusid Rootsi. Nõmmele jäi vanamees Siim Vähi koduloomadega. Ta võttis Nadežda (Nadja) Kaju endale koduabiliseks. Einar Kaugesalu tuli 1945. Venemaalt sõjast ja abiellus Nadjaga. Põetasid Siimu ja pärisid talu.

Einar ja Nadja Kaugesalu

Lapsed: Heli, Edgar (meremees, karjak), Heli käis Harju algkoolis ja Emmastes koolis ja lõpetas Tallinnas Kodumajanduskooli. Töötab lasteaias kasvatajana elab Tallinnas. Poeg Gert Sülla.

47. Allikselja (Kiitsaka)

Asus Nõmme II allapoole teest umbes 100 m samal pool tee ääres männiku ääres.

Andres ja Kersti Allikselg popsipõllumehed. Lapsed: Aleksander, teine poeg, Bärta. Vanad surid, lapsed läksid Tallinnasse. Majas elas pärast Anna Läkk. Annal oli poeg Viktor, kes emigreerus Rootsi, maja lagunes.

 48. Metsapaavli

Paavel ja Ann Laid. Lapsed: August (saapameister, kingsepp, mehhaanik, parandas kellasid ja raadioid.), Heleene (Tuli Tallinnast Hiiumaale kui ema haigeks jäi, tegi õmblustööd), Maria, Hilda ja Berta elasid Tallinnas. Harald (meremees, hiljem töötas MTJs mehhaanikuna. Ella Laide oli juuksur (Ella Laidil esimesest abielust tütar Aita Ventsel ja tema lapsed on Anu Tõkke ja Ann Ventsel). 

Laps Ann (Laid) Lõhmus. Ann oli kolhoosis Sõprus sekretär. Ago Lõhmus oli peazootehnik kolhoosis Sõprus. Nende lapsed: Alla töötas Kärdla pangas, kaks poega, Alar Tallinnas.

49. Vähesoo I

Johannes ja Helene Vahtra (laevaomanik, meresõitja, mesinik).

Lapsed: Tütar suri titena, Herbert jäi sõtta, Aliide jäi Vähesoole, Richard, Albert, 

Bernhard (emigreerusid Rootsi), Robert uppus.

Aliide ja Erni Nööp (Kõpust pärit) – Aliide tegeles ka mesindusega, käis Harju koolis, tal oli vallaslaps Asta. Maja oli uusehitus + kõrvalhooned, hävis osaliselt 1963. või 1964. kevadel – maha põles laut ja saun-pesuköök. Sellest päevast jäi Erni Nööp kadunuks. Asta oli tugevalt astmahaige ja suri noore neiuna. Aliide Nööp lasi osa majast remontida ja elas seal. Pärandas maja 11le Harju inimesele, 12 ha maad jne.

50. Vähesoo II (Pungla)

Joosep ja Emilie Harjak (pärit Kiviseljalt). Tütar Rosine (Kase Roosi) – tema lapsed Melvi, Kaju Arved ja Katrin Härm. 

Joosep võttis peale Emilie surma uue naise Liisa, oli parisnik, tegeles loomade kokkuostuga.  Vanas eas abiellus Joosep kolmandat korda Käinast pärit Emiliega, kellel oli enne poeg. Joosep tegi testamendi Arvedile ja Raivole ja Emilie müüs peale mehe surma maja kolhoosile.

Rosine abiellus Eri Kajuga (Nadja Kaugesalu poolvend). Abielu lahutati. Rosine abiellus Herman Paomehega ja nad elasid algul Nõmme esimesel ja hiljem kolisid Kasele.

Vähesoo maja erastasid Bunkovid. Eevi on Mudalt pärist, Aleksander oli Venemaalt. Lapsed Svetlana ja Irina.

