Arvan, et kõik viimaste aastate jooksul hästi välja tulnud fotod minust on tehtud ühe ja sama inimese, õigemini lapse poolt. Võibolla on asi selles, et enamuse fotode taustaks on Kõpu poolsaar Hiiumaal, maailma ilusaim paik – päris maailmaäär ise.
Mõtlesin selle peale samal päeval kui sain teada, et Kõpu kinnise lasteasutuse teenusele jääbki käesolev võibolla viimaseks aastaks. Suvel saab neli aastat täis ja kõigil asjaosalistel on jaks otsa saanud. Jääb mõne ajakirjaniku väljaselgitada, kas ka raha on otsas, sest eks me ole ju kõik hiljutistest kärbetest kuulnud ja maailmaääres kinnist lasteasutust pidada ei saa kuidagi odav olla.
Tegelikult on see lugu seisnud juba peaaegu aasta ja olin esialgu plaaninud selle Levilale pakkuda. Pakkusingi ja Levila meeskond pidas teemat huvitavaks ja vajalikuks ka; luges paar korda läbigi, aga kirjutamine läks ikkagi aia taha.
Jätan värskemad põhjused kõrvale, sest mis ma ikka endale liiga palju tuhka pähe raputan, aga algusest peale oli ebaõnnestumise põhjuseid kaks. Esiteks tegin ma ise sellessamas Kõpus asuvas lasteasutuses, õigema nimega Noortekodus, mitu raksu tööd ja olin andnud allkirja konfidentsiaalsuslepingule, mis sundis mind iga sõna kuuldes ja kirja pannes mõtlema, ega ma selle avaldamisega kedagi ei kahjusta. Ja teiseks – sain aja jooksul aru, et kuna mind ennast kunagi poolkinnisesse internaatkooli kupatati ja ma ei ole sellest vist siiani päriselt üle saanud, siis kiskus mind olukordade hindamisel alati laste poole ja see pole teab mis professionaalne käitumine. Aga nende laste maailmavaade ja väärtusruum on nii teismoodi ja huvitav hoolimata sellest, et enamus neist ei tea kohe kindlasti, kes on Paul-Eerik Rummo või hoopis Marju Lauristin. Vt seda. Võibolla olen just isikliku kogemuse tõttu veendumusel, et tegelikult ei tohiks selliseid kinniseid asutusi olemaski olla. Praegu, eelmisel suvel kirjutatud laste lugusid üle vaadates, ma enam selles nii kindel ei ole.
Seega, pakun teile lugemiseks pikka ebaõnnestunud lugu. Laste nimed on muudetud, nad on oma tekste ise näinud ja ilmselt mõtlevad, et miks need küll kuskil loetavad pole. Eve, kes mu küsimustele talvel kirjalikult vastas, on Eve Voogla – maailma parim ülemus ja hea sõber, kellele ühel heal päeval anti võimatu ülesanne – teha maailma äärele uus kaasaegne kinnine lasteasutus.
KT: Eve, Sina oled üks neist, kes algatas Kõppu tühjaksjäänud kooli õpilaskodu hoonesse uue teenuse loomise. See on ju tegelikult täiesti hull plaan, oled nõus? Ja misasi see üldse on, KLAT?
Kinnise lasteasutuse teenusele suunab kohus noore siis, kui vaimsete ja/või sotsiaalsete probleemide tõttu on tema käitumine muutunud ohtlikuks talle endale või teistele tema ümber ning vähem piiravad sekkumised ei ole teda aidanud. KLAT kasvas välja reformidest, mis tulid, kui saadi aru, et vana erikoolide süsteem ei toeta raskesse olukorda sattunud noorte arengut piisavalt, ei vasta nende vajadustele. Hästi lihtsustatult öeldes oli vana lähenemine nö kinnine kool. KLAT on aga sotsiaalteenus, põhirõhk on noore probleemide põhjuste väljaselgitamisel ning tema toetamisel, et ta suudaks ja oskaks oma eluga paremini toime tulla. See sõna “kinnine” teenuse nimes on tegelikult väga väike osa sellest, mida me tegelikult teeme.
Eks neid, kes ütlesid, et oleme hulluks läinud kui oma ideega väja tulime, oli mitmeid. Seletamist oli kõigil tasanditel, nii kohalike seas kui ka Sotsiaalkindlustusametis. Kuid uskusime ise ja uskusid ka tolleaegsed Ennetustalituse (ohvriabi- ja ennetusteenuste osakond) kolleegid, et sellist asutust on nii väga vaja ja peab selle ära tegema. Ja kui “hullud” hiidlased ütlevad, et teevad asja ära, siis teevadki. Eks ma kuulen aeg-ajalt siiamaani, kuidas imestatakse, et mismõttes sellisesse kohta sellise teenuse tegite (keskustest eemal, kuskil kaugel saarel) aga kui kohale jõutakse, siis saadakse aru miks.
KT: Mäletan, et Kõpu küla inimesed olid alguses päris kohkunud, et missugused lapsed siis nüüd neile tuuakse, ehkki oleksid pidanud ju erikooliga harjunud olema? Ja samas praegu on kogukonna toetus ju suur?
See oli ootuspärane ja täiesti arusaadav, et alguses oli segadust, hirmu ja palju kuulujutte. Kui sa kuuled “probleemsed noored” ja “kinnine asutus”, siis fantaasia teeb oma töö. Tol ajal kui siin erikool oli, siis kuulduste järgi jõudsid need noored külavahel päris palju pahandust teha. Oli mure, et need ajad tulevad tagasi. Enne kui alustasime, kohtusime mitu korda kogukonnaga ja selgitasime, mismoodi kavatseme asju teistmoodi teha. Plaan oli regulaarselt kohtuda, aga siis tuli koroona. Õnneks meid vist ikkagi usaldati piisavalt ja tänaseks on kogukonna toetust ka täiesti tunda. See on nii oluline noorte jaoks, et nad saavad võimaluse käia tavakoolis, kohalikus noortekas, raamatukogus või nt kohvikus tööl. Et tuntakse huvi, kuidas läheb ja võetakse omaks. Ükskord otsustasid kõik noored korraga popipäeva teha, Kärdlas hängida ja Tallinnasse sõita. Kui nad õiges peatuses maha ei läinud, märgati seda kohe ja helistas sööklatädi, helistas koolitädi ja ka murelik kodanik bussist ning selleks ajaks kui nad Kärdla jõudsid, olime me neil juba vastas ja viisime kooli tagasi. Hilinesid tundi vist ainult 15 minutit. Oleme sellest palju rääkinud aga see on lihtsalt nii ilus näide, “naabrivalve” kõige paremas mõttes.
KT: Sa tõid Hiiumaale tagasi tulles kaasa sõna miljööteraapia? Misasi see on? Ja ehkki see käsitlus on mõeldud ravikodude jaoks, mida kinnine lasteasutus ju pole, on see siin ikkagi tööle hakanud? Või ei ole? Äkki piisab lihtsalt sellest, et inimene on Hiiumaal, mis on ju niivõrd miljööteraapiline, et mingit muud taktikat pole vajagi?
Miljööteraapia põhimõtted sain kaasa oma eelmisest töökohast, Pepleri Ravikodust. Eks meil läks veidi aega, et enda jaoks selgeks mõelda kuidas seda täpsemalt KLATi konteksti tõlkida ja kuidas seda just meie asutuses rakendada. Need põhimõtted iseenesest said ju alguse vastureaktsioonina tol ajal standardiks olevale steriilsele keskkonnale, hirearhilistele suhetele asutuse sees ja suhtumisele, et arst (või keegi teine targem, haritum, “kõrgem”) ütleb, kuidas sa tervenema pead. Miljööteraapilises lähenemises on aga olulised inimlikult võrdväärsed ja hinnangutevabad teraapiasuhted noortega, kus neid kaasates luuakse hubane, turvaline ja toetav keskkond ning arvestatakse tema individuaalsusega nii palju kui võimalik. Sh on noor aktiivselt kaasatud ka tema ravi- ja tegevusplaani koostamisse, võrgustikutöösse jne. Selles mõttes sobivad miljööteraapilised põhimõtted kinnisesse asutusse hästi, peab lihtsalt väga teadlikult ja läbimõeldult jälgima, et asutuse kodukord, füüsiline keskkond ja üleüldine suhtumine oleks nende põhimõtetega kooskõlas. Kui meil on range struktuur päevakava ja reeglite osas, siis kas me anname noortele võimaluse arvamust avaldada ja oleme valmis mõnda reeglit ka muutma, kui see on põhjendatud? Kui me piirame noore liikumisvabadust, siis kas see lähtub noorest ja tema toimetulekust või töötajate suvast? See nõuab pidevat tähelepanu ja analüüsi, neid küsimusi ja mõttekohti on lõputult palju. Ma ise siiski arvan, et oleme sellega tänaseks päevaks üsna hästi hakkama saanud ja eks me areneme ju pidevalt ka edasi.
See, et me saame just Hiiumaal oma asja ajada, on suurepärane. Ainult asukohast üksi ei piisa, kuid selline rahulik, ilusa looduse ja toetava kogukonnaga keskkond on meile suureks-suureks toeks.
Kogukonna olulisust rõhutab ka Dana, 18 aastane, Tallinnast pärit.
Mul oli põhikool läbi kui Kõppu saadeti, aga ikka sõltuvuse pärast, ma olen kõike vist tarbinud, kanepit muidugi ja alkot ja antidepressante. Ja ma tean kõiki teisi ka, zombie drugi ehk krokodilli ja fentanüüli ja tsüaniidi. Osadega peab ettevaatlik olema, amfi ja mdma-ga ei saa liialdada. Ma ei tea, miks ma neid kasutan, ema on mul hooliv, aga nark teeb kõik palju huvitavamaks, palju toredam on, eks ma vist reaalsuse eest põgenesin ja tervise peale ma küll ei mõelnud. Siin Hiiumaal hakkas mul muidugi täielik ülemõtlemine ja paanikahood, kohe ei saanud arugi, et võõrutusnähud. Ainult tänu ühele kasvile hakkasin mõtlema, mida ma oma peaga teinud olen, oma ajuga. Ma arvan, et siinse kogukonna toetus ja plaanipärane elamine on mind aidanud, aga see ei tähenda, et see mulle meeldib. Hiiumaa meeldib, mul pole kuskil nii olnud, et tahaks kindlasti tagasi minna. Mulle meeliks kui ma võiksin tupsu teha, sest ma lähen muidu närvi. Aga ma tahaks oma elu korda saada, tahaks, et ma ei peaks kelleltki abi küsima, et mul oleks pere ja kodu. Tahaks kunagi olla täiesti ainetest puhas. /
Aastavahetusel kuuleb Dana, et ma ikka “kirjutan” KLATist ja saadab kaastöö, et selgitada, mis tema elus toimunud on.
Olen 19 aastane noor naine, kelle elu on olnud nagu ameerikamäed. Olen teinud nii palju valesid valikuid ja otsuseid, ega pole osanud kunagi kuidagi eluga hakkama saada. Mul on ema, vend ja ema jättis isa, kui olin kolme aastane, kuna ta oli valetaja ja alkohoolik, ema ei suutnud teda enam välja kannatada. Mina ei ole isaga ühendust võtnud, ega mäleta milline ta väljagi näeb.
Elasin väikeses linnakeses ja käisin toredas lasteaias, seal käia mulle väga meeldis, sest seal oli palju teisi lapsi, kellega mängida, sest kodus vend ega ema minuga väga mängida ei viitsinud või polnud aega. Juba lasteaias leidsin palju sõpru ja märkasin esimest poissi, kes mulle meeldis, hakkasin maailma suuremalt nägema. Ootasin väga esimesse klassi minekut ja kui see aeg saabus, olin natukene pettunud, et koolis nii igav on ja ei ole nii huvitav kui lasteaias oli. Esimene klass sai eduka lõpu, nii ka teine. Kolmandas klassis juba ei tahtnud enam väga õppida ja hakkasid hinded halvemuse poole minema, klassis tahtsin alati kõigile silma paista, tegin palju nalja, fantaseerisin ning jutustasin teistele lugusid, mida pole kunagi reaalselt juhtunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma valetama ja ei tahtnud ega viitsinud enam üldse koolis käia. Kodus ema pidevalt jõi, oli depressioonis, õiget meest ta ei leidnud. Vend lõpetas gümnaasiumi, kuid peale seda istus päevad läbi ainult arvutis, sõpru tal polnud, pruuti ka mitte. Äkki juhtus temaga midagi – ta ei maganud enam, istus ainult arvuti ees. Tal peas käis mingi plõks ja ta pööras ära. Psühhoosis. Igavesti. Hakkas omaette naerma, me ei saanud enam temalt küsimustele vastuseid ega suutnud rääkida normaalset juttu, käitus ettearvamatult ja elas oma fantaasias. Diagnoositi skisofreenia sarnane psühhoos, talle määrati rohud, aga öeldi, et ta ei saa enam kunagi normaalseks. Nüüdseks elab ta juba umbes 5 aastat hooldekodus. Siis lahkus siit ilmast minu armas vanaisa. Natukene hiljem minu kiisu, kes oli väga haige. Ma ei tahtnud üldse enam koolis käia, jäin seitsmendas klassis istuma. Vanad korralikud sõbrad lükkasid mind juba oma seltsist välja, kuna ma ei jõudnud kooli ega tahtnud õppida. Langesin depressiooni, hakkasin needistama, käsi kraapima ja palju muusikat kuulama, mul oli ka suur tähelepanuvajadus kõigile neid näidata ja nendest rääkida. Tekkisid teised minust veidi vanemad “sõbrad”, kes olid juba enda eluga ka suhteliselt tupikus. Hakkasin nende seltskonnas jooma ja suitsetama ning jäin kiiresti sõltuvusse, hakkasin uurima kust saaks ainult juurde ja juurde. Lõpuks ei pakkunud alkohol enam nii suurt naudingut ja muutus igavaks, pakuti siis mulle igasuguseid aineid, alustasin kanepi proovimisest, siis amfetamiin, kokaiin, ecstasy, mdma, GHB, opioidid, seened ja LSD. Kanep polnud mulle kunagi meeldinud, kuid seltskonna mõttes sai seda palju ikkagi tõmmatud. Sõltuvusse jäin kohe ecstasyst paugupealt, see muutus väga tihedaks ja tihti koos alkoholiga. Kool jäi täiesti tahaplaanile, ja otsisin ainult pidu, pidu ja veelkord pidu. Õpetajad, ema ja lastekaitse ei osanud minuga kuidagi hakkama enam saada ning otsustasid mind soovitada noorte võõrutusravile, olin seal umbes pool aastat, aga käisin sealt tihti väljas midagi tarbimas ja siis visati mind sealt välja, kuna see oli vabatahtlik. Kõik see trall jätkus, järgmisena ähvardati mind erikooliga. Läksin turvakodusse, kuni kohtuotsuseni, sain katseaja, kui seda joomise või millegi tarbimisega rikun, siis on minek, seda ma väga kartsin, kuid ikka suutsin sinna sattuda, seal polnud üldse nii hull, kui arvasin ja sain ilusti seal põhikooli lõpetatud ja pikalt kaine olla. Läksin peale põhikooli kutsekooli, seal mul ka närvid ei pidanud vastu ja õppida üldse ei suutnud, tulin ära. Hakkasin jälle tarvitama. Pidin võlgu võtma, et saada uut doosi, võlgasid ma tihti peale ei tasunud ja kogused olid suured. Mind vägistati kolmel korral ja tihti ahistati, pikalt olin puntras ja ikka tarbisin, Seejärel pandi mind saarele (Hiiumaale) ühte noorte kinnisesse asutusse, kus pidin olema kuni 18 aastaseks saamiseni, siis olin juba 17 ja kokku veetsin ma seal kaheksa kuud. Algus oli väga raske, tekkisid paanikahood, ärevushood, hakkasin meeletult palju surma peale mõtlema ja seda väga kartma, kartsin, et midagi minuga võib juhtuda, aga mulle sisendati seal, et need on ainete tarbimisest tekkinud hood. Hakkasin ainete vastaseks, kartsin väga neid uuesti tegema hakata, üldse ei tahtnud enam. Sain omale väga toreda sõltuvusnõustaja seal, kes ka mind väga palju aitas, olin ka AA-rühmas (Anonymous Alcoholics group), kus ei tegeleta ainult alkohoolikutega, vaid ka narkomaanidega ja inimestega, kes lihtsalt ei saa oma eluga hakkama. Seal oli kõik anonüümne ja ma lõpetasin seal programmi. Hiiumaal leidsin omale töökoha armsas kohvikus, see oli avatud ainult maist septembri lõpuni, seal mulle meeldis. (Hiiumaa ajal probleeme ei olnud, siis ma ei olnud veel nii tugevalt armunud). Septembri lõpus läksin ma Hiiumaalt minema ja hakkasin koos vana tuttavaga elama Tallinnas üürikorteris. Läksin baari tööle ja see oli väikese palgaga raske öötöö. Novembris tuli üle pika aja suur pidu, kuhu ma väga minna tahtsin ja läksin, sest seal esines minu üks lemmikutest välisartistidest. Seal sattusin taas amