Kliimaõigluse- ja loomaõigusliikumiste ühendamine

Intervjuu dr Richard Twinega

Inglisekeelne podcast More-than-human nr 4 on kuulatav siit ja alljärgnev on selle saate eestikeelne tõlge:

KT: Minu külaline täna on dr Richard Twine, kes on Euroopa kriitiliste loomauuringute assotsiatsiooni kaasasutaja, lektor Edge Hilli ülikoolis; Veganühingu (The Vegan Society) teadusuuringute nõuandekogu esimees.

Kuidas Sa selle kõigeni jõudsid?

RT: See on hea küsimus. Võin anda pikema vastuse, aga proovida ka lühemalt. Ma niiöelda ärkasin 30 aastat tagasi üliõpilasena. Olin juba 18-aastaselt keskkonnaküsimustest huvitatud ja kasutasin oma bakalaureusekraadi, et rohkem keskkonnakriisi põhjustest teada saada. Olin bakaõppes aastatel 1991-1995 ja mul oli võimalus lugeda palju keskkonnasotsioloogiat ja keskkonnafilosoofiat ja ökofeminismi ja muid selliseid asju ja see kõik tõesti mõjus nagu äratus. Loomateema tuli muidugi ka. 18-aastaselt hakkasin vegetaarlaseks, hiljem muidugi veganiks. Õppisin häid asju, lugesin raamatuid nagu Carol Adamsi “Sexual politics of meat” ja Val Plumwoodi “Feminism and the Mastery of Nature”. Avastasin need kaks raamatut kui olin umbes 19-20 aastat vana. Ja see kõik viis nii magistri- kui doktorikraadini 90ndate lõpus, mis olid dualismist ja ökofeminismist. Ja nii oli mul võimalik murda oma tee akadeemiasse, mis ei ole kunagi lihtne isegi minusugusele, kes on ilmselt privilegeeritud olukorras arvestades sugu, rassi ja ilmselt ka klassi. Aga akadeemilisse maailma pääsemine on paras võitlus, eriti kui tahad jätkata küsimustega, mis ei ole peavoolust või populaarsed või on mõne inimese jaoks isegi natuke radikaalsed.

KT: Katkestan Sind ja küsin, et kas see on endiselt nii mõnikord ja mõne inimese jaoks?

RT: Jaa, vist natuke vähem, aga endiselt on raske veenda inimesi vajaduses inimeste ja loomade vahelisi suhteid vaidlustada ja on raske isegi olla posthumanist olla. Akadeemiliste teadmiste paradigma muutub väga aeglaselt, nii et see on jätkuv võitlus, aga ma arvan, et me oleme konkreetset lahingut vaikselt võitmas, sest tõendid on meie poolt ja valdav idee on, et kui me tahame võidelda keskkonnakriisiga, siis on vältimatu muuta meie suhteid teiste liikidega.

KT: Mu järgmised küsimused on seotud ettekandega, mida kuulasin Zoomi kaudu ja mille Sa pidasid Rahvusvahelisel loomaõiguste konverentsil (IARC). See ei ole kriitiliste loomaõiguste konverents. Miks Sa otsustasid seal osaleda?

RT: See on konverents, mida ma ammu tean, pole kindel, kas see on juba 15 aastat toimunud. Peamiselt on see loomaõiguste ja aktivistide konverents ja võibolla see on natuke teistsugune kui loomade ja inimeste suhete uurimiste konverents, aga seal oli palju ettekandeid, mis  osaliselt kattuvad akadeemilise mõtlemisega ja seekordse konverentsi raamistik oli inimeste ja loomade suhete uurimise ja loomaõiguste kokkupuutepunktid – nii et ma ei näe eriti vahet. Tahtsin kohal olla, sest esiteks ma tahan, et mu tööl oleks mõju ja minuteada on see kõige olulisem loomaõiguste konverents Euroopas. Kasutasin ka võimalust ja võtsin mõned eksemplarid oma raamatut kaasa, mida müüsin pisut odavama hinnaga, aga mitte kasusaamiseks vaid tulu läks farmiloomade varjupaiga toetuseks (Vt siit ja toeta ka siit! ) Tahtsin, et mu raamat oleks aktivistide ringkonnas paremini tuntud. Ettekanne võeti ka väga hästi vastu, proovisin seda arusaadavalt esitada, sest sul oli enne õigus, ei pea kõike rääkima abstaktselt ja akadeemiliselt ja kui midagi esitada abstraktselt, siis saab seda lahti seletada, mitte kasutada selliseid elitaarseid kontseptsioone.