51. Sepa-Aado

Peet ja Ingel Paumees. Peet oli sepp. Neil ei olnud lapsi. Võtsid kasulapseks Ingli õe Leena tütre Anna (Einvaht). Annal oli vallaslaps Palmer, kes hiljem emigreerus Rootsi. Anna abiellus Gustav Pääskega. Pääske Kusti Gustav parandas kellasid, rattaid ja oli puutöömees. Töötas Ulja puutöökojas koos Einar Kaugesalu ja Erling Maandiga. Anna tegi testamendi Kallas Olavile. Praegu elabki seal Olav Kallas koos elukaaslase Anu Saarega. Olav on pottsepa ja puutöö oskustega. Anu oli kolhoosi ajal kokk Valgu sööklas ja Jausas aiandustööline. Anul poeg Urmet ja kaks pojapoega.

52. Paja

Johannes ja Liisa Teekel. Oli halulaeva reeder ja meresõitja. Lapsi ei mäleta.

Peale Johannese surma jäi Liisa leseks ja sinna läks elama Julius Veevo oma perega. Hiljem emigreerusid Rootsi. Liisa jäi jälle tallu üksi. Läks appi sugulane Aino Mäns, hiljem Maripuu. Ta elas hiljem Valgul Rudolf Maripuuga. Aino päris Paja maja. Hiljem elasid majas Andrei ja Maria Mähe.

Kui Paja maja oli tühi ja Vähesoo Aliide maja osaliselt maha põles, siis elas seal Aliide Nööp koos ema Heleene ja tütar Astaga. Kui ta koju tagasi läks, jäi maja tühjaks ja lagunes. Praegu kelder kreegivõsa sees.

53. Kalda 

Anna ja I mees (Peet) Paumees. Neli tütart; Adiine elas Tallinnas, üks poeg surnud, Salmel vallastütar Loode, Leida suri noorelt, Susanna jäi Kaldale, töötas karjalaudas koos tütre Laidega.

Teine abielu Anna Paumees ja Priidu Uusõue – kaks tütart. Vilma emigreerus Rootsi, Hedvig oli algul kolhoosis. Kolmas abielu Anna Uusõue ja Johannes Üksik – Rätsepa Priidu Juljuse vend – lapsi polnud.

Susanna tütar Aime Paumees elas Kaldal ja käis Käina lasteaias tööl kokaabina ja kasvatajana, Aimel kaks tütart, Evelyn Paumees, töötab kokana – poeg Reymo ja Anu Nõmmik (lapsed Aone, Aro, Ero).

Aime Paumees müüs 1999. aasta lõpul maja Krister Kaukverile. Peale müüki jäi majja maha Arno Nõmmik ja kollitõugu koer. Arnole õnnestus Kristeril koos Aimega osta korter Valgu puumajja. Kristeri ema Helle Kaukver (Liivo) on pärit Selja külast Käina kandist; tädi Elvi Hannus (Kaukver) oli pikka aega Käina koolis bioloogia õpetaja (kuuldavasti üsna range). Kalda koht on kasutuses pigem suviti.

54. Sauna

Maja Kalda ligidalt Jürna poole, Kaldalt mitte kaugel väike osmik.

Leena Paumees + mees. Kaks poega Bernhard ja Johannes. Leena ketras ja kudus külainimestele, maad polnud. Pojad läksid mandrile. Maja lagunes kui Leena suri.

55. Laiumbaia

Madis ja Leena Einvaht. Lapsed Siim (oli hiljem Siim Sinilill). Anna oli hiljem Pääske Anna – Juuli. Siim oli abielus Bertaga. Lapsi polnud, läksid lahku. Ametlikult nad lahutatud ei olnud. Siim töötas kolhoosis põllutöölisena, Hiljem hakkas koos elama Turu Liidiaga, kes enne oli abielus Mihkel Turuga, kellega tal oli viis last:  Sendi, Valter, Ervin (jäi sõtta), Klaara (vanas eas abiellus Rebasseljale) ja Nelli. Siimul ja Liidial oli veel neli last. Erik, Vaike, Auleid ja Leini. Maja päris Õnnela Turu Müürissepp. Koos abikaasa Mati Müürissepaga. Praegu ilus suvekodu.

