Miks prantslased Hiimaal metsa raiuvad? Mida head Hiiumaa rahvuspargi idee kaasa tõi? Miks on loodus- ja loomakaitsjate vahel justkui veelahe ja kas on? Kõigest sellest räägime Siim Kuresooga more-than-human podcasti 16. episoodis, mis on siin!
Aga kuna Kärdla sadamas puhus meretuul, siis sai lindistuse kvaliteet kannata ja sestap saab kuuldut üle lugeda alljärgnevas mahakirjutuses, mis on tehtud Tekstiks.ee abiga ja väga natuke puhastatud ka. Ja ärge siis unustage, et see on transkriptsioon, me ei kirjuta tegelikult nii!
KT: Tere kõigile saate kuulajatele, loodan, et sellest saatest saab nüüd asja ka, me siin istume külalisega Kärdla sadamas ja vaatame merele ja mõtleme, et, et vist hakkab turistihooaeg läbi saama. Aga ega seda ei tea, augusti keskpaik on. Minu külaline on Siim Kuresoo, tere Siim.
SK: Tere.
KT: Ja küsin kohe, et mis sa siin Hiiumaal teed või mis sind Hiiumaaga seob?
SK: Tulin Hiiumaale osaga oma perest. Mu naine on hiidlane ja meie lapsed –
nende identiteet on – nagu poolenisti hiidlased, see on väga tähtis neile. Ja meil on siin palju sugulasi ja palju armsaid kohti. Ja me ikka proovime seda ühendust hoida ja sinna neid kihte peale kasvatada ja sellepärast käime siin ikka ja jälle.
KT: Aga see kõlab küll hästi, kust kandist sa siis ise oled, sa ei ole üldse saartelt?
SK: Mina ei ole saartelt ja mul on ja minu esivanemad on ka hästi
kirju taustaga, nii et ma päris ühegi kandiga nagu põliselt ennast – Ei ole osa minu identiteedist, aga ma olen kasvanud ja suure osa elust elanud Tartumaal või siis Tartu linnas.
KT: Tahtsin, et sa tuleksid siia saatesse ja nüüd me siis oleme teada saanud, kuidas sa Hiiumaaga seotud oled, mis on hästi oluline edasise jutu valguses, aga tahtsin, et sa tuleksid, räägiksid sellest, mid läbi sinu praeguste tegemiste siis hiiumaalased ja hiidlased kõik teada said…. Et selle juurde jõuda, ma pean küsima, et mis sa üldse praegu teed, et sa ju tegelikult Eestimaa Looduse Fondis vist enam ei olegi, nagu ma olen aru saanud?
SK: Jah, ei ole enam Eestimaa Looduse Fondis. Minu selline nagu professionaalne tööelu 2003. aastani oli ainult seotud Eestimaa Looduse Fondiga. Ma asusin seal üsna noorelt tööle esimese hooga talgukorraldajana, vabatahtlike projektide koordineerijana. Ja siis hiljem vahetus see töö
juhatuse liikmete töö vastu, mis ka sisaldas seda metsaprogrammi juhtimist, tegemiste hulgas. See oli 2016. aastal. Ja siis kaks aastat tagasi, 2023.
aastast on selline elumuutus, et ma läksin tööle ühte teise vabaühendusse, mille nimi on FERN (www.fern.org). Ja see töökoht on Brüsselis, Belgias ja siis olen kolinud ka nagu põhilise elukoha hetkel Eestist ära.
KT: Ja koos perega siis oled sinna Belgiasse läinud? Tead, sa pead Vikipeedias ära vahetama, sellepärast et eesti rahvas teab siiamaale, et sa oled Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees.
SK: Ei ole jõudnud.
KT: Kas siis selle FERN-i kaudu tuligi see informatsioon, millele ma juba enne vihjasin ja mis kõlab umbes niimoodi, et Hiiumaa metsi on asunud raiuma või juba tükk aega raiunud või kasutanud üks Prantsusmaa kindlustusfirma, kes ei kohtle seda Hiiumaa metsa üldse väga hästi? Vot just niimoodi võiski üks hiidlane asjast aru saada, aga kuidas see nüüd täpsemalt oli?
SK: No ja selles mõttes, et minu kaudu see niidiotsa leidmine käis küll.
Eelmise aasta päris lõpus sai ametisse uus Euroopa Komisjon. Ja siis, kui Euroopa Komisjon vahetub, siis on ka väga palju juttu uutest prioriteetidest, uutest viisidest, kuidas asju tehakse. Ja just looduskaitse osas on olnud
sellega seoses juttu päris palju elurikkuse ühikutest, eesti keeles vist öeldakse nii. Ja isegi enne, kui uus komisjon ametisse asus, juba von der Leyen mingis kõnes mainis, et me hakkame nüüd sellega tegelema, uurima ja komisjoni ametnikud juba käisid ringi ja pidasid ettekandeid, kuidas uus suund on
elurikkuse krediidid. Ja selle asja mõte on olnud see, et, et läbi loodusele
kasu tegemise, nagu muutmine mingiteks ühikuteks, võiks siis
hõlbustada seda, et eraraha nagu rohkem looduskaitsesse tuleks. Ja
me oleme Ferniga neid asju nagu hoolega tähele pannud ja ka väga kriitilisest perspektiivist siis – nagu seal on kaks poolt, et üks on see, et, et need
paremad katsetused mingeid sarnaseid asju teha, on kasu asemel ikkagi väga sageli hoopis kahju teinud.
KT: Kuidas? Nendega on seotud siis mingid soodustused…
SK: Noh, üks asi, et, et need kindlasti ei paku sarnast kvaliteeti, kui on selline
avaliku raha ja projektipõhisel lähenemisel saadud tulemus –
et mingitel taastamistel või, või siis loodusväärtuste kaitsmisel – et seal on alati ahvatlus slikerdada suur. Ja teine asi ka, et igal pool, kus nad jutuks tulevad, see on ikkagi märk sellest, et, et avalik raha tahetakse välja tõmmata, et see on selline aseaine, et meil kahjuks enam kas siis riigi või Euroopa raha ei ole. Et kui me teeme mingi süsteemi ja neid süsteeme tehakse alati –
kallutatakse tegema sellist kompromissi, kus see looduse kasu tegelikult ei ole selgelt mõõdetav ja nii edasi. Aga igal juhul nendes aruteludes siiski mainiti
mitmel korral, et, et komisjon teeb praegu pilootprojekte. Üks on Prantsusmaal, mis käsitleb märgalasid ja teine on metsade teemal ja Eestis. Ja kuna eestlasena ma ei olnud sellest mitte midagi kuulnud, siis ma kuulasin eestlaste hulgas maad ja see maa kuulamine viis selleni, et saime aru, et see projekt toimub Hiiumaal. Et maaomanik on Prantsuse kindlustusfirma, maad haldab Eesti ettevõtte kinnistu osaühing ja ka seda kuulsime, et nende lubadus, milles selline loodushoidlikkus seisneb, on see, et nad on piiranud lageraiet kahele hektarile.
KT: Kahele hektarile, millest? Kahele hektarile aastas?
SK: Et ta on maksimaalne, lageraie suurus on kaks hektarit.
KT: Mis aja jooksul või noh, mis asjast kaks või ühe saare peal või mismoodi, millest see kaks hektarit?
SK: Ühe lageraie langi maksimaalne suurus.
KT: Okei, okei.
SK: Ja kuna Eesti üks väga hea omadus on see, et maaomandi info on avalik, eriti kui see on juriidiline isik, siis see on eriti lihtsasti leitav, et siis oli nagu ka võimalik vaadata, et kus need maad on ja mis seal toimub. Ja juba kaardil ja metsaregistris neid asju vaadates jäi mulje, et nendel maadel majandatakse täpselt sama halvasti, nagu väga paljudel teistel metsades Eestis.
KT: See tähendab siis seda, et need lageraie tükid olid pigem suuremad, et ei olnud nii, et nad jäid ainult kahe või oli seal muud veel?
SK: Oli see, nägi välja nii, et sellel maal on olnud enne mingi teine nagu suuromanik, kes on neid juba väga halvasti kohelnud ja see, mis siis seal järgi on.. Neid lageraie teatisi ja värskelt tehtud lageraieid ikkagi leiab sellistes kohtades, kus juba see metsaregistris olev info viitab, et see võiks olla väga väärtuslik metsaala. Siis leidsime ka seda, et värske lageraie on tehtud selliselt, et väljaveo tee käib läbi veekogu või sellise vooluveekogu. Ja noh, niisugune, me ei ütleks, et see erineb väga palju sellest, mida Eesti metsades suured firmad üldiselt teevad, et me kuidagi ei taha öelda, et see Prantsuse omanik oleks nagu erakordselt halvasti käitunud. Vajadus seda natuke avalikkuse ette tuua, pigem tuli sellest, et sedasama tegevust Euroopas ülekaalukas arutelus kasutati näitena millestki, mis on loodusele hea.
KT: Ma mäletan, et kui, kui sa selle informatsiooni oma sotsiaalmeediasse panid ja see sattus ka siis sinna Hiiumaa erinevatesse sotsiaalmeedia gruppidesse, siis seal tekkis selline küsimus, et kust need prantslased siia said? Et hiidlane küsis, et kas siis keegi müüs prantslastele selle või kuidas sa sellele õhku visatud küsimusele vastaksid üldse?
SK: Ma isegi päris täpselt ei tea, kuidas nad selle said. See prantsuse ettevõte
on ostnud investeeringuna metsi väga mitmes riigis. Saime ka kevadel nende esindajatega kokku ja minu meelest nad ütlesid midagi sellist, et Eesti on ainukene riik, kus nad teevad lageraiet, sest et siin nende teada seadus ei toeta püsimetsandust…..
KT: Ma pean sulle vahele segama, sellepärast et tahaks kohe praegu telefoni vette visata, et see on nüüd küll huvitav, kas sa arvad, et nii ongi või nad lihtsalt ütlesid nii?
SK: Selles mõttes mulle jäi nagu mulje, et neil on pigem siin Eesti osapooled on neid eksitanud.
KT: Eesti osapooled on siis need firmad, kes neid töid siin läbi viivad, et aru saada, jah?
SK: Jaa. Ma pean prantslastele selles mõttes nagu isegi kiitust avaldama, et nad on ka järeldused teinud sellest väiksest pahandusest, mis nende senise tegevusega kaasas käis. Ma olen vähemalt Eesti ajalehest lugenud, et nad on lubanud Eesti metsas lageraie, et vähemasti peatada, et nad praegu ei jätka nende tegemist ja et nad nagu minu teada otsivad uusi viise seda paremini hoida ja majandada.
KT: See tähendab siis tegelikult ikkagi seda praegu, et iga selline liigutus, avalikustamine, küsimuste küsimine, meelepaha väljanäitamine, ükskõik mis moel, sellest võib-olla on kasu, eks, et ei ole nii, et mis seal ikka vahet on, et niikuinii raiuvad kõik lagedaks.
SK: Mulle tundus, et Prantsuse ettevõte väga hästi mõistis oma vastutust ja praegu näeb kurja vaeva, et ennast parandada ja olla parem ka sellel kohtumisel, mis mul on olnud. Ma ka neile ütlesin seda, et, et neile tuleks kasuks see, kui nad nagu suhtleks kogukonnaga – tutvustaks ennast ja et selleks on nagu mitmeid viise. Näiteks kirjutaks ja tutvustaks ennast kohalikus ajalehes ja räägiks oma plaanidest ja, ja kutsuks koostööle ja.
KT: Ma mõtlen praegu, kuidas see hiidlastele enese tutvustamine võiks küll käia, et ega see pole üldse lihtne, see on väga hea ettepanek, aga siin saarel see lihtne küll ei ole, et ega sa seda neile ei öelnud.
SK: Nojaa, aga ma arvan, et senini on nad tegutsenud siin täiesti anonüümselt ja ma arvan, et siin saarel on küllaga neid – ega see Prantsuse portfell ei ole siin ju ainukene. Siin on palju Rootsi …Södra ja mingeid selliseid ettevõtteid tegutseb siin, keda hiidlastel pole tõenäoliselt aimugi.
KT: Huvitav, et meil üldse seda metsa veel alles on, et siin paistab pool maailma, et raiuvad lisaks veel erametsad ja riigimetsa majandamine ju ka.
SK: See on samavõrra ettepanek nagu hiidlastele, et uurida ja huvi tunda ja astuda nendega ühendusse ja, ja selgelt nagu välja hääldada, kui neile miskid asjad ei meeldi, mis siin tehakse. Mitte, et ma oleks nagu ülioptimistlik, et see toob suure muutuse kaasa.
KT: Mulle tuleb praegu meede, et tegelikult olid sina ju üks neist, kes oli Hiiumaa rahvuspargi idee taga ju ka? Selle idee juurutamine on tänaseks küll lõppenud ja kohe sellest räägime, aga, aga kuidas see alguse sai?
SK: Selle taga oli, jah, ma võiks öelda, et Eesti Keskkonnaühenduste Koja metsatöögrupi liikmete ühine äratundmine, mida siis vormistas ELF. Eesti looduskaitseseadus võimaldab seda, et looduskaitseorganisatsioonid saavad teha kaitse alla võtmise ettepanekuid ja riik peab neid tõsimeeli ka menetlema, et ta ei saa neid lihtsalt kõrvale tõsta, et ei ole vaja. Välja arvatud, kui noh, et kui, kui see on selgelt pahatahtlik või…
KT: Kui juba algselt on aru saada, et see Tallinna kesklinna seda teha ei saa, ilmselt.
SK: Jah, mingi lühem menetlus ja saab lihtsamini, aga ja, ja selle nagu ajend oli ka see äratundmine. Mis sai nagu kinnitust mõnes mõttes selle vääriselupaikade inventuuriga, mida tegi siis loodusuurijate selts, et Hiiumaa metsad on erakordsed Eesti mõistes, nad on erakordselt isegi võib öelda selle Kesk-Läänemere nagu regiooni mõistes. Loodusväärtuslikke vanu metsi kuskil mujal siin ei ole. Ja et neil on nagu isegi suurem väärtus kui lihtsalt ainult Eesti metsade mõttes. Ja samal ajal on nendega ümberkäimine erakordselt hoolimatu, et, riigimetsasid siin raiutakse või vähemalt sellel ajal raiuti ilma aru andmata, milliseid liike, milliseid nagu kooslusi see endas käsitleb. Ja meil oli ka teadmine sellest, et Hiiumaa rahvusparki on püütud ka varem alustada, sest tema puudutas Kõput ja samas ta ei keskendunud ainult metsale, vaid siis ta jäi nagu ära just selle konflikti pärast, mis on nagu eramaade kaitse alla võtmisega ja see on nagu mõneti ka arusaadav, et see on selline kirstunael mõnikord ja mõistetavatel põhjustel, aga et meie mõte oli, et see võiks puudutada siis ainult nagu riigimetsasid, aga siis laiemalt kui ainult Kõpu poolsaart – siiski väärtuslikke metsaalasid.
KT: Kas need on Tahkunas ja Hiiumaa keskel, eks või, või sa mõtled päris igal pool siis?
SK: Meie ettepanek oli moodustada rahvuspark, võttes kaitse alla terve Hiiumaa riigimetsa. Mingite ülipisikeste eranditega, et neid väikseid, hästi väikseid jupikesi lahustükkidena, mis jäid välja, aga, aga suures plaanis kõik riigimets, mis on Hiiumaal, võiks olla Hiiumaa rahvuspargiks.
KT: Mis see tegelikult oleks tähendanud, kas see oleks tähendanud seda, et sealt ei oleks tohtinud üldse enam raiuda?
SK: Ei, see seda päris ei tähendanud, et see nägi ette ka neid broneeringuid siis, mille järgi need põlismetsa või siis nagu suurte väärtuselupaikade kogumid või kus on on siiski väga palju väärtuslikku metsa, mida ei tohiks majandada. Et nendest saaksid sellised sihtkaitsevööndid, kus majandamine on täielikult keelatud ja samal ajal suurem osa Hiiumaa metsa, seda võiks jätkuvalt majandada. Aga uuendusraiete keeluga see tähendab siis, et ei raiutaks
lagedaid alasid, suuremaid lagedaid alasid metsa sisse. Et seda võiks jätkuvalt majandada püsimetsana. Meil oli tunne ka, et kuna sellega on seotud ka see töökohtade aspekt, et riigimetsa majandamine siiski annab mitmed töökohad Hiiumaale. Ja iseenesest see püsimetsandus võiks pakkuda ka rohkem töökohti Hiiumaal, kui senine mudel pakub ja võib-olla mingisuguse selgema, stabiilsema perspektiiviga, sest Hiiumaa metsad on ajalooliselt üsna madala intensiivsusega majandatud. Siis nüüd on olnud periood, kui hästi palju on küpsed ja seda kõike suure hooga raiutakse, aga siis tuleb kätte aeg, kui ei ole enam midagi ehitata ja need praegu olemasolevad töökohad….Püsimetsandus võiks anda võimaluse hoida stabiilsust ja, ja keskenduda puidule, võib-olla, mida on ka siin kohapeal võimalik töödelda ja, ja selle kaudu rõõmu ja uhkust tundma sellest metsast. Et ta on, on vahva kui kooslus, aga on ka see, mis pakub meile mingit kindlust ja väärikaid töökohti. Et see on suure rekaga nagu
leiva lauale, ei ole tegelikult….mitte tahtes seda alavääristada, aga ma arvan, et
nii palju eeliseid…
KT: Sinna saab ju kuidagi liita ka pidevalt õhus oleva loodusturismi arendamise idee kuidagi ….ka selle sinna kuidagi mitmekülgsemaks ja, ja mitmekihilisemaks teha ja nii edasi, noh, mina loomulikult olen selle plaaniga, olin juba siis ja oleksin ka praegu väga nõus. Aga mis sellest plaanist sai siis? SK: See plaan lükati tagasi.
KT: Kes see nii tegi?
SK: Menetleb seda keskkonnaamet. Ja selle menetluse lõpuks ta leidis, et see ei ole tehtud ….see tõi ka olulise komponendina äkki tohutult välja seda, et nii kogukonna kui valla poolt tuli nagu pigem niisugust kahtlust või, või hoopis tõrjumist, jah. /…/ Ja siis Keskkonnaamet tegelikult pöördus selle idee tagasi ja samas käivitas ise uue menetluse, mille käigus siis siiski täiendavalt 7000 hektarit Hiiumaa riigimetsa võetakse kaitse alla.
KT: Sa võtsid mul kohe selle järgmise küsimuse praegu ära, ma just tahtsin küsida, et kas sa leiad, et need kaks asja, või kas sa tead, öelda, et need kaks asja on ikkagi omavahel seotud, eks ju?
SK: Kuna selle teemaga… siis …Tänu sellele
KT: See on ju päris palju, eks ju. Ja see on siiski positiivne areng
SK: ..et ma ei ole seda nüüd enam oma uuest tööst lähtuvalt niimoodi detailselt jälginud, aga. Nagu ma aru saan, et see Hiiumaa üldplaneering ka Eesti mõistes teeb julgeid katsetusi, siiski … Mingeid kohalikke vaateid ….Metsa osas ka sinna ….Planeeringu protsessi sissse tuua ja… Ma seda väga kiidan, et, et mulle tundub, et tegelikult siin nagu positiivset edasiminemist oli siiski omajagu.
Jah, meie, kui me selle nagu ettepaneku tegime, siis meie võib-olla see nägemus ja unistus oli teistsugune, siis jäi mulje, et, et, et kõige väärtuslikum osa Hiiumaa metsast võib selle tulemusena saada hea kaitse alla. See protsess veel kestab ja, ja, ja loodame, et eduka lõpuni kulgeb.
KT: Ma tean, et need niinimetatud KAH alad või kodulähedased metsad või kuidas see, mida see lühend tegelikult endas kätkeb, et aga kas need ju siis ju jäävad võib-olla ka selle 7000 alla? Kaleste kambal on olnud soove siis oma kodu lähedastmetsa kaitsta ja neid on ju veel, eks ju, et võib-olla siis tänu sellele ka need kodu lähedased säilivad või noh, mu küsimus oli nüüd segane, nagu ikka, aga, aga põhimõtteliselt need mitmed protsessid saab ehk kokku panna.
SK: Vist, kui ma hakkaksin väga detaili minema, siis mul on väga suur oht kuskil mööda panna millegiga, et..
KT: Jah, et ärme, see oli, see oli selline õhku visatud mõte praegu ja minu poolt selles ilmselt ei olnud seal üldse nagu küsimust, aga mis ma praegu ise hakkasin mõtlema, et ka siis, kui see rahvuspargi idee tuli ja tegelikult on, või ettepanek tuli ja tegelikult on Kalestega natukene sama asi. Nende ideede taga on sellised osaliselt Hiiumaaga seotud ja uvehiidlased, kes teevadki selliseid looduskaitselisi ja ma ütleksin, et kaasaegseid ettepanekuid, aga siis selline
süvahiidlane on alati hästi umbusklik, ma enne vihjasin seda ka, et kui prantslane tuleb tutvustama, et mis siis küll võiks saada. Aga et kust, kuidas, mis need nõksud on, et kuidas siis saaks, et hiidlane saaks aru, et tegelikult need ettepanekud on talle kasulikud?
SK: No minul ka selles mõttes, kui ma siin käin, siis ma ju ikkagi kohtun paljude hiidlastega ja..
KT: Olles hiidlaste isaJ ma tean lihtsalt, et mõned Hiiumaale abiellunud naised ütlevad, et kui keegi küsib, et no mis, kus sa siia said, siis ta ütleb, et no ma olen hiidlaste ema.
SK: Et siis eks, eks mul on ka mingisugune nagu arusaam sellest
sentimentist ja noh, ka arusaamine sellest, et, et sellises suhteliselt väikses ja ruumis piiritletud kogukonnas… Et alati millegagi nagu prõmmimine või mingi väga tugeva idee taha seismine hästi jõuliselt on väga riskantne. Ja kui need rahvuspargi arutelud käisid, et ega ju neid tugeva arvamuse väljahääldajaid oli mõlemal pool väga vähe. Ja eriti vähe nende hulgas, jah, kes siin päriselt siin elavad. Juba suguvõsade kaupa …Et see, see on väga arusaadav, et ega mul ei ole mingit põhjust tulla siia Hiiumaale ja hakata ütlema, et hiidlased, nüüd hakake teistsugusteks.
KT: Jah, jah, hakake teistmoodi elama.
SK: Aga võib-olla mida tasub nagu tähele panna, et ikkagi noh, et, et kui see muutus on nagu raske ja see on arusaadav, aga maailm muutub meie ümber sellest sõltumata väga tormiliselt ja ma arvan, et see, et siia saarele, kus olid väga hästi säilinud vanad metsad, oli valdav metsa selline pilt, väga suurel alal, korraga hakkasid tulema harvesterid kokkuveotraktorid ja seda lihtsalt koormate kaupa sadamasse kärutati. Et ega seda ju ka ei hiidlaste käest ei küsitud, et kas teeme nii või teeme naa. Et, et kui seda seisukohta või nendest asjadest mõelda, et siis kui tuli rahvuspargi ettepanek, siis me tulime ja küsisime, et kas see võiks olla nii. Et nemad, need autod, need rekkad, need ettevõtmised, ei teinud seda.
KT: Vot just nimelt, seda ma nagu mõtlengi, et, et teie tulite ja ilusti küsisite, aga kes see ikka nii väga küsis, et kuulge, me hakkame teil nüüd siin praegu. raiuma ja viime metsa ära ja nii edasi, et noh, ilmselt seal olid sellised väga lihtsad asjad, millest inimene sai aru, et sai tööd ja kellelgi oli raha vaja ja ikka on nii olnud ja kuidagi ei jõutud nagu selle pahandamiseni, et see, kui keegi tuleb ja ütleb, et hakkame nüüd niimoodi tegema, siis see annab ka võimaluse vastu vaielda, eks ole, et on tekitatud sihuke olukord. Ma tean seda sellepärast vist veel paremini, et mina pidasin siin päris kaua kohalikku eravarjupaika niinimetatud lemmikloomadele ja noh, usu mind – uulsin ka kõike ja olen väga õnnelik, et mul lasti saare peale edasi elada, et ei saadetud koos kassidega minema ja uute ideedega, aga see viib mind selle järgmise küsimuseni või teemani, millest me tegelikult enne ka natuke rääkisime siin, et. Et kuidas sellega ikka on, et kindlasti looduskaitsmisest, looduse kaitsmisest veel uuem ideestik Eestis on ju see, et loomadel on õigused. Minu arvates on ikka tegelikult ka nii, et meil ei ole suuremat õigust kui me just väga ohtlikus olukorras ei ole, suuremat õigust neid kasutada, ekspluateerida, süüa, meelelahutuses – noh, kus veel on üks hirmus koht, laborites näiteks kasutada. Aga looduskaitseorganisatsioonid selle mõttega nagu väga kõvasti kaasa ei tule, ma nüüd ei küsigi nii palju sinu isiklikku arvamust, mis on ka väga oodatud mõistagi. Aga võib-olla selgitust, et miks see niimoodi on, see ei ole üldse Eesti teema, see on ju tegelikult igal pool, sealsamas Brüsselis, kus sa tegutsed on ju väga raske panna ühe, ühele tänavanurgale seisma näiteks noh, ma ei tea, maailma looduse fondi, mis ta nüüd iganes on, või siis. Siis näiteks Eurogroup for Animals, et nad teeksid tõesti midagi koos, et see, see on selline. Ma ei tahaks öelda vaen, aga, aga kuidagi loodusele täiesti erinevast kohast otsa vaatamine, et kuidas seda veelahet ületada või kust see üldse tulnud on?
SK: On jah, olen seda sama asja märganud, et see veelahe on olemas. Minu tunnetus on küll, et see veelahe on mõnes mõttes kinni kasvamas või..
KT: Ma mõtlesin, et see oli kokku kuivamas, aga siin on veel.
Võib ka nii öelda, aga, aga see toimub väga-väga aeglaselt ja, ja tagasilöökidega ja tülidega ja arusaamatustega käsikäes või, või sellises nende saatel.
SK: Ma võin küll seda öelda, et mida ma nagu märganud olen, et, et noh, looduskaitseliikumine jah, tuleb hoopis teistsugusest kohast, mõnes mõttes, või see.
KT: Ta tuleb ikkagi sellest inimkesksest ühiskonnast, eks ole, et ta tuleb minu arvates, ta tuleb ikkagi sealt, et kui meie ümbertmets kaob ja vesi mustaks läheb, siis meil on kehv, eks ju, et ta läheb ikkagi lähtudes inimestest, mulle tundub. /…/Või sa mõtled seda, et ta tuleb teisest kohast või mis, nüüd ma hakkasin ise seletama.
SK: Üks kunagine mingi tähtis hetk selles keskkonnaõiguses on, kui Ameerika ülemkohus mingisuguse asja arutelus ütles, et, et kotkaid ei tule kaitsta nende kasulikkuse pärast, vaid nende ilu pärast. No vot, ja
KT: Mina ütleksin nende endi pärast, isegi kui nad on koledad kotkad, ikka peab.
SK: Ja, ja ma arvan, et looduskaitse tuleb…See tulenes nagu teadvustamisest, et, see loodus on ohus. Aga selle, võib-olla ta ei tulnud nagu sellisest nagu kohast, kui selle ütleme, et, et meil on tohutu empaatia või mingi selline sügav nagu empaatiline side sellega, vaid toona see ikkagi oligi selle, see, see võtab meilt võimaluse seda ilu nautida.
KT: Vot veel selline tasand.
SK: Ja, ja, ja ma arvan, et, et looduskaitseliikumine on tegelikult väga pika tee läbi teinud, kus ta on hoopis palju, palju lähemale jõudnud sellele empaatilisele nagu ja arusaamale, et me ei sõltu loodusest mitte ainult nagu nende ilusate elamuste nautimiseks, vaid, vaid kõiki oma karvade ja nahaga nagu igatpidi. Ja, ja ka see empaatia on palju suurem roll. Ma, ma ütleks..
KT: Loomakaitse tuleb jälle sellest kohast, kus see empaatia on alguspunkt ja..et tead, mis seal veel on, seal on niisugune sõna nagu vastutus, mis ajab ka mõned loomaõiguslased närvi, sellepärast et mis mõttes, eks ju. Et kõikide vanade vigade pärast, aga mul, mul on nagu täpselt selline tunne, et see inimene, kellel ilmtingimata ongi see empaatia, sest muidu ta ei saaks ju aru, millest on jutt, eks ole, loomaõiguste või loomakaitse puhul. Aga, aga mulle isiklikult tundub, et tal on nagu vastutus ka, et kui ta on juba silmad lahti teinud ja on näinud, et need kannatused on ikka väga koledad, siis. Siis ta juba natuke vastutab oma üsna hirmsa liigi tegude eest või mis, kuidas sa seda kommenteerid?
SK: Jah, on, olen nõus, aga ma arvan, et võib-olla seal on see klassikaline looduskaitseliikumine on nagu jälle selles mõttes – võib ka öelda, et olnud loomakaitseliikumisest edukam, sest ta ongi sättinud endale nagu sellise, või sihtinud ikkagi olla selline laiapindne, nagu ühiskonnas laialt aktsepteeritud ja. Ja sellepärast ka nagu kohandanud natukene ennast selle laialt levinud nagu arusaamade sisseseadmisel. Ma arvan, et see on nii sügava empaatia elu
vastu, mis määrab su elu kursi, et. Et me ei saagi kunagi oodata, et seda, et see oleks selline laialt levinud, et…Mis usund see on Indias üks?
KT: Ma, ma lõpetan su lause omamoodi, ja ma juba tean, sa mõtled seda jainismi ilmselt, aga mina ütleks, et me ei saa oodata, et see oleks kriitilisele massile omane mõtteviis, eks ju, sest see on juba liiga ohvrimeelne või, või see võtab meilt endalt nagu midagi ära, et võib-olla sa mõtled midagi sellist,
SK: Jah, või ei, jah, ma arvan, et see ei ole nagu, et inimestele on meilt nagu
mingi ikkagi see, mul on sihuke tunne, et see kaastunde määr nii ehk naa. Isegi
ükskõik kuhu sa selle nagu suunad, et see on nagu mingit pidi nagu piiratud ja, et kõikide inimeste see kaastunde või see osa, mis neist on võimeline või tahab olla kaastundlik. Et eks igalühel on suunatud nagu eri kohta ja, ja siis üksteise neid nagu empaatiaid ei mõisteta ja ei tunnetata nagu samamoodi, ma arvan. Aga, aga siiski ma ütleks seda, et see loomakaitse ja looduskaitseliikumine on ju nüüd nagu kokku nagu kasvamas ikkagi selle kaudu, et…
KT: Kliimamuutustega seoses sa mõtled praegu?
SK: Et jah, inimeste toidul lihtsalt on ikkagi väga suur keskkonnamõju nii kliima mõttes kui ka elurikkuse mõttes, et selle nagu maakasutuse suunavaid jõude on ju tegelikult toidu kasvatamine ja need vahed, et kas sa kasvatad taimset toorainet või sa kasvatad pöördumatut toodangut. Emissioonid, loomakasvatusega, on väga suured panustajad kliima mõttes.
KT: Ja, miks seda on looduskaitsjatel nii raske välja öelda, ma kuidagi seda hirmsasti jälgin, noh, mingisuguste raadiosaadete ja artiklite puhul Eestis ja kaugemalgi, et kui sa nagu jõuad sinna, et kuule, vaat nüüd ongi nii, et ühisosa on väga suur, sellest ühisosast ka kõik loomaõiguslased ei taha väga rääkida, väga konkreetselt, siis see nagu loom kaob sinna nagu ära ja tuleb jälle see moment, et, et ikkagi me räägime iseendast ja meile on kahjulik see, et. Et maad nii palju kasutatakse ja metaani nii palju atmosfääri õhkub ja nii edasi, eks ju, et filosoofiliselt on ta natukene teises kohas. Aga kas sa näed, et tulevikus, lähitulevikus, looduskaitseorganisatsioonidel võiks olla ka nagu suu rohkem lahti, rääkimaks sellest samast metaanist natuke rohkem, et see on loomakasvatusega seotud. Tegelikult räägitakse ikka hirmus vähe või, või on, on ainult mul see tunne?
SK: Ma küll tunnen, et, et nagu maailmas räägitakse päris palju sellest, et see võib-olla see Eesti omapära on olnud ka see, et Eestis on need pärandkooslused, mis on ülielurikkad, üli olulised Eesti looduse osa. Ja nende, nemad on ikkagi täielikult sõltuvad loomakasvatusest ja seal tekib mingi selline nagu natukene nagu käärid, et kas sa loodust armastades siis nagu tahaksid just seda spetsiifilist laadi…
KT: Aga see võikski olla ju nende roll, et kui me nagu lepime selle olukorraga, et okei, inimesi on väga palju ja meil on inimkeskne ühiskond ja me ei ole harjunud ja meil ei ole vaja olnud teiste liikidega arvestada, siis näed, siin on praegu nendest pärandkooslustest on konkreetne koht, kus need loomad võtsidki tööl käia, palun väga, et..
SK: Väga tähtis töö.
KT: No minu arvates ka ja kui me istume siin Hiiumaa sadamas ja mõtleme näiteks Hiiumaa rannaniitude peale, siis kahtlemata, et seal ilma loomadeta kuidagi ei saa, aga noh, tõenäoliselt ei ole ka ükski aktivist mõelnud, et, et neid loomi ei peaks maailmas üldse olema, et lihtsalt ei peaks niimoodi kohtlema, nagu me praegu teeme. Meie aeg hakkab otsa saama, et kõikvõimalikke küsimusi /…./
Seda väga äraspidist ja kummalist lugu, mis meil praegu seakatkuga seoses on, või siis näiteks võiksime rääkida sellest, kuidas aktivist olla ja kuidas see sõna tähendab, aga ma arvan, et äkki me räägime sellest mõni teine kord. Ma parem küsin, et kas sa jõuad nüüd nende päevade jooksul Hiiumaal ringi sõita ja metsas ka ringi vaadata või kus, mis su plaanid on? On sul Hiiumaal mingid lemmikmetsad ka, kus sa alati käid või lemmikkohad, et ma ei, ma ei usu, et seal Kärdla sadam on, ma arvan, et sa käid mingites teistes kohtades ka.
SK: On ikka, ma jah, noh, kuna metsad on väga erilised ja mul on see privileeg ja mul on nagu seda ka nagu kuidagi olnud ninapidi juures nende just selle looduskaitselise ajaloo ja millised metsad on seal nagu. Siis veel 15 aastat tagasi olnud väga väärtuslikud ja kadunud ja samal ajal on seal mingid metsad, mis on Pühendunud inimeste nagu juubelihõngu tõttu säilinud, et siis sa korraga tajud seda imepärast metsa, kui kooslust ja tunnet või tänulikkust nende inimeste vastu, kes seal on. Et neid ei tabaks sama saatus kui teisi metsi.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.