Kui keegi küsib, et kas ma ülikoolis ka olen käinud, siis on hea vastata; jah, Kassari külaülikoolis! Sest just sellised ülikoolid mulle meeldivad, kus saab käia siis kui ise tahad ja võtta, mis võtta annab.
Sellistes vabades ülikoolides tavaliselt koduülesandeid ei ole, aga mulle ikkagi anti ja juba ammu. Esimene ülesanne oli oma tegemisi esitleda, ehk rääkida loomadest ja loomakaitsest Hiiumaal ja teine ülesanne tuli hiljem – kirjutada sellest Kassari teatajasse! Viimase ülesande tähtaeg on ammu aegunud ja tegelikult ma ei teagi, kas seda juttu enam tarvis on.
Pilt: Nemad ei ole Kassari kassid vaid hoopis Ojakülast.
Pidasin oma ettekande juba aasta tagasi ära ja tegelikult ei mäletagi enam, mida rääkisin. Küll aga mäletan seda tunnet, mis rääkima hakates võib olla tuttavalt tavaline. Külaülikooli auditooriumis oli üsna vähe rahvast ja võibolla oli sellel muid põhjuseid ka, aga enamasti on peamine ikka see, et keda see loomakaitse või loomade õigused ikka nii väga huvitavad. Olin loengule pannud omameelest huvitava pealkirja: “Inimloomadest ja mitteinimloomadest” või oli see koguni – “Enam kui inimloom” – viidates siinsele veebilehele, kus enamus loomadega seotud kirjutisi ripuvad.
Aga eks kogenud rääkija muudab segasevõitu teemat kui auditooriumis vähe rahvast või hoopis teistmoodi olukord kui esialgu ette kujutab. Ja nii ma rääkisin ikkagi peamiselt Hiiumaast, viidates võimalikult palju Kassarile (saarele, mitte külale), et inimestel natuke huvitav oleks.
Aga enne seletasin natuke mõisteid ka ikka. Et loomakaitse nime all tegeletakse peamiselt loomade kaitsmisega, nende abistamisega, heaolu parandamisega, aga suuremat muutust see loomadele ühiskonnas kaasa ei too. Ja see ei tähenda, et loomakaitse, näiteks nn lemmikloomade varjupaigad või väärkohtlemisjuhtumitega tegelemine, kuidagi ebaoluline oleks. Saati, et neid juhtumeid ei tundu sugugi vähemaks jäävat.
Loomade eestkoste on justkui samm edasi – see on loomakaitsepoliitikaga tegelemine, loomadega seotud seadusandluse muutmine, koostöö kõikvõimalike institutsioonidega, nt riigikogu ja omavalitsused, rahvusvahelised eestkosteorganisatsioonid; lobitöö jne.
Kui kaks eelmist suunda on tänaseks loodetavasti täiesti aktsepteeritud ja nendega on võimalik tegeleda nö süsteemi sees, ilma et see mõtlevale inimesele väga võõras tunduks, siis kolmas tasand on mõtteviis, millest Eestis paarkümmend aastat tagasi veel midagi ei teatud. Loomaõiguslus on veendumus, et inimesel ei ole õigust teisi liike ekspluateerida. Sellepärast on loomaõiguslased ka veganid ja ega veganluski Eestis palju vanem ei ole. Veganid ei kasuta midagi loomset – niipalju kui võimalik.
Ega enam vist lühemalt neid kolme suunda seletada saagi. Igatahes on Eesti loomakaitseajalugu ja kõik need suunad Hiiumaaga kõvasti seotud. MTÜ Kuulikodu alustas varjupaigana aastal 2006, samal aastal loodi liikumine Loomade Nimel. Kuulikodust sai aastal 2014 loomade eestkoste organisatsioon Loomus, millega paar aastat hiljem liitus ka Loomade Nimel. 2016. aastal Kuulikodu nimeline eravarjupaik lõpetas.
Nii et Hiiumaal Kuuli talus toimus palju muudki kui abiavajavate elukate kokkukorjamine ja abistamine. Tegime loomaõiguslaste laagreid ja koolitusi, pidasime koosolekuid, õppisime kõike, mis loomadesse vähegi puutub, tegime palju vegantoitu ja pakkusime teistele ka. Isegi Hiiu Folgil käis Kuulikodu kamp kohvikut pidamas. Kõige selle kõrval said ka kohalikud loomad aidatud. Hull aeg.
Pilt: Selle pildi peal on loomaarstid Andrus Joost ja Katrin Vanem. Nemad käisid Maie Vikerpuuri kliinikus suurematele koertele steriliseerimislõikusi tegemas. Ja niimoodi umbes 15 korda. Või rohkem.
Kui olin kogu selle hüpleva jutu Kassari külaülikoolis ära rääkinud (teades, et tegelikult saaks neist teemadest rääkida kuid ja aastaid) ütles Linda “Ma vaatan, et sa ikka ei olegi nii hull kui ma arvasin”. Nii. Ja just see lause tuli mulle eile meelde ja tuletas meelde ka lubaduse kassarirahvale midagi kirjutada.
Pilt: Ja sellel pildil on loomaarst Maie Vikerpuur, kes kogu kümneaastase varjupaigaralli kaasa tegi. Või peaaegu. Ka Kassarist.
Nimelt ilmus vist üleeile Delfis üks pahameelest nõretav lugu, kuidas ühes Tallinna koolis käis üks veganaktivist ja näitas lastele (15 a) raskeid filme. Üks vist oli isegi Earthlings, mida mõned aktivistidki vaadata ei suuda. Selles näidatakse liiga lähedalt asju, mida inimesed loomadele teevad. Mõned õpilased olid šokeeritud ja veelgi enam nende vanemad, kes meediasse pöördusid. Arvasid, et aktivist Kass (tal on päriselt ka selline nimi) peab laste ees vabandama, aga too õnneks seda vajalikuks ei pidanud. Kiitus!
Siis ma mõtlesin jälle, et nii peabki. Peabki olema hull, peabki šokeerima, peabki tegema palju ja kõike, peabki jääma oma seisukohtadele kindlaks, sest muidu inimeste suhtumine loomadesse ei muutu ja silmad lahti ei lähe. Ja just selle mõtte pärast võib külaülikoolis osalemise õnnestunuks lugeda. Loomadele pühendatud aja ka.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.