Podcasti kolmas episood

Alates 11. oktoobrist on podcasti kolmas episood valmis ja kuulatav. Selles on intervjuu Annika Lepaga ja ka väike jutuajamine Olga Chevganiukiga.

Tema intervjuu lubatud tõlge on siin:

KT: Kas mäletad, rääkisime blogi jaoks kaks aastat tagasi. Endiselt käib sõda. Mis on muutunud?

OC: Ma ei teagi, kust alustada, aga meie tööstiil ja see, kuidas me oma projekte juhime, meeskond, on palju muutunud. Aga kui vaatame üldist olukorda, siis sõja ulatus on ikka sama suur kui enne, täiemahuline sissetung kestab, Samas -rahvusvaheliselt Ukrainast praegu palju ei räägita, fookus on mujal ja sellepärast kuulen aegajalt isegi selliseid küsimusi, et kas sõda ikka kestab; kuulsin, et kõik on korras? Aga sõda kestab, meil on endiselt rinne, inimesed surevad endiselt. Võitlus ja kõik sellega seonduv kestab. Sõja ulatus on endiselt kohutav. Selline on meie olukord ja ma võin rääkida rohkem sellest, millega me tegeleme ja kuidas oma mõju ,loomi ja nüüd ka loodust päästes, kasvatame.

KT: Ma mäletan, et Sa rääkisid Rahvusvahelisel loomaõiguste konverentsil (IARC) ka ökotsiidist, aga enne kui Sa sellest ehk täna ka räägid – jutuks tuli seegi, et teil on annetused kokku kuivanud? Mäletan, et kaks aastat tagasi ja vist ka poolteist aastat tagasi saite ka teistest riikidest abi, aga nüüd toetavad ainult kohalikud? Kas see on nii ja kuidas seda seletada?

OC: See on peaaegu niimoodi. Me saame endiselt natuke tuge rahvusvahelistelt organisatisoonidelt, mille üle oleme tänulikud, aga ma ütleksin, et umbes 98% abi tuleb ukrainlastelt. Oskan seda seletada nii, et alguses olid inimesed šokeeritud sellest, et keset Euroopat algab sõda, et Venemaa midagi sellist alustab ja see oli tõesti šokeeriv ja inimesed said aidata. Täna, mil kõik on selle teemaga harjunud, on fookus mujal. Mulle tundub, et maailm on väga mitmeks jagunenud. Mitte ainult inimesed välismaalt vaid ukrainlased ise ka. Näiteks kui Ukrainas minna ja tänavatel rääkida keskmise inimesega sellest, kas nad teavad üleujutustest Saksamaal, siis inimesed vastavad, et nad ei tea. Kas nad teavad tulekahjudest Portugalis? Ja enamus ei tea. Aga Saksamaa ja Portugali inimeste jaoks on see katastroof ja ka teistes riikides on omad probleemid. Nii et minu jaoks on see arusaadav, miks inimesed on Ukraina unustanud ehkki siin toimuv on kohutav. Lapsi röövitakse, lapsed surevad – see puudutab mind väga. Aga eks me oleme inimesed ja kõigepealt tegeleme nende probleemidega, mis on meie linnas või meie riigis ja alles siis ülejäänud maailmas. See on normaalne, aga kui me mõtleme tervest inimkonnast, siis ei ole. Inimesed peaksid sellistes teemades nagu sõjad ja kliimamuutused ikka kokku hoidma ja eks me püüamegi midagi teha, aga inimesed on ikkagi egoistlikud ja mõtlevad peamiselt endale. Ilmselt on see meil loomuses, ilmselt see on inimese arenguetapp ja meie teadlikkuse praegune tase. Nii et jah, me oleme abi eest tänulikud ja muidugi me karjume kõva häälega nendest kuritegudest, mida Venemaa siin korda saadab. Ainuke asi, mis aitab, ongi kõigest sellest rääkimine niipalju kui võimalik. Kui ma olin sellel konverentsil, mida mainisid, siis sain aru, et inimesed ei tea väga lihtsaid asju. Küsivad, et kuidas elu Kiievis praegu välja näeb? Nii, et asi, mis meile on lihtne ja arusaadav, ei ole selge ülejäänud maailmale. Keegi ei ole kellelegi midagi võlgu, aga me vajame abi ja kindlasti hakkab see kõik, mis siin toimub mõjutama ka ülejäänud maailma ja juba teebki seda.

KT: Sellest on kahju, olen nõus ja mõistan. Ja palun Sul rääkida nendest projektidest, mis teie organisatsioon teeb ja milleks abi vaja on.

