Istusin nädalavahetusel keset küla pingil ja rääkisin naaberküla naisega, kes ei ole küll eriti teisest ajastust kui mina, aga teisest mõttemaailmast vist küll. Nimelt on tema juurde kolinud kamp kasse ja kaks neist on ka suvise pesakonna ilmale toonud. Loomakaitsjatele tuttav lugu – kiisudele antakse küll süüa, talvel parema puudusel kasvõi makarone, sest looma nälga jätta ei tohi, aga kassikoloonia muudkui kasvab. Kuna info hakkas külapingilt liikuma, on tänaseks juba kohalik varjupaik kursis ja järjekordse juhtumiga tegelema hakatud. Kassid püütakse kinni, emased steriliseeritakse ja kassipoegadele otsitakse aegamisi uus kodu. Paratamatult mõtlesin oma kolmekümneaastase loomakaitsestaažiga, et kas midagi on muutunud ka? Kas ma oskan neid kahte naist seal pargipingi peal kuidagi kaalukausile panna? Tegelikult ajendab meid ju üks- ja seesama empaatia. Ühte ajab see kasse aitama ja külavahelt nõu küsima, teine on natuke kaugemale läinud – jõudnud arusaamisele, et ühiskond vajab ümberkorraldusi, et saaks ka teiste liikide vajadusi arvesse võtta. Kui väga lühidalt ja leebelt öelda.
Me mõlemad elame ühes ja samas riigis, mis on nüüd keset suve võtnud ette natuke ümberkorraldusi teha. Nimelt saab praegu vist veel viimaseid päevi igaüks läbi eelnõude infosüsteemi midagi arvata Loomakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusest (VTK). Vt siit. Prioriteet see muidugi pole; kõik ministeeriumidki pole oma arvamust tähtajaks välja öelnud, ka uutel koalitsiooniläbirääkimistel ei ole see uus seadus minuteada teemaks. Järelikult ei ole just suuri muudatusi oodata. Aga kummale poole see seadusemuudatus kaldu on? Ääremaal hajaasustuses elava inimese või loomade eestkostja poole, kes juba kolmkümmend aastat rohkem kui tuuleveskitega võitleb?
Meie mõlema riigis on loomi kaitsev seadus alati variserliku sisukirjeldusega alanud: “Loomakaitseseadus reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu.” Variserlik sellepärast, et seesama seadus ei kaitse ju ainult nn lemmikloomi vaid ka põllumajanduses ja loomkatsetes kasutatavaid loomi, mis juba olemuslikult loomade tervist ja elu kahjustavad. Kõige valvsamaks peakski seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses loomakaitsjaid tegema dokumendi see osa, mis kirjeldab Eestis tehtavate loomkatsete lubade väljaandmist ja katsete järelevalvet. Tegelikult ei saa ju ühiskond, kus tehakse katseid tundevõimeliste olenditega, end eriti tsiviliseerituks pidada, aga mulle tundub, et see valdkond läheb järjest hämaramaks – isegi nende katsetega tegelevate ettevõtete nimesid ei ole välja toodud, kellele VTK saadeti ja muudatusi arutatakse. Pealegi selgub, et Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil ei olegi korralikku ülevaadet katsetest, mida tehakse, sest järelevalve ülesanne on Põllumajandus- ja Toiduametil. Et see ametkond vajaks reorganiseerimist juba enne seadusemuutmist, on vist igale kodanikule selge. Nad ei tule ju toime, ülesandeid on liiga palju.
Veel rohkem ülesandeid ja ehk ka ootusi inimeste poolt on loomakaitseorganisatsioonidel (kasutan mõistet loomakaitse organisatsioonideüleselt, kaasates nende hulka ka loomapäästeühingud ja loomaõiguslased), aga toimetulekut nende ülesannetega on raskem hinnata. Riigieelarvelist rida ja seadusest tulevaid kohustusi ju polegi, väga suur osa loomakaitsest tehakse endiselt vabatahtlikult jne. Tuletan meelde, et ka loomade varjupaikade süsteem on vabatahtlikult loodud. VTKs on kirjas, et Eesti loomakaitseorganisatsioonid on juhtinud ühiskonna ja poliitikute tähelepanu erinevate loomakaitset puudutavate küsimuste arutelu vajadusele, nt koerte ketispidamise keelustamine; lemmikloomadena peetavate loomaliikide loetelu kehtestamine, zoofiilia keelustamine ja mitmesugused muud teemad.
Muude teemade all käsitleb väljatöötamiskavatsus ka kasside paljunemise ärahoidmise teemat. Kui mõelda, et AS Vireeni andmetel kahjutustatakse aastas 17 tonni lemmikloomade korjuseid, siis tundub, et riik on mõlemaid pingilistujaid kõvasti alt vedanud ja loomakaitseseaduse muutmise seaduse VTK latt on päris madalal. Paneme neile tonnidele juurde kõik need tonnid, mida võiks kokku lugeda tapetud nn põllumajandusloomade, hukkunud metsloomade, kasvõi äravisatud loomse nn toidu pealt ja saame ilmselt õudustäratava koguse biomassi, mis inimkonda hästi ei iseloomusta vaid pigem barbaritena näitab. Aga kui tuleme ka selle 17 tonni juurde, siis tekib küsimus, mida me niikaua teinud oleme? Loomakaitseseadus on Eestis kehtinud umbes 30 aastat ja ikka veel viskame 17 tonni lemmikloomi lihtsalt minema?