KT: Kas Sa said konverentsil ka tagasisidet?

RT: Jaa, absoluutselt ja mul ei olnud ka ainukesena ettekanne, mis puudutas loomaõiguste ja kliimakriisi seoseid, neid oli mitmeid. See on oluline teema ja üldse oli kogu konverents selline positiivne keskkond, kõik inimesed oli väga toredad ja meil  oli väga häid ja produktiivseid vestlusi sellest, mida nad oma riikides teevad. Seal olid ju väga paljud riigid esindatud. Soovitan kuulajatel ka sellel kindlasti osaleda (Vt siit.)

KT: Ja kui te ei reisi, näiteks nagu mina, mitmetel põhjustel, siis saab Zoomi kaudu ka jälgida ja pealegi on neil enamus ettekandeid vist Youtube’i lehel ka? (Vt siit).

RT: Jaa, minu ettekanne oli otse ja enamus vist olid avalikud, aga muidugi – seal on väga tore olla ja inimestega rääkida, ärge lennake palun, aga sõitke rongi või bussiga või olge tõesti oma kodu mugavuses…

KT: Sinu ettekande pealkiri oli “Kliimaõiglus- ja loomaõigusliikumiste ühendamine”. Mida võiksid selle kohta öelda?

RT: Täna on nii, et kui me räägime kliimaõiglusest või kliimaativismist, siis ühelt poolt on see väga progressiivne, ütleb, et kui me tahame kliimateemat lahendada, siis saame seda teha ainult sel juhul kui samal ajal tegeleme sotsiaalse võrdsusega, soolise võrdusega ja juba varem olemas olnud kolonialistliku ebavõrdsusega, mis veelgi kestab. Nii on see esitatud mitmes sotsiaalse õigluse käsitlustes, aga võime arvata, mis sealt puudu on ja see on muidugi õiglus mitteinimloomade suhtes.

KT: Mainisid, et kliimaõiglus on vigane kontseptsioon. Kas Sa pidasid seda silmas, millest just rääkisid või midagi muud?

RT: Jah, ühelt poolt ütlen, et see on progressivne, aga teisalt ütlen, et see ei tegele ühe kõige olulisema asjaga – ei vaidle vastu antropotsentrismile, inimkesksele mõtteviisile. Kui me tahame põhjalikult kliimakriisile vastu astuda, siis see, et me osa asju välja jätame, jätkab ju probleemi – kujutlus inimese ülimuslikkusest üle ülejäänud looduse. Kliimaõigluses on asju, millega saame nõus olla, aga me peame selle justkui animaliseerima, et see ei oleks lihtsalt jätkuks inimkesksele mõtlemisele.

KT: Kas saad tuua mõne näite, kuidas loomad sellega seotud on?

RT: Mu ettekanne põhines mu sel aastal ilmunud raamatul – “Kliimakriis ja teised loomad. ” (“The Climate Crisis and other Animals”). Väidan seal, et inimeste ja loomade suhted on olulisel kohal nii kliimakriisi põhjustes, kliimakriisi mõjudes ja nad peaksid osalema ka lahendustes. Inimesed on kursis loomatööstuse põhjustatud heitega; märkimisväärsed emissioonid metaani ja dilämmastikoksiidi on seotud tööstusliku loomapidamisega. Teame, et need mõjud on juba toimunud nagu temperatuuri tõus ja kuumalained ja metsapõlengud, maailmamere hapestumine, hapnikupuudus merevees ja näeme, kuidas loomad üritavad end kliimamuutustega kohandada. Mõned loomad näiteks on väiksemad kui enne, mõnedel loomadel on genoom muutunud. Mõned linnud on väiksemad nagu näiteks kosevästrik (montacilla clara) või suurrüdi (calidris canutus) a lõhe muundab end geneetiliselt vastavalt kliimamuutustele. Jää kadumine mõjutab jääkaru, tänu kliimamuutustele levivad haigused mõjutavad kahepaikseid nagu mõnede kärnkonnade ja konnade liike. Tõusnud meretase on juba viinud ühe imetaja kadumiseni nagu melomys rubicola (üks näriline), kusjuures see näriline alles hiljuti avastati ühelt saarelt, aga nüüdseks on ta välja surnud. Ja on liike, kes liiguvad näiteks pooluste poole, põhjapoolkeral põhjapooluse poole jne.

KT: Mulle tundub, et teised liigid proovivad kohaneda, väljaarvatud inimloom…

RT: Jaa, hea point. Teine nähtus mida tahan mainida on fenoloogiline ebakõla. See tähendab, et ökoloogiline on olemas võrgustik, kuhu kuuluvad erinevad liigid – näiteks kui mõni linnuliik sõltub mõnest putukaliigist, toidavad oma poegi konkreetsete putukatega, aga neid putukaid ei ole enam õigel ajal, sest aastaajad on nihkunud. Ja siis ongi käes liikide vaheline ebakõla ja linnud ei saa oma poegi toita.

KT: See on päris huvitav, ma arvan, et midagi sellist toimub ka Eestis, linnud ei lenda enam nö normaalsel ajal lõunasse.

Mis on peamine tõend, et loomade arvessevõtmine on kliimamuutuste võtmeküsimus?

RT: Ma vist olen sellest juba rääkinud. Me suhtume loomadesse väga instrumentaalsel, ebaõiglasel moel ja sellega on kaasnenud ka niisugune maakasutus, mis on kõik kokku emissioonidele palju kaasa aidanud. Nii et nii praegune kui eelnevad inimeste ja loomade suhted on kliimakriisile palju kaasa aidanud, samuti biodiversiteedi kriis mis kattub kliimakriisiga. Ja enegia kasutamine on suurim kliimakriisi põhjus, eriti fossiilkütuste kasutamine. Kui me oleks kujundanud oma energiasüsteemid mille arendamine on olnud ka keskkonnale ja liikidele kahjulik, teistsuguses kultuuris, mis poleks olnud inimesekeskne, siis me oleksime arenenud tänasest väga erinevalt. Või mõtleme näiteks autotööstuse peale, mis maailmas domineerib ja kuidas tänu sellele loomad hukkuvad – teistsuguse kultuuri  ja väärtuste puhul oleks see meid ehk mõtlema pannud. Räägin sellest mõttest ka oma raamatus.

KT: Mis on kapitalotseen?

RT: Jaa, sellest ma räägin ka oma raamatu paaris esimeses peatükis. Su kuulajad on kindlasti kursis mõistega antropotseen, mis ütleb, et me oleme jõudnud geoloogilisse ajajärku, kus domineerib inimene. Mina lähen kaasa nendega, kes sellesse ideese kriitiliselt suhtuvad. Selle kõrval on olemas alternatiivne kontseptsioon, millega on kaasa läinud mõnedki sotsiaalteadlased. Seda seostatakse mitmete inimeste tööga nagu Andreas Malm, Jason W. Moore, Donna J. Haraway. Meile ei meeldi mõte, et kogu inimkond on selle eest vastutav vaid selleks on konkreetne segment inimkonnast ja need on rikkad põhjapoolkeral, kes selle eest vastutavad. See on ka sooga seotud, kliimamuutused on seotud maskuliinsuse ja looduse üle domineerimisega. Meile tundub, et kellelgi ei ole väga head arusaamist kliimakriisi ajaloolistest põhjustest. See on loodusteaduslik kontseptsioon, aga meile tundub, et vajame ajaloolaseid, sotsiolooge, majandusajaloolaseid, antropolooge, et aru saada, kuidas ühiskond on viimase 500 aasta jooksul suunda muutunud.

KT: Sest me peame seda suunda muutma teisele poole?

RT: Jah.Kapitalotseen annab meile palju parema kontseptsiooni, et aru saada võimusuhetest kliimakriisi arenemisel. Sotsiaalsete klasside suhted, soolised suhted, koloniaalsed suhted, aga need on ka inimeste ja loomade ja inimökoloogia suhted. Ja meie, kes me usume kapitalotseeni, näeme kapitalismi kui jõudu, mis toodab üht tüüpi loodust, pigem vaest, vähenenud elurikkusega. See instrumentaliseerib loomi ja ökosüsteeme, transformeerib loodust radikaalsel moel. Niimoodi, et kasvaks kasum. See võiks olla lihtsustatud viis selgitada kapitalotseeni. On veel teisi viise, kuidas seda teha.

KT: Räägid, et loomaõigusliikumisel on midagi kliimaõiglusliikumisele pakkuda?

RT: Kui räägime ühiskonna ümberkujundamisest, siis – kirjutan sellest oma raamatus ka – taimetoiduga kaasneb kõige vähem emissioone. Lisasin oma ettekandele tabeli, kus on 21 teaduslikku uuringut selle kohta. (Avaldatud 2000-2023 aasta vahel.) Neis artiklites on võrdlusi erinevate toitudega kaasnevatest heitmetest. Taimse toiduga kaasneb vähem toiduraiskamist, see on lokaalsem. Võime mõelda ka selle peale, et osadel toitudel on suurem süsinikujalajälg, näiteks riisil. Võibolla mõnes ühiskonnas saaks tarbida natuke vähem riisi, või proovida riisi kasvatamist kuidagi tõhusamaks muuta. On palju viise, kuidas loomaõigusliku liikumise väärtused just veganluse näol oleksid panus kliimaõiglusliikumisse. Praegu on näiteks COP kohtumine Aserbaidžaanis, mis on muidugi väga vastuoluline sellises fossiilkütuseid tootvas ühiskonnas ja sellepärast on kohtumisega seotud ka palju aktivismi ja ka arutelu taimetoidu üle. Ei tasu muidugi unustada, et taimne toit ei lahenda kõiki probleeme, aga sellega seonduvad väärtused, veganluse filosoofia, teiste liikide silmaspidamine – on kõik väga olulised vahendid kliimaõiglusliikumisele – tegelikult igale progressiivsle poliitikale – väärtused nagu kaastunne ja empaatia ja ka õiglustunne.

KT: Me mõlemad teame, et on võimalik elada selles eetilises raamistikus. Kas sa usud, et on muutused on võimalikud?

RT: Ma arvan, et peame uskuma. Praegu on rasked ajad – Su kuulajad võiksid ehk teada, et lindistame saadet üks nädal peale USA valimisi, mille tulemused andsid ilmselt põhjaliku löögi nii kliimakriisi lahendamisele kui ka kestliku toidulaua ümberkujundamisele. Vähemalt USAs. See tähendab, et me peame tugevamalt võitlema selle vastu, et loomade vabastamist kui kliimakriisi lahendust on eitatud ja selle olulisust alahinnatud. See, mida loomaõigusliikumine pakub, on tõesti väärtuslik tundlikkus teiste liikide olemuse suhtes. Mulle tundub, et me teame palju teaduslikke tõendeid oleme neile teadmistele lojaalsed, samas kui suurem osa kultuurist neid seoseid ei näe . Me teame teiste liikide elude rikkalikkust, samas kui peavool ei pööra sellele eriti tähelepanu. Ja eks me oleme ka ümberkujundamise eksperdid – me teame kuidas loomse söömisest üle minna, enamus veganitest on ju oma varasemas elus liha söönud, nad teavad, kuidas end muuta. Iseenda ümberkujundamise oskused on väärtuslikud kliimaõigluse liikumise jaoks. Nii et nemad peaksid meie poole pöörduma. Me juba praktiseerime keskkonnateadliku kodaniku rolli, millest ei ole mitteinimloomi välja jäetud. See vaidlustab dualismi inimesete ja mitteinimloomade vahel. Ja muidugi on samamoodi asju, mida meie saame kliimaõiglusliikumiselt õppida – kolonialismist, patriarhaadist jne. Ma olen üks neist, kes arvab, et loomaõigusliikumine peaks olema intersektsionaalne ja ma tean, et kõik ei arva nii.

KT: Olen nõus. Võibolla ma ei oleks olnud nõus 10 aastat tagasi, sest ma ei näinud neid kattuvusi, aga tegelikult me juba olema üks liikumine.

intervjuu lõpus (aga see ei jäänud lindi külge) rääkisime ka ise endale toidu kasvatamisest ja Richard rõhutas kui oluline on võimalus selle jaoks maad kasutada. Ta saatis ka tervitusi ja tänusõnu kõikidele aktivistidele ja neile, kes muutusi ellu viia tahavad.

Aitäh!

Infot raamatute kohta saab siit: https://www.richardtwine.com/publications.html. Tõsi, viimast novembris ilmunud raamatut, podcasti lindistamise ajal sellel lehel veel ei olnud ja see on siin.