Hiiumaa rannikuvette kalafarmid ei sobi

Tegelikult ei kõlba kalakasvandused üldse kuskile, aga ometi liigutakse nende rajamise plaaniga vaikselt edasi. Ma ei tea kui paljud hiiumaalased üldse tähele panid, et Kõpu rahvamajas arutati Kalana kalakasvanduse keskkonnamõjuhinnangut, aga ilmselt mitte väga paljud, sest keset nädalat kell kolm toimunud koosolekul osalesid vaid viis kohalikku elanikku. Hiiu Leht kirjutas sellest kohtumisest ka ülevaate, mida saab lugeda siin. Nii et ehk panid mõned lugejad tähele, et “Hiiumaa kalakasvanduse mahuks on planeeritud 2500 tonni kala, vikerforelli või lõhet aastas, söödakasutusega 2750 tonni aastas”. Sellele, et kalakasvandustes kulub sööta rohkem kui “valmistoode” kaalub, juhtis hiljuti tähelepanu ka Eesti Rahvusringhääling Novaatori artikliga “Kalakasvatus tarbib rohkem kala kui toodab”. Aga sellega keskkonna koormamine ei lõppe.

Peamine ja oluliseim keskkonnamõju on ennekõike kasvatusest pärinev heide (fosfor ja lämmastik), mis kasvatab toitainete hulka Läänemeres ning mõjutab elukeskkonda kasvanduse vahetus läheduses. Erinevate arengustrateegiate järgi (nt: Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering jne) on Eesti eesmärgiks saavutada mereala hea keskkonnaseisund aastaks 2030. Seega tuleb veekasutuse plussid ja miinused läbi kaaluda ning kasutusele võtta kõikvõimalikud leevendusmeetmed. Samas on KMHski kirjas, et Eesti on juba ületanud HELCOMi riikide poolt kokku lepitud Läänemere avaosa heitekoormuse lagiväärtused. Näiteks 2020. aastal oli Eesti poolne lämmastiku heide Läänemere avaossa 1518 tonni ja fosfori heide 17 tonni. Aastal 2021 uuendatud HELCOM Läänemere tegevuskavas aga oli Eestist lähtuva keskkonnakoormuste lagedeks kokku lepitud väiksemad kogused, 1478 tonni lämmastikku ja 9 tonni fosforit aastas. See HELCOM on põhimõtteliselt Balti mere keskkonnakaitseorganisatsioon ja ega ei saagi aru, kuidas saab kalafarme rajada kui kokkulepitud koormused on juba tänaseks ületatud.

Kalafarmide rajamist käsitlevates kirjutistes räägitakse vähem sellest, et kuidas kalad seal kasvandustes tavaliselt elavad. Patogeenid levivad vees hästi ja sestap on kalad tihti haiged ja suremus suur. Haiguste ennetamiseks lisatakse kalade toidule antibiootikume, mille kalu tarbivad inimesed lõpuks endale sisse söövad. Kasvandustes tunnevad ennast hästi ka kalade parasiidid, kellega võitlemise vahendid teevad liiga ka kaladele endale ja ei ole sugugi tõhusad. Ma ei taha siia tekstile selliseid vastikuid pilte juurde pannagi, aga googeldage näiteks märksõnadega salmon farm sea lice. Neid probleeme on muidugi veel – paljundamis- ja tapmisviisid jne. Loomade õigustest pole siin üldse võimalik rääkida – puuduvad ka elementaarsed heaolunõuded, mida on raske kontrollida. Nii et Eesti Loomakaitseseadust tegelikult farmides täita ei saa, ka liigiomase käitumise võimaldamine pole võimalik, eriti rändliikide puhul nagu lõhed ja forellid, aga just neid plaanitakse Hiiumaal kasvatama hakata.

Hiidlaste umbusklikkus ja kriitiline meel oleksid nüüd küll omal kohal, et kasvanduste rajamisele vastu olla olgu nende mõne lubatud töökohaga nagu on.

Foto ja inglisekeelne tekst: We Animals Media

With more than 200 active farms dotted around its coast, Scotland is one of the largest producer of farmed Atlantic salmon in Europe, with the UK ranking third globally. In 2021, more than 40.3 million farmed salmon were slaughtered in Scotland for human consumption.

Each farm contains thousands of fish unnaturally crowded inside huge floating sea cages. These conditions are an ideal breeding ground for parasitic sea lice (Lepeophtheirus salmonis) – small crustaceans that attach themselves to the bodies of the salmon and feed on the fishes’ skin and blood to survive. In the wild it can be difficult to find a host, but in the high stocking densities of salmon farms the sea lice rampantly reproduce, consuming the salmons bodies, causing lesions and in some cases leading to mortality.

Various methods have been developed to address the problem with mechanical, temperature and chemical interventions, though welfare advocates raise concerns about how these methods affect the fish. One such method, a “thermolicer” pumps live salmon into a tube where they are washed in warm sea water heated to between 30 and 34 degrees celcius (86 to 93 degress Fahrenheit), which causes the lice to die and fall off the fish. Research published by Science Direct, indicates that “… salmon transferred to temperatures above 28°C showed instant behavioural responses indicative of nociception or pain” and according to a report on mortality rates in farmed salmon submitted to Marine Scotland, an average of 44,000 salmon per year were killed in thermolicers between 2016 and 2019. Over the same period, an average of 67,400 salmon per year were killed in hydrolicers – a machine that pulls salmon into a tank where it uses pressurized water to dislodge sea lice.

Fish waste, disease and millions of escaped sea lice often spread into the local marine environment, and escaped farmed salmon may interbreed with wild fish, leading to further decline in already diminishing wild populations. Rising numbers of micro jellyfish sting or block the farmed salmons gills, exacerbating health problems or killing the fish. Deaths from jellyfish stings are little reported, with the industry blaming mass salmon mortalities on reduced oxygen concentration in the water and temperature changes from warming oceans.

The suffering of salmon underwater is largely unseen. Welfare checks on individual farmed fish are nearly impossible, and open wounds and other injuries are typically untreated. Scottish government figures indicate approximately 25 percent of farmed salmon did not survive until slaughter in 2020 and died in the sea cages.