56. Valli-Tooma

Majast võib olla alles veel mõni vundamendikivi ja mõni õunapuu (vähemalt kolhoosi alguses oli olnud). Suurest test umbes 3 km mere poole mere ääres mööda Tagaranna teed. 

Toomas ja Leena Luukas. Lapsed; Marta abiellus Aunpuu Eduardiga, Helju Tallinnas, Kalju elab Tärkmal ja tema poeg Richard Aunpuu elab perega Lepiku külas – kuus last; Villi – kaks poega, Paul – sai õnnetult noorelt surma, mängisid püssiga.

57. Jürna

Mare (Uustalu Liisu õde) ja Siim Vahtra. Lapsed; Gustav (Leonhard Vähi isa, elas Tallinnas), Jaanus (kutsuti Joonas) vallaline, elas Viljandimaal, kolhoosi ajal Hiiumaal töötas Matsedol kanalas ja Sokul ja Uljal sigalas. Tegi käsitööd, tikkis ristpistes, Elviine emigreerus Rootsi, Einar Rootsi, Meinhard Rootsi, Salme oli abielus Leonhard Piiliga, elas Tallinnas. Kui vennad Rootsi emigreerusid, tuli Jürnale emale appi. Ema jäi vanas eas pimedaks. Kolhoosiajal oli Salme raamatupidajaks Uus-Harju ja hiljem “Komnoore” kolhoosis. Leonhard Piil emigreerus Rootsi. Salme jäi pensionile.

Maja pärandati Nigu Agole. Jürna Marta oli Vareste sugulane.

58. Sireli

Maanteest vasakul, teest kaugemal. Ahju või vundamendi varemed võivad seal olla. Lampsist natuke metsa poole.

Johannes ja Miisi Onu. Johannes oli meresõitja. Lapsed; Adiine – abielus Emmastes Köögi talus, Bernhard – meremees, abielus Saul Elfridega – neli last emigreerus Rootsi, Elli abiellus sõjaväelasega, elasid Tallinnas, 1 poeg, Benjamin emingreerus Rootsi, abiellus Hiiumaal enne, Theodor jäi isamaasõtta, maja hiljem lagunes, koristati tee äärest ära.

59. Tülli

Gustav ja Liisu (Luup) Tüll

Seal elas veel Gustavi vend Mõtte-Mihkel. Ei rääkinud, mõtles.

Lapsed; Juljus Aliine, Amalie, Martin, Eduard. 

Eduard ja Salme Tüll abiellusid 1923. Lapsed; Vilbert emigreerus Rootsi, Vaino abiellus Eha Kääramehega –  kaks last Peedu ja Peeli – Vaino töötas piimaautojuhina. Eha sõitis kaasa ja oli piima vastuvõtja.

Tülli maja pärandati Vainole ja edasi Peedule.

Ajalehes Hiiumaa, loos “Omaaegsest Harju külast” meenutavad Vilbert ja Helmi Tüll koduküla: Tülli talumaad olid mitmes eraldi tükis. Talu endisel karjamaal oli suur ja sügav saviauk, mida kohalikud punaseks mereks nimetasid. Külapoisid käisid talviti sellel tritsutamas. Uisutajal oli tavaliselt ühe saapa all trits ja teisega anti hoogu. Vilberti vanemad ja vanavanemad teadnud rääkida, et tsaariajal võtnud mõis sellest august savi, mis olnud väga kvaliteetne. Sellest põletanud Vaemla mõis katusekive, mis olnud S-kujulised ja tellisekive. “Emmaste mõisa teeäärse müüri kivid on vormitud-põletatud” Punase mere savist. Volli Mäeumbaed kirjutab, et ta ei ole Emmastes sellist teeäärset müüri näinud, aga Emmaste mõisa siseseisnad olid laotud punastest tellistest. Ilmselt müüs Vaemla mõis Emmaste mõisale telliseid kuna Emmastel endal ei olnud sellist vabrikut. Tüll ei maini, kus savi tellisteks põletati. Otse üle peatee, Punase mere vastas oli Prassi järv ja see on ammu ummistunud. Oli aeg, mil Prassi Toomas ja Ruudi käisid järvel paadiga kalastamas.

60. Pada

Peet ja Ingel Pada. Lapsed; Johannes jäi kodusse elama, Rudolf ehitas omale maja sinna kõrvale – teise Paja maja. Johannes ja Salme Pada. Lapsed; Ulrich emigreerus Rootsi, Ilse, Viivi emigreerus Rootsi, Johannes viis oma maja Kärdlasse.

Johannes suri seal Kärdlas varem, Salme elas üksinda ja suri siis hiljem.

Salme külastas kord ka Rootsis tütar Viivit. Kelder on alles.

Viivi tegi testamendi oma maade kohta alguses Spassovile, kes oli Salme õe tütrepoeg. Hiljem ta selle testamendi tühistas ja tegi teise testamendi Anton Altmäele.

Seal asus ka tellisetehas, metsa sees talu taga, töötas veel 1949.

61. Pada

Rudolf ja Maria Pada (Kütilt päritud). Mootorviljaveski omanik.

Kaks tütart – Leida (elas Tärkmal, Lipu Jüri ema), Hermiine abiellus Paumees Hermaniga (lapsi polnud, suri noorelt). Elasid Pada-Idal. Herman Paumees töötas ka Tülli saeveskis, oli kütja. Saeveski põles maha. Maria suri ära, Rudolf kosis Tärkmalt Ida. Rudolf suri ära, Ida töötas kolhoosiajal lüpsja-karjatalitajana Sireli ja Tülli lautades. Ida vananes, oli pensionär, suri. Maja oli vahepeal tühi, Ida tegi testamendi Arvi Nigule, kes elas Tallinnas. Arvi Nigu müüs maja Anton Altmäele ja tema perekonnale.

62. Kulbi 

Ehitas rikas mees Espenberg (elasid linnas, suvitasid siin) ja Alma uppusid koos. (KT: Ei ole ilmselt õige).

Maja jäi tühjaks, seal elas Ann, kes oli nende teenija. Sõru baaside ehitusel aeti inimesi ära ja üks pere tuli Kulbile elama.

Johannes Kirss ja naine Juuli. Kaks tütart –Theodolinde ja Neidi. Kirsside pere küüditati 1949. aastal Siberisse. Johannes suri Siberis ja naine lastega tuli tagasi, elasid Tallinnas. Kohe peale Kirsside küüditamist kolisid Kulbile Matse-Adolt Kraavide pere – Martin ja Liidia Kraav lastega.

63. Männi

Johannes ja Anna Onu. Lapsed; Laura, Loone, Liisi ja Lea. Anna suri.

Teine abielu – Johannes ja Aliis Onu – Tütar Aet ja Arvo Käsn – mehhanisaator. Lapsed: Margus elab perega Käinas, Marianne ja Raido Rand – kolm last;

Kersti Rand, Rauno Rand, Birgit Rand.

64. Ärgu

Madis ja Ingel Vahtra. Poeg Herman, kes sepistas riimis külas laulusalme.

Herman läks Valgule sulaseks Ida Onu juurde. Ida suri ja Herman jäi Valgule elama. Ärgu maja lagunes, Maja oli Mäki männist (Mäki I) Emmaste tee poole põllul.

65. Lampsi

Maria ja Priidu Onu. Priidu oli laeva reeder, meresõitja, mootorsaeveski omanik.

Lapsed; Amanda, Robert – meresõitja (perekond emigreerus Rootsi, naine Andruse Friida ja 2 poega), Manuel läks isamaasõtta, kus hukkus, Evald emigreerus perega Rootsi, Georg, Aurilde oli kokk, emigreerus Rootsi.

Maja: Seal oli hiljem puutöökoda “Tülli artell”. Kolhoosi ajal oli seal vilja- ja heinaseemne ladu. Kolhoos lubas tühja maja Tarmo Üksikule. Tarmo lammutas maja ja sai sealt ehitusmaterjali.

Maripuu Heldur mäletab, et Harju tuletõrjeprits oli selline, et nelja mehega pidi pumpama. Tűlli jahuveski põles, siis nad jooksid ja tõid Harju käsipritsi, aga Tűlli jahuveski põles sellegipoolest maha. Aurumasina korstnast tuli säde, niipalju said et tuli edasi ei läinud. Hiljem oli bensiinimootoriga prits. Kas 1953 või 1954 põles aurumasin – Igavene suur tuli. Pärast tehti korda ja viidi Õngule, sest seal oli ka jahuveski. Pärast toodi elektriga masin Tüllile, igast perest pidi keegi käima paar tundi, et saaks külasse elektrit. Saeveski oli ühel pool teed, teisel pool artell.

50ndate sees tuli elekter õhtuti Käinast,, koondise õue peal oli suur mootor, Luguse kraavi peal oli ka üks vesiveski, aga see vool siia ei ulatunud. Õhuliinid iga õue väravasse, aga ega selle elektriga ei saanud triikauda järgi panna. Enne seda andis elektrit aurumasin, igal perel oli kohustus selle jaoks puid viia, aga hiljem andis Onu Johannes (need, kellele Emmastes pood oli) traktorimootori. Generaatori sai ka, Tohvri sõjaväebaasidest, kust venelased olid välja läinud, aga ega sealt kõike kätte ei saanud, meri tuli ette. Lõikasime tina juhtmete ümbert ära – ega need liinid ei kannatanud ka suurt.

Heldur töötas Tülli artellis 51^st aastast. Tegid seal öökappe, laudu, toole. Masinamehed tegid tükid valmis ja teised liimisid kokku. Palju oli käsitööd ja lihvimist. Masinad olid ka oma tehtud. Seal tehti Kärdla haiglale kõik uksed ja aknad – neid tehti terve talv. Ükskord tehti suur hulk taburette ja kapikesi, mis läksid Kärdla sõjaväe osale, need olid siis lihtsamini viimistletud, peitsitud ainult. Toolid ja kapid lakiti üle, piirituse lakk, algul oli ilus, aga paari aasta pärast hakkas pragunema. Tehti ümmargusi diivanilaudu, riidekappe. Laua tegemise eest sai 7 rubla. Tüllil oli ka saekaater ja puidukuivamiskuur. Ja jahuveski, tehti jahu ja kruupe, seda nimetati Segatööndusliit. Helduri esimene autosöit oli siis kui Tülli artellist viidi autoga inimesi koju, naised olid kastis. Siis juht jäi tihti magama ja Heldur viis siis inimesed koju. Kui artell Tüllil lõppes, siis toodi kolhoosi ajal puidutööpingid Uljale, aga töökoda ei olnud seal, kus praegu vaid edasi.

Linalõugutustalgud Harju külas, Lampsi talus. Hiiumaa muuseumid SA

66 . Matseto

Maja asus Harjaka ja vana Matseto vahel, Sepra taga, kelder on alles.

Juljus Paumees – vanapoiss, elas emaga. Maja veeti Kärdlasse ja selle ostis perekond Porgand Eha tänaval.

67. Turu II

Koht oli Laiumbaia kohast üle külavahe tee Jürna poole. Elasid Turu Mihkel ja Liidia. Anu Sikka ehitas sinna oma suvekodu, Vaike tütar.

68. Juhani (Leppe)

Mare + mees Vähi. Lapsed: Auline, Amalie, Lisette (Rootsi). Heinrich abiellus Aliine Tülliga – koos Herman Vähiga halulaeva omanik. Aliinel oli vallaslaps Vendelin, kes uppus laeval “Tormilind”. Kaks last Hilja ja Evald, kes suri Inglismaal. Heinrichi õed elasid Tallinnas – Juhani maja müüs ära Hilja tütar Reine. (Teet Parvele).

 69. Värava

Männi talust Emmaste poole paremat kätt. Sirelid märgistavad veel maja kohta.

Alide Umb. Poeg Georg emigreerus Rootsi. Alide abiellus hiljem Neljasega. Mees hukati sakslaste poolt. Maja lagunes ja kõdudes, pole olemas. Oli väike madal maja kunagi.

Foto: Harju külas, Järve metsas “Värava Mare taga” kiik aastal 1942. Erakogu.

70. Valdmann

Lambakoplis varemed ja sirelid. Emmastesse minnes paremat kätt tee ääres.

Aliine ja mees (Niks) Valdmets. Aliine oli masinkuduja. Mees oli sakslane, poos end üles, Emmaste surnuaia aed ja värav olid tema kingitud. Lapsed; Ellen oli abielus Pao Gundemariga Tärkmal – lapsed Ain ja Heli, Aasa Sahtel, oli Käina sides tööl – kaks poega ja vallaslaps poeg Paul. 

Aasa Sahtli pere viis Valdmanni maja siit Käina ja ehitas üles. Valdmanni maja oli mõnda aega külanõukogu hooneks – Palmi Ernes oli siis seal veel külanõukogu sekretäriks.

 71. Välja-Aleks

Kopli juurest Proosu poole, paremat kätt enne Proosut. 

Aleksander ja Aliise Proos. Lapsed; Asta jäi koju vanemate juurde, abiellus venelasega, läks mandrile, poiss poos üles, teine poiss hukkus Rootsi minekul merel, Aleksander, Aliis, Meeta ja poisid emigreerusid Rootsi, Meeta hiljem ka Kanadasse.

Aleks läks oma perega Tilgale Vihurile naise kodusse elama, kuna naise ema jäi kehvaks. Välja-Aleksile tulid uued inimesed. Lunter, Mari oma tütre Lindaga, kellel oli kaks last, Vilmar ja Ella. Linda suri varem ja Mari kasvatas tema lapsi.  Hiljem Mari suri, Vilmar käis tööstuskoolis, Ella kolis Turbasse. Maja lagunes.

72. Külje

Välja-Aleksist Otsa poole. Kutsuti Külje-Juhaniks.

73. Mäki

Leonhard (Haapsalu tööstuskool, mehhanisaator, traktorist) – mängis pilli, tegi puutööd, abistas külaelanikke. Leonhardil ja Vilmal kolm poega – Tõnu, Toomas, Tarmo.

74. Pärdiku

Vareme kivid (maja viidi ära) asuvad Mäki praegusest talust umbes 15 m Harju lauda poole, Mäkist Harju küla poole. Asuvad Leo Üksiku pesuköögi kandis. Seal kasvab veel vana õunapuu.

Peeter ja Mathilde Paumees. Ja Madis Paumees, Peetri vend. Lapsed; Mihkel oli mereväes madrus, elas ja suri Tallinnas, Juljus vanapoiss. Ehitas omale Matseto õue maja ja viis oma juurde ema Mathilde, keda kutsuti Mahtaks. Mahta elas ja suri Matsetol. Peetril ja Mathildel lahkhelid. Peeter elas üksinda Pärdikul. Maja oli väike ja vana, lagunes. Vanas eas elas Peeter Valgul vana poe otsas. Valgul ka suri.

Peetri vend Madis Paumees ja Leeni Paumees. Lapsed; Liidia Paumees, 

Roode, (Sirje Paomees Niguli ema – Terje Rand – Reili jne), Herbert (Ats Paomehe isa), Härman (Kase Rosalie mees), Mauni (Kalju Paumehe isa, Urmet Paumehe vanaisa), Malle Kolga isa, langes sõjas.

Madis Paumees elas oma perega Emmastes endises Viiterna majas, praeguses Ranna majas. Madisel oli Harjul tuuleveski põllu peal ja ta oli mölder seal. Veski asus Mäki ja Antsu-Juhani vahepeal, lagedal põllul, teest 200 m, paistis teele kätte.

Jahu tolm pani Madise sageli köhima. Teda kutsuti Jahu-Madiseks. Madis viis oma veski Harjult Viiternasse talusse ja ehitas seal üles.

75. Turu-Mari

Asus praegusest Harju laudast Proosu poole silohoidlate lähedal. Praegu alles suured puud. Ehitatud Tooma Mihkli poolt ja oli Tooma maadel. Kõigepealt elas perekond Sahtel. Siis Aunpuu Eduard ja Marta. Ja lõpuks Seppel Mari – oli üksik naisterahvas, õmbleja.

76. Sarapiku (Suurepõllu)

Milvi (Vilhelmine) Sarapik (Sarapuu) ja Kaupo Bernhard Sarapik Gams – Seitse last. Milvi elas mõnda aega Kõrtsi Ruudi majas Valgu poolses otsas, kui tema oma maja oli väga (lagunenud) kehvas seisus. Pärast said Valgu poe, tollal Tülli Eedi poe peale. Pood ka põles.

78. Lunter, Liisu maja (1875-1959), mis jääb praegu Valgu küla piiridesse. (Selle ja Kroogi vahel on justkui veel üks maja olnud, aga keegi ei mäleta.)

Kirjutamises ja materjalide otsimises osalesid: Tarmo Kaevand, Lilian Kapp, Krister Kaukver, Tiiu Kivistik, Heldur Maripuu, Tea Martin, Sirje Nigul, Teet Parve, Helgi Põllo, Patrick Rang, Riho Saard, Talvi Sarv, Priit Stranberg, Erika Suislepp, Taavi Tuulik, Ain Tähiste, Teedo Tänavsuu, Eimar Tärk, Tiiu Vahtra, Enn Veevo, Heli Üksik.

Tänan kõik Harju küla elanikke ja minu patroone, kes võimaldasid oma küla ajalugu natuke uurida ja kirja panna.

Koostaja: KT

Kasutatud materjalid:

Alfred, Arvo (1983), Hiiu saarest, ühest hiiu perekonnast ja hiidlastest”. Toronto. (Paljundatud)

Altmäe, Johannes Markus (2016), “Tuled Harju külas.” Emmaste kool. Uurimistöö.

Harju algkooli kroonika. Käsikiri. Erakogu.

Hiiumaa Teabekapital (2015), Hiiumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Kärdla.

Kalmus, A (2011), Kadunud saar. Eesti keele sihtasutus ja Emmaste vald

Kaskor, V (2003), Hiiumaa ringteed. Tallinn: Maalehe raamat.

Kaugesalu, E. Maandi. A. Pärn, L. (2010,) Harju. käsikiri.

Mäeumbaed, V. (26. juuni 2003), Omaaegsest Harju külast. Ajaleht Hiiumaa, lk 6.

Ojalo, H. (2019), Hiiumaa Teises Maailmasõjas 1939-1945. Tallinn: Ammukaar.

Saar, E. (2006), Sõruots. Hiiumaa lõunarand (I-III). MTÜ Sõruotsa külaselts.

Saard, R. (2009). Hiiumaa ja hiidlased usutuultest tormatud ja piiratud: Usu ja kiriku ajalugu Hiiumaal XIII sajandist Eesti taasiseseisvumiseni. Saard.

Selirand, U. (19. aprill 2016), Aado Alfredist ja Harju küla töökodadest. Hiiu Leht

Veevo, R. Mälestusi eluteelt. Käsikiri.

https://et.wikipedia.org/wiki/Harju_(Hiiumaa)

www.muis.ee

www.geni.com

Autoriõigused: Külaselts MUHV ja Kadri Taperson.