Heinapalavik Kassaris

Karin Bachmann, keda Roberta Laas tutvustas kui Eesti nõutuimat maastikuarhitekti, rääkis 23. juulil Kassari Külaülikoolis elurikkusest ja ütles kohe alguses, et Kassaris on seda natuke naljakas teha, sest elurikkust on siin justkui igal pool.

Karin tegutseb ettevõttes “Kino maastikuarhitektid” ja siis veel programmis “Kureeritud elurikkus”, mis katsub Tartusse elurikkust juurde tuua, aga ma tean, et talle meeldib Hiiumaal ka väga. Ta rääkis, et tegelikult elavad linnades kõik selle arvelt, mis Kassaris (või mõnes muus sarnases kohas) on ja et selline nähtus ei kasvaks, siis tuleks tegeleda selle loodusega, mis linnas on. Ja selleks tuleb leida tasakaal, aga praegu on pendel endiselt ühes küljes. “Me arvame elurikkuse sisse ka inimese, aga peale inimese peaksid sinna mahtuma ka teised liigid. Elurikkus pakub meile hüvesid – võimaldab meil elus olla. Aga meil on ürginimene geenides nii kõvasti sees, toimub linna ja looduse vastandamine – umbes nii, et alles saime maltsast lahti, aga nüüd tuleb see meile linna järele. Ja nii ongi niitmine ja mitteniitmine inimesi polariseeriv; alati on ju niidetud, niitmata on ju kole. Ja see koledus ongi põhiline argument, sest inimene tahab enda ümber korda. Aga selles niidetud murus ei taha ju keegi elada.” Puugid on ka argument niitmisele, aga Karin on lugenud uuringut, mis ütleb, et haigestunud puuke elab just murus rohkem ja pealegi ei saa nii ju elada ja sellest rõõmu tunda kui koguaeg kõike kardad.

Kõik tartlased ei ole elurikkuse linnatulekule väga hästi reageerinud. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi ees on kohale iseloomulik taimekooslus, aga osade inimesed näevad selles koosluses justkui seda, et koht on mahajäetud. Esinduslik ja väärikas tähendab nende jaoks ülimat hooldatust. See, mida maal peetakse ilusaks, on linnas ühtäkki kole ja ilusad on ainult need taimed, mis õitsevad ja on suured ja kirevad. Seda, et kaks kilomeetrit Tartu Raekoja platsist kasvavad nüüd kolmanda kaitsekategooria liigid, igaüks ei märka ega teadvusta. Mõned aktiivsed kodanikud Tartus kutsuvad kaaslinlasi kureeritud elurikkuse rajatud alasid maha niitma ja üks hoolas majahoidja niitis nt Aparaaditehase õues kasvavad nõgesed maha, sest arvas, et äkki sealsel rahval pole lihtsalt niidukit. Ajakirjanik kirjutas, et park, kuhu jäeti lamapuitu, on lagastatud. Tegelikult on elurikkus kureeritud ainult umbes ühel protsendil linna alast ja kaks korda aastas niidetakse ka, aga ilmselt on see nii teistmoodi, et käib korraarmastajatele ikkagi närvidele. Me ju kõik elame mingis oma müüdis, eks proovi seda siis murendada, räägib Karin.

Pealegi on inimestest ju saanud rohepimedad ja biofoobikud. Peale puugihirmu ei tunne inimesed enam eriti taimi ja lapsed ei julge metsas pissil käia. Karin räägib, kuidas ta tegi kolleegidega ka Kärdla põhikooli väliruumi projekti, siis mõned lapsevanemad soovitasid õitsvaid lilli väliruumi mitte planeerida, sest tulevad mesilased ja siis lapsed ei saa kooli minna.

Ega ka kliimakriistist rääkimine paljudele ei meeldi. Aga linnades on tulvaveed tavaliseks saanud ja torustikud ei võta tekkinud veekogust lihtsalt vastu. Looduslikud lahendused tuleb appi võtta. Peale selle, et niidetud ja niitmata alal on temperatuurivahe umbes seitse kraadi, mõjutab niitmine ka mulda. Maal imbuvad sademed 70% sademeid, linnas on see protsent ainult 20.

Veel ühe Tartust pärit näitena toob Karin Emajõe betoonkaldad. See pole muidugi ainuke jõgi, mis on linnas tehiskallaste vahele aetud. Aga jõeelustikul ei ole niimoodi kaldaga kokkupuudet ja see tuleks teha loomulikuks ja poollooduslikuks. Inimesed küll kardavad üleujutusi, aga tegelikult on suurvee piirid sajandi piires teada ja üllatusi ei tohiks olla.

Kuraatorid loevad koos teadlastega elurikkal ruutmeetril taimi ja liblikaid kokku ja loetakse isegi inimesi. Inimesi on rohkem, inimkontaktid suuremad, sest seal, kus on loodust, on rohkem vaadata. Linde tuleb juba esimese aastaga juurde. Inimesed sõidavad rattaga läbi elurikka ala ja saavad looduskogemuse linnas. Nad ei pea selleks kuskile sõitma. On leitud, et loodus mõjub inimese meeltele juba esimese 20 minuti jooksul.

Elurikkuse kureerijad on valinud arendatavad piirkonnad just kesklinna, et tekiks diskussioon. Mitmel pool on ka sildid telefoninumbritega, kuhu saab helistada ja asja arutada. Karin ütleb, et nad püüavad rahulikult kõigiga rääkida, sest kommunikatsioon on oluline, muidu nihet ei teki.

Karin näitab ettekande lõpetuseks üht fotot, kus Hiiumaa lähedal asuval laiul elavad hobused, kes parajasti jälgivad huvitatult laiust mööduvat purjeregatti. Kui me kõik muud kohad välja kurname, siis läheb inimene elurikkust otsides ka sinna, kus praegu need hobused elavad ja nad ei saa enam regatti vaadata, räägib Karin, kes minuteada on alati rõhutanud arvestamist teiste liikidega.

Arvestades, et loengut kuulas ka Käina osavallavanem, võib loota, et elurikkust tuleb Käina kanti tulevikus endisest rohkem.

Udusele pildile jäi peale Karini veel Roberta – Kassari külaülikooli rektor.