Marani maailmast

Veel enne algust räägivad inimesed peamiselt sellest kui libe ja õudne oli kohale sõita ja veel pimedas. Oligi. Aga hoolimata sellest toob Roberta toole juurde ja saal saab päris täis. Kassari Rahvamajas on üle 50 kuulaja. Külaülikoolis peab loengu Tiit Maran, zooloog ja riigikogu liige, teemal: Loodus, inimene ja Hiiumaa.

“Esmahetkel tundub, et me saame hästi aru, millest räägime”, ütleb Hiiumaale naaritsad elama toonud bioloog ja jätkab arutlemist selle üle, et misasi loodus üldse on. Vastus ei ole lihtne, sest me ei tea ju täpselt, mis või kes on isend ja kas mikrobioom on ka loodus jne. Ühelt poolt on loodus elurikkus, aga teisalt midagi sellist, mis on meist kaugel.

Loomad

Varakristlastest peale arvatakse, et loomad on meist erinevad – neil ei ole hinge. Eriti kinnistas seda prantsuse filosoof Decartes, kes pidas loomi mehhaanilisteks robotiteks ja tegi nendega katseid. Selleks, et loomad valust ei karjuks, lõikas ta neil häälepaelad läbi. “Mõtlemised meie maailma osas on muutunud”, ütleb Tiit Maran selle näite jutustamise peale ja ma mõtlen, et kas ikka on? Pisut hiljem toob Tiit veel ühe näite loomkatsetest, esitades sinna juurde ka eetikaküsimuse. Nimelt räägib ta paljastuhnurist (heterocephalus glaber), kes elab maa all, kannatab süsihappegaasi kõrget konsentratsiooni ja pani seetõttu inimese, küsima, et kas ta äkki kannatab ka valu üsna suurel määral. Tuli välja, et valulävi on paljastuhnuril tõesti kõrge ja ega ma ei taha teada, kuidas neid katseid tehti. Ja miks.

Baltisakslase Jakob Johann von Uexkülli arusaam loomadest on tänapäevasem ja ka biosemiootikas laialt kasutusel. Uexküll kirjutas, et igal loomal, igal liigil on omailm, igaüks näeb maailma erinevalt ja inimesel ei olegi võimalik aru saada, mismoodi just. “Kõik on tunnetatav, kognitiivne, kõik tajuvad maailma”, räägib Maran ja toob ohtralt näiteid. Musträstal on kehv nägemine; loomadel on üldse monokromaatne nägemine tavaline – valdav enamus liike ei näe värve; koer näeb sinist ja kollast; kaheksajalal on kaheksa aju; krabiämblikul on kaheksa silma ja kuna see on X-kromosoomidega seotud, siis näevad naised 80% teistmoodi kui mehed.

“Seda me oleme teadnud kaua”, hüüab kuulama tulnud Harri ja tal on veel mitu asja öelda. Näiteks annab ta edasi Siiri Sisaski tervitused Tiidule ja palve, et elevandid tuleb tagasi saata. Aafrikasse. Kuna juttu on loomaaia elevantidest, siis ütleb Maran, et seda ei saa teha kuna need elevandid ei saa enam oma tavalises keskkonnas hakkama. Muuhulgas räägib Maran loengu ajal sellestki, kuidas Kölni loomaaias peeti saame koos põhjapõtradega puuris, et saaks vaadata kui teistsugused inimesed nad on. Aga jah, mõtteviisid muutuvad. “Me omame pinnapealset arusaamist elust”, räägib Maran ja arvab, et kõike ehk ei olegi vaja teada. “Kas me seda juba teame, kuidas tuvid kodutee leiavad”, küsib Harri ja Tiit vastab kiirelt, et ei tea ja ei tea sedagi, kuidas mongolid lagedal alal kodutee leiavad. Lihtsalt hakkavad minema ja kõik.

Tiit Maran jätkab ja räägib hüljeste vurrudest, millega nad suudavad tajuda mitusada meetrit kala poolt vette jäetud jälge. “Me ei tohiks olla antropomorfistlikud, aga meil ei ole ühtegi teist oskust võrrelda – me peame vaatama teisi liike läbi inimese”, ütleb bioloogist loengupidaja ja jõuab valu tajumiseni. “See on nüüd loomade heaolu koha pealt oluline, aga me kipume arvama, et liigid tunnevad valu väga erinevalt, ütleb Tiit ja sel hetkel tuleb mulle meelde, et vist eelmise teema juures ütles ta, et kui me ei suuda vastuseid paika panna, siis tuleb leida vastuseid, mis meid rahuldavad.

Stop

Ja nüüd ma pean üleskirjutuses pausi tegema. Mul on raske mõista, miks zooloogid, parimad loomade tundjad, ei räägi piisavalt ja avalikult sellest, mida me loomadest teame. Neist, kelle kohta me teame, mida nad tunnevad. Leian, et kinnitamine, et me ei tea eriti palju ja ei taju nende omailma, jätab inimesele võimaluse silmad kinni hoida. Saan sellele mõttele peale loengut sealsamas Kassaris ka järjekordse kinnituse – hea tuttav räägib, et ma tegevat pattu kui söön taimi ja loomi ei söö ja et ma peaksin Õnnepalu viimast raamatut lugema. Seal on selline koht, kus kellelgi on kole kahju kui loomad tapamajja saadetakse. Aga nii on ju alati tehtud ja ongi kahju! Lühdalt – kuna Tiit Maran just ütles, et me ei tea täpselt, mida üks või teine liik tunneb, siis jõudis tema jälle sellisele järeldusele. Kahju muidugi, et ma vist ei taha nüüd seda viimast Õnnepalu lugeda.

Kultuur ja kosmoloogia

Ometi on maailmaparandamine Marani sõnade taga peidus. Ta räägib, et inimene on alati olnud sotsiaalne ja hüperkultuuriline liik, mis teda ühelpoolt teistest liikidest eristab, aga see ei tähenda, et teistel liikidel kultuuri ei ole. See oleneb definitsioonist. Näiteks, kui defineerida nii, et kultuur on kõik see, kus toimub ühiskondlik õppimine, siis on loomadel kultuur, sest kõik loomad ju õpivad.

Ainult meie kultuuril on järsk piir inimese ja teiste liikide vahel. Põliskultuuridel seda niimoodi ei ole. Kõikidel neil kultuuridel on olnud oma kosmoloogia – suur narratiiv. Täna võib rääkida näiteks ökoloogilisest kosmoloogiast. Hea elu kosmoloogia sisaldab kahte olulist aspekti – sa kuulud kuhugi ja su elul on mingisugune tähendus. Peame tagasi saama selle, mis põliskultuuridel oli olemas ja seejuures muutub väga oluliseks looduskultuur – arusaam, et kõik võib lõputult kasvada, ei ole õige. Ja see tähendab, et midagi peab tõsiselt muutuma. Inimesel on kombeks tegutsema hakata siis kui katastroof käes, aga erinevatest kultuuridest on näiteid, et tegutsema on hakatud ka varem – enne katastroofi kättejõudmist.

Kogukond

Kultuuri juurest jõuab Tiit Maran kogukonna juurde. “Me ei saa üksinda elada. Meil on vaja seoseid teiste inimestega”, ütleb ta ja ma vaatan ringi. Saalis on palju inimesi, viimane kui üks neist tuttava näoga – siin on vallavanem ja õpetajaid, endisi kolleege, naabreid, sõpru ja isegi mu perearst. Päris kindlasti on see kogukond, kuhu kuulun. Sellesse kogukonda kuulub ka Maran – ta ütleb, et muutus hiidlaseks paarkümmend aastat tagasi kui Hiiumaale tagasitulemine muutus füsioloogiliseks vajaduseks. Ehkki ka Hiiumaal on valumaastikud (lagedaksraiutud metsad näiteks) ja külaelu ei ole Tiidu arvates enam see, mis varem.

Hiiumaa on koht, kus pole mitte midagi ja ometi on siin kõike. Täpsemalt ütleb Tiit, et siin on müstiliselt palju asju hoolimata sellest, et siin midagi ei ole. Saarel on suurepärased võimalused selleks, et teistmoodi elada. Saarre kompaktsus annab eelise – siin saab katsetada. Hiidlase endi identiteeti ja ise hakkamasaamist on võimalik kasvatada – enamuse eluks vajaliku saab ju saare pealt kätte. “Kui me tahame kõike seda, mis on Tallinnas, siis saamegi lõpuks Tallinna.”.

Mõtlen, et meil ei ole vaja turiste vaid neid, kes hiidlaseks hakkavad. Ehkki see võtab palju aega ja tuleb vähestel välja. Ka Roberta toob omakultuuri näite uute aktiivsete inimeste saarele tulemisest; “Las ta tuleb, küll ta ära läheb”.

Jah, naerab Tiit ja on stagnatsiooni poolt. Aga arvab, et arengu võti on selles, et hiidlased peavad kõike ise otsustama. Näiteks võiksid olla erinevate elualade nõukogud või midagi sellist. Väljastpoolt tulnud ettepanekuid ja survet hiidlane vastu ei võta. Kõik võimalik peaks olema kogukonna otsustada ja inimesed peavad ise asjadest aru saama. Ja seda kogukondlikku toimimist saaks ka teistele õpetada. Selleks on Suuremõisas Hiiumaa Ametikool, mis võikski kasvada nö roheliseks kolledžiks, kus õpetatakse näiteks taastavat põllumajandust ja kõike muud sellist.

Tiit rääkis Kassari külaülikoolis neljapäeval, 9. jaanuaril. Pühapäeval, siinse kirjapaneku ajal, räägib Andrus Laansalu Vikerraadios inimliigi kultuuri isoleeritusest, mis arvab, et see ongi normaalsus. Bioloogia õnneks hävitab antropotsentristliku nägemuse, sest see on täiesti ebaadekvaatne pilt maailmast…

Raamatuaasta puhul panen kirja, et osa Tiit Marani toodud näidetest loomade käitumise ja oskuste kohta pärineb Ed Yongi raamatust “An immence world. How Animal Senses Reveal the Hidden Realms Around Us”. Veel mainis külaülikooli seekordne lektor etoloog Frans de Waali raamatuid, Philippe Descola “Teispool loodust ja kultuuri”, Marshall Sahlinsi “Kiviaja majandust”.

Tiit Marani kirjapandud mõtteid ilma kuulajate ja kirjutajate kommentaarideta saab lugeda siit.