OC: Meil on kestvad projektid ja uued. Me viime endiselt toidu- ja arstiabi loomadele sinna, kus seda on vaja. Meil on evakuatsiooniprojekt, kahe ja poole aastaga oleme evakueerinud rohkem kui 5000 looma rinde lähedalt turvalisematesse kohtadesse Ukrainas ja välismaal ka. Me ehitame uuesti üles varjupaiku neisse kohtadesse, mis on venelastest vabastatud. Me aitame neid varjupaiku, mis võtavad meie toodud loomi vastu, sest enamustes varjupaikades on vähemalt kaks korda nii palju loomi kui enne sõda ja see on suur probleem. Meil on ka steriliseerimisprojekt, mille käigus on steriliseeritud rohkem kui 41000 looma. Meil on ka selline sõiduk, mis on varustatud kõigega, millega saab loomi opereerida. Sellega teeme kord kuus rinde lähedale sõidu, et loomi aidata, piirkondadesse, kus veterinaare enam üldse ei ole. Viimane kord sõitsime piirkonda, kus loomad ei olnud saanud mingisugust veterinaarset abi juba kaks ja pool aastat, seda oli seal väga vaja ja inimesed olid väga rõõmsad, et nende loomad ja ka hulkuvad loomad abi said. Need on põhilised tegevusalad, aga uue projekti nimi on “Peatage ökotsiid Ukrainas.”. Selle eesmärk on panna Venemaa maksma ökoloogiliste kuritegude eest – oma tegude eest vastutama, tõmmata maailma tähelepanu neile kuritegudele ja ka hävitatud looduse taastamist aidata. Meie ühiskonnas räägitakse, et hakkame looduse taastamisega tegelema peale sõja lõppu, aga kui me ootame, siis ei ole enam taastada ja see saaks olema tunduvalt keerulisem. UAnimals is usume, et tegutsema peab praegu. Teeme erinevat koostööd loodusparkide ja kaitsealadega. Vahel me hangime erinevat varustust, et tulekahjusid ära hoida, vahel aitame päästa erinevaid linnu- ja loomaliike. Tegelikult on Ukrainas 35 % Euroopa elurikkusest – bioloogilisest mitmekesisusest ja selle muutused Ukrainas mõjutavad liblikaefektina kindlasti kogu maailma. Rääkides looduse abistamisest – eelmisel kuul alustasime ka demineerimisprojekti, esimene juhtum ühe rahvuspargi demineerimisega on juba lõpetatud ja me jätkame, sest ilmselt võtab kogu Ukraina demineerimine tuhandeid aastaid. Demineeritav ala on väga suur, kui nt millegagi võrrelda, siis umbes nii suur kui üks kolmandik Poolast – nii et nagu terve riik. Saime aru, et kõigepealt hakatakse demineerima põllumajadusmaid, kus toodetakse inimestele toitu, linnu ja muid inimeste elupaiku ja loodus ei ole prioriteet. Kui maa on mineeritud, siis võivad loomad surma saada, see võib põhjustada tulekahjusid ja selle vastu peab midagi ette võtma. Lisaks on uusi tehnoloogiaid, mida Ukraina vajab ja mida pole kunagi kuskil kasutatud. Ma olen väga tänulik selle rahvuspargi – Kamianska Sich töötajatele, kelle initsiatiiv oli valida vabatahtlik meeskond, kes käisid seda tööd õppimas ja teevad seda oma kätega, ehkki ei ole kohustatud ja keegi ei saa neile seda keelata.

KT: Ma pean Sind ikkagi korra segama. Miks ometi Sina ja miks Sinu organisatsioon seda teeb? Ma olen üllatunud, ehkki see ei ole muidugi esimene kord kui loomaõigusliikumine alustab midagi nii suurt. Teil on ju niipalju teha ja ehkki Sa nimetasid koostööd, on see ikkagi nii suur töö.

OC: Ma arvan, et vastus on väga lihtne – me ei suutnud kõrvalt vaadata. Meil on tugev tahe ja kirg päästa iga elusolend ja asi ei ole ju kunagi olnud ainult hulkuvates loomades. Nii juhtub tihti, et justkui hoolitakse ainult üht tüüpi loomadest, aga me oleme alati hoolnud ka nn põllumajandusloomadest, metsloomadest, me ei saa neid lihtsalt kõrvale jätta, ehkki see on hiigelsuur töö. Muidugi peab seda tegema riigitasandil, aga me saame ju demineerida üks või kaks või kolm loodusparki. Sõda mõjutab endiselt loodust väga, meil ei ole igal pool puhast vett, me tahame lihtsalt olla heaks näiteks, et neid asju, mida saab praegu kohe teha, tulebki teha – me ei saa oodata sõja lõppu, sest me ei tea, millal see lõppeb.

KT: Kas Sul on selle kohta mingi ettekujutus, mida ennustad, mis juhtuma hakkab?

OC: Olen tänaseks õppinud, et parem kui mul ei ole ootusi. Kui mul neid on, siis reaalsus nendega ei klapi. Ja see murrab su südame ja võtab kogu eluenergia. Nii et ma olen kuidagi valinud seisukoha mitte midagi oodata ja teha asju, mida saame neis tingimustes, mis meil on. Ja ilmselt peame ka arutama, mida teha kui olukord muutub veel hullemaks. Varsti tuleb talv ja juba kaks talve on olnud väga keerulised, sest Venemaa sihtmärgiks on elektriettevõtted ja see mõjutab kütmist. Meil on praegu üks korjandus ka, et varjupaiku talveks ette valmistada. Parem on olla valmis kõige hullemaks kui mitte olla ettevalmistatud. Näiteks oleme rõõmsad, et meil on osa Kurski territooriumist, mitte sellepärast, et me oleksime kunagi tükki Venemaast tahtnud ,vaid sellepärast, et seda saab tulevikus Ukraina alade vastu vahetada. Me usume Ukraina relvajõududesse, ukrainlased on endiselt armee toetamises ühel meelel, avalik sektor kasvab. Me loodame parimat, aga me ei tea, kuidas tulevik reaalselt välja näeb. Palju poliitilisi otsuseid mõjutab meid, ukrainlasi. Ja me ei tea, mida venelased veel teha võivad, sest peale Kahhovka tammi katastroofi, mis on ka ökotsiid; või arvata, et nad võivad teha mida iganes…See ongi mu vastus.

UAnimalis saab toetada siit.

Ja kogu saadet kuulata siit: