Selle looduskaitseteadlasest bioloogi Aveliina Helmi väitega olid Kassari külaülikooli tudengid muidugi väga nõus, sest teame, et Kassari ja Hiiumaa ongi parim kant, milletaolist maailmas rohkem polegi. Aga Aveliina mõtles kindlasti hoopis Eesti geograafilist asendit, tänu millele on kliimamuutus siin ehk natuke talutavam kui mõnes teises kohas.
Antropotseenil on kaks suurt väljakutset; kliimamuutused ja elurikkuse kriis. Inimeste tegevus, sh toidukasvatus, on viimase saja aasta jooksul intensiivistunud, näiteks kala püütakse ja väetisi kasutatakse rohkem kui kunagi varem. Kui ma õigesti kuulsin, siis ütles Aveliina Helm sedagi, et inimkond on tänaseks aru saanud, et see mis tulevikus juhtub, on meie enda kätes. Aga võibolla ma ei kuulnud õigesti. Igatahes näitas lektor tabelit, millele olid joonistatud aastased globaalse keskmise pinnatemperatuuti anomaaliad võrreldes 1850-1900 aastate keskmisega. See keskmine pinnatemperatuur muudkui vaikselt tõuseb.
Ja 2023. aastal toimus temperatuurinäitudes lisaks üldisele soojenemisele ootamatu hüpe, mis ei ole siiani alla läinud. “Midagi huvitavat toimub meie maakeraga praegu”, ütleb lektor naeratades ja proovib kogu külaülikooliloengu aja hoida positiivset ja justkui rõhutatult sõbralikku tooni. Võibolla sellepärast, et teema on jube raske ja viimasel ajal eriti polariseerunud hoiakud võivad plahvatada.
Aga külaülikooli tudengid on alati viisakad ja toredad ja isegi kui nad kliimamuutustes kahtlevad (sest ei saa ju olla, et saalitäie rahva seas neid pole), siis kõvasti nad seda kuulutama ei hakka. Kati küsib hoopis, et kas on teada, miks varem sellised äkilised muutused kliimas toimunud on. Ja Aveliina vastab, et enamjaolt on suurte kliimamuutuste põhjused ikkagi teada – need on seotud maakera liikumisega, laamade muutumisega, vulkaanipursetega. Ajaloolist mustrit teatakse ja needsamad teadlased, kes mustreid analüüsivad, teavad, et tänasel kliimamuutusel ei ole ühtegi looduslikku põhjust. Põhjus on ikkagi inimese tegevus.
Teadlased hoiatasid inimkonda kliimamuutuste tagajärgede eest juba aastal 1992 – siis oli hoiatajaid üle 1700, nende hulgas 104 nobelisti. 2017. aastal uuendati hoiatusi ja teadlased näitasid, mis on 25 aastaga juhtunud (Ripple et al.).
Üsna kiiresti peale teadlaste info levimist intensiivistus ka vastupidise sõnumiga lobitegevus. Kui Aveliina Helm sellest rääkis, siis küsisin, et kas loomatöösturite tehtav lobi on peamiseks takistuseks, miks selles valdkonnas otsuseid nii raske vastu võtta on. Pidasin silmas ikka seda, et kui loomatööstus oma tegevuse lõpetaks, oleks see ju peale loomade kannatuste lõppemise kasulik ka keskkonnale, mis sellest, et väidetavalt on 80% süsinikuheitest põhjustatud fossiilsete kütuste kasutamisest. “Väidetavalt” sellepärast, et olen lugenud ka teistsuguseid numbreid, kus loomatööstuse ja sellega seotud maakasutuse põhjustatud heide on suurem.
Aveliina Helm toob näite IPCC (valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu) tööst, kus koostati eriraport toidu ja kliimamuutuste seostest. See dokument peaks olema kokkuvõte poliitikakujundajatele kahesajast riigist. Näiteks Brasiiliale ja Argentiinale ei sobinud sõnastus lihasöömise vähendamise vajalikkusest ja peale vaidlusi jäigi dokumenti leebem ja mitte niiväga lihatööstusele viitav sõnastus – taimse (plant-based) toidu suurendamine. “Tegelikult peaksime me ju asjadest ühtemoodi aru saama, aga ei saa.”, ütles Aveliina. Selliste rahvusvaheliste dokumentide koostamisel peavad kõik kõigega nõus olema.
Kuna kasvuhoonegaaside kontsentratsioon on väga suur, saavad järgnevad aastakümned olema väga keerulised. Ei muutu ainult maailm füüsiliselt vaid inimeste toimetulek kogu maailmas. Maailma energiatasakaal muutub, sest energia püütakse kasvuhoonegaaside poolt kinni. Ave tegi saaliukse lahti, sest õhk oli raske ja niimoodi tekkis poolkogemata olukorra tõsidusest korralik näide. Kui enne aastat 1800 oli süsihappegaasi osakesi õhus umbes 280 osakest miljoni kohta, siis praegu on umbes 400 ja see tase paraku ainult kasvab.
Tuuleparkide käiva küsimuse ajal läheb Aveliina hääl vaiksemaks ja lause veel selgemaks kui enne. Ta ütleb, et päris kindlasti ei saa energiatootmisega enam samamoodi edasi minna nagu praegu. Praegusele tuleb leida alternatiivid, tuulepargid tuleb teha sinna, kus nende mõju looduskeskkonnale on kõige väiksem, neid ümbritsev ökosüsteem tuleb sama soojaga korda teha. “Me paneme silmad kinni nii põlevkivi kasutamise kui ka intensiivse loomapidamise teema juures”, ütleb Aveliina Helm.
Tõenäoliselt hoiavad paljud mõtlevad inimesed silmad kinni ka elurikkuse kao asjus. Seda enam, et liikide väljasuremine toimub kiiremini kui uute liikide kirjeldamine. Ja arvukus langeb püstloodis – inimene on ju tunduvalt paremas olukorras kui nt kalad, kelle parvede asukohta jälitatakse satelliitdelt. Samas peame juba inimese enda pärast säilitama võimalikult palju looduslikku mitmekesisust.
Aveliina viitab filmilõigule, kus David Attenborough mainib Aruküla loopealseid Hiiumaal. Väikesel skaalal (jättes kõrvale suuri loodukaitsealasid suurtes riikides) on Eestis näiteid kõige suuremast liigirikkusest Näiteks võib olla 10 korda 10 sentimeetrisel loopealse lapikesel 17 erinevat liiki. Ka looduskaitse peab end ümber tegema – Ameerika stiilis looduskaitse, kus on inimese poolt asustatud alad versus looduspargid – on oma aja ära elanud. Tahan loota, et midagi annab veel päästa – seemned on võibolla juba 50 aastat mullas oodanud.
Vaata ka rohemeeter.ee – siin saad mõõta oma koduümbruse elurikkust.
Vaata ka: landscape.ut.ee
Tänase teksti juurde pandud foto ei tee küll üldse au ei esinejale ega loengu toimumise paigale, aga võibolla iseloomustab natuke teemat – selline tõsine ja trööstitu ja mõne inimese jaoks endiselt segane ja hall.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.