VTKs on välja toodud ka eesmärke iseloomustavad mõõdikud. Esiteks loodetakse, et PTA-le laekuvate loomaheaolu rikkumiste kohta põhjendatud vihjed vähenevad, millesse ma küll üldse uskuda ei julge, sest loomade heaolu rikkumisi on alati olnud kaugelt rohkem kui neid ametkondadeni jõuab. Samuti loodetakse, et uut kodu otsivate, hüljatud ja võõrandatud loomade arv väheneb, mida on jälle raske uskuda, sest loomakaitseorganisatsioonide kogemus näitab, et võõrandatakse kaugelt vähem kui vajalik. Pealegi, tundub, et karistuste rakendamine ja võõrandamine võiksid nagu korrelatsioonis olla, aga kui karistusi ei rakendata, siis on ka loobumisi ja võõrandamisi vähem. Koolitatud koerte osakaalu suurenemine on samuti hea mõõdik, milleks tegelikult vist puuduvad mõõtmisvahendid. Meil nimelt ei ole ei varjupaikade määrust ega heaolu defintsioonigi – kuidas me mõõdame koolituse taset? Kõige rohkem kahtlusi tekitab mõõdik, mis mõõdaks õigeaegselt ravita jäänud lemmikloomade arvu vähenemist. Arvestades majanduslangust, loomaarstide vähesust ja nende teenuse hinda, on raske uskuda, et lemmikloomade ravimist suudetakse suurendada ja seda veel kontrollida.
Väljatöötamiskavatsuses keskendutakse lemmikloomadena peetavate loomade heaolu puudutavatele küsimustele. Põllumajandusloomade heaolu on valdavalt reguleeritud Euroopa Liidu tasandil ja seda VTK-s ei käsitleta. Loodetavasti mõned järgnevad VTKs siiski käsitletakse, sest samast võib lugeda, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 13 kohaselt tuleb põllumajanduspoliitika rakendamisel pöörata täit tähelepanu loomade kui aistmisvõimeliste olendite heaolu nõuetele ning katseloomade kaitse konventsiooni preambuli kohaselt on inimesel moraalne kohustus respekteerida kõiki loomi ning nende võimet kannatada ja mäletada.
Seega – meil on selline moraalne kohustus, millele seadus järele jõudnud ei ole, aga vähemalt on kirjas midagi, millest võiksime edaspidi juhinduda. Ja juhindumisele suunamine ongi puudu – meil on vaja koolitusi omavalitsustele, stipendiume eetilistele loomaarstidele, loomakaitseteema sisseviimist erinevate haridusastmete õppekavadesse, vastavat õpetajakoolitust, tuge vabakonnale, kes loomakaitse ja -õiguste arendamisega tegeleb, andmestikku asjatundjatest, kes on selle arendamisega aastakümneid tegelenud, rohkem loomakaitseteemadesse süvenevat meediat, mis kõik kokku võiks viia parema loomadesse suhtumise kultuurini, mis praegu on endiselt veel lapsekingades ehk teisisõnu – algeline. Jah, kujutan ette, et VTK meeskond on teinud palju tööd ja võiksin suhtuda nii – hea seegi; hea et niigi palju loomade heaks proovitakse teha, aga loomi tundva aktivistina ei saa seda rõhutada.
Julgen arvata, et üks Kliimaministeeriumi ettepanek on loomadele isegi suurema mõjuga kui jutuksolev VTK. Nimelt soovitab Kliimaministeerium inimestel oma harjumusi muuta, vt SIIT. Summa, mis on harjumustes muutusi ootavas kampaanias kulutatud on muidugi kaduvväike võrreldes sellega, milliseid ressursse on samasugustele soovitustele viimased 18 aastat vabakond soovitanud, aga hea seegi.
Kokkuvõtteks olen sunnitud soovitama; “Andke kuuma!”. Loomakaitseseaduse muutmise aruteluperiood on plaanitud järgmise aasta esimestesse kvartalitesse ja sõltub meist kõigist kui paljud neist kirjeldatud ettepanekutest ka seadusesse jõuab. Soovitus on muidugi eelkõige suunatud loomade eestkostjatele, sest hoolimata meie teadmisest, et loomad võiksid inimese ekspluateerimise alt vabad olla, ei saa ametkonnad ilma aktivistide ja loomakaitsjateta heade seadusemuudatustega kindlasti hakkama. Harjumuste muutmisest rääkimata.
Foto: Annika Lepp – Tibu Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigast.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.