Loomakaitsja päevaraamat

Uus asi

Ma ei pane igaks juhuks uuele algatusele numbreid, sest äkki järgmist päevaraamatu sissekannet ei tulegi. Nii võib minuga juhtuda, näiteks iganädalaste või -kuiste loomaõigusuudistega juhtus. Ja ma ei nimeta seda “päevaraamatut” loomaõiguslase omaks, sest loomakaitse on justkui laiem mõiste. Aga võibolla ei ole ka, sest see vist oleneb kasutajast. Igatahes kuulen ja loen ja näen tihtipeale ka selliseid lugusid, mis puudutavad just loomade heaolu, mitte ilmtingimata õigusi ja need võiks kirja panna. Äkki on natuke õpetlikud või hoopis naljakad. Igaljuhul ajendas uut ettevõtmist (päevaraamatu pidamine muude artiklite ja podcastiosade kõrval) see, et ma loen loomadest raamatuid, kuulan loenguid, räägin inimestega ja elan loomadega ühe katuse all – aga ei jaga seda infot kuigi palju. Ja sekkuv tegevloomakaitsja pole ma ju enam ammu, nii et jääb üle ainult järjest rohkem kirjutada.

Hiiumaa loomaarstid

Loomaarst on raske olla. Olen nendega palju koostööd teinud ja loodan, et võin mõnda neist sõbraks nimetada ja niimoodi arvata hoolimata sellest, et ma ise arst ei ole. Enamgi – loomaarst on raske olla inimeste pärast. Kuidagi tihti minnakse loomadega arsti juurde liiga hilja kui enam ravida ei saa ja arst näeb hästi ära, et kannatused on kestnud kohutavalt kaua. Ja kõik need teised juhtumid, mil loomast ollakse lihtsalt tüdinenud jne. Ja eks loomade pidamise kultuur on meil endiselt kehv; on neid, kes vaat et üle pingutavad ja loomal lahkuda ei lase ehkki aeg on käes ja neid, kes endiselt arvavad, et kassiga küll arsti juurde minema ei pea. Sinna vahele mahub veel erinevatel tasemetel inimesi – hiljuti selgus, et minagi.

Siis kui meil siin loomade varjupaik oli (2006-2016), käisin elukatega arsti juures pea iga nädal. Ülevaatused ja steriliseerimised, õnnetused ja haigused. Aga tol ajal oli selge, et latt ei saa väga kõrgel olla. Vaevalt, et ma tollal sellest kõva häälega rääkisin, aga iga kaugelearenenud käitumishäire või neerukahjustusega või teab veel millega varjupaigas tegeleda lihtsalt ei saa. Võibolla natuke oli ka aeg ja mõtlemine teine, aga pigem panid piiri ikkagi võimalused. Meil ei olnud nii palju raha, rääkimata palgalistest inimestest – neid polnud ühtegi. Aga Hiiumaa loomaarstid tegid alati kõik, mis nende võimuses, hoolimata sellest, et erilist aparatuuri neil ei olnud ja näiteks suurte emaste koerte steriliseerimiseks kutsusime mandriarstid appi. Just nimelt kutsusime, sest steriliseerimisprojekti algatus ja organiseerimine tuli Kuulikodu poolt. Sain hiljuti kinnitust, et see väike asi pole enam vist kellelgi meeles. Ja eks nii peabki olema. Igatahes olid meil siin kõige paremas mõttes maa-arstid ja nüüd enam pole. Kui just Ly Koklat mitte arvestada, kes vapralt vastu peab.

Ma olen viimane inimene, kes loomaarste avalikult kritiseerib ja õnneks ei ole Hiiumaal selleks üldse põhjustki. Aga – kuidas siis ikkagi nii, et meie loomad ei saagi nädalavahetusel abi? Ja kuidas siis ikkagi nii, et meil ei ole Kärdla kliinikus röntgenit? Vanasti sai Hiiumaa haiglas ka röntgenis käia, kas enam ei saa? Kas asi on selles, et klientuur on saare peal väike ja aparatuuri hankimine ei tasu ära? Ja kahe arsti ühes kliinikus palgal pidamine ammugi mitte? Ja kas loomaarstide väga konkreetne spetsialiseerumine tuleb sellest, et valdkond areneb ja on seega loomulik protsess või on asi natuke selles ka, et inimesed on loomaarstide suhtes tihti hirmus asjatundmatult kriitilised? Ja sestap ei võta ükski tänapäevane arst enam suuremaid riske, sest äkki midagi juhtub ja siis on kaebused kiired tulema? Mulle tundub, et vahe hea veterinaaria ja üldse mitte ravimise vahel muudkui kasvab, sest loomapidamise kultuur lihtsalt ei jõua järele.

Dana hambad

Mu taksilaadsel sõbral Danal on hambakivi. See koguneb hammastele üsna pika ajal jooksul (hoolimata hammaste harjamisest – tõsi, mitte väga järjepidevalt) ja kui juba koguneb, siis on pahasti, sest kivi alla tekib põletik ja igemed saavad haiget jne. Hiiumaal koerte hambakivi enam ei eemaldata ja järelikult tuleb minna mandrile või naabersaarele. Valisin olemasolevatest ja niigi ebamugavatest variantidest Muhu saare ja Muhu loomakliiniku arsti Heli Säre, sest olen tema kohta palju häid asju kuulnud. Ebamugav on seegi variant sellepärast, et Hiiumaalt mujale reisides läheb nii või teisiti terve päev ja kulud on ka suuremad. Aga vähemalt on Muhu lähemal kui Tallinn oma hirmsa liiklusega. Sõites mõtlesin jälle, et huvitav kui paljudel koertel või kassidel hambad ravimata jäävad, sest seda ei saa oma saarel teha. Rääkimata muidugi veterinaarteenuse hinnast, aga see on omaette teema ja selle kuluga lihtsalt peab arvestama kui looma oma perre võtad. Olgu see kass või koer või keegi teine ja tõug ei puutu üldse asjasse.

Kohapeal selgus, et ma olen täiesti asjatundmatu. Vähe sellest, et ma ei olnud märganud Dana algavat neeruhaigust, mis on veel arusaadav, aga ma ei andnud endale aru, et hambad on korralikus põletikus ja sellepärast tuli üheksa neist lausa välja tõmmata. “Tal oli ilmselt väga valus ka,”, ütles arst ja seletas sedagi, et kui loom (ka inimloom) kannatab kaua valu, siis valulävi langeb ja kõik on veelgi hullem. “Tükk aega tagasi oleks pidanud tulema!”.

Foto: Dr Heli Säre

Tuhka pähe

Sõbrad muidugi pärast lohutasid, et koer ju ei näitagi välja, et tal valus on ja et kuidas sa oleks pidanud seda enne teadma jne. Sest mida muud nad ikka oleks pidanud ütlema? Aga mina, kes ma end peamiselt just loomakaitsjana identifitseerin, olin enda peale väga vihane. Kuidas ma siis ei teadnud ja mida ma ei teadnud? Ja äkki teadsin, aga kuidagi blokkisin selle ära nii nagu inimesed blokivad ketikoerte kannatused või tapamajades toimuva või selle, et üldse keegi peale nende endi valu tunneb? Pealegi oleks lihtne ju see nördimus loomaarstide suunda keerata? Kas mina olen süüdi, et meil Hiiumaal koerte hambaid ei puhastata jne?

Ja miks üldse mina pean ennast süüdi tundma kui inimesed elavad rahumeeli nii, et nad ei tee loomade kannatustest üldse välja? Kas just mina pean saama hukkamõistu osaliseks kui loomade õige kohtlemine ei ole meie ühiskonnas just eriti olulisel kohal ja otsustajate taustakontrolli juurde ei käi näiteks see, et kas ta on kassi arsti juurde viinud või mitte? Ühesõnaga – ise nii vana ja ikka ei oska süüdi olla! (See käis nüüd minu kohta, ei kellegi teise). Sest süüdiolemine pole üldse kerge. Aga – mitte ükski siseheitlustest ei ole olulisem kui fakt – väikesel koeral oli valus ja ma ei pannud seda tähele.

Järgmistel kordadel (üsna varsti) kirjutan sellest, mida põllumehed praami peal rääkisid, Eva Meijeri raamatust, sellest, kuidas Vikerraadios loomadest räägitakse, Hiiumaa koduta loomade turvakodu kassitoa sünnipäevast, sellest, et Tiit tuleb vist mai lõpus podcasti ja Kassari Külaülikoolist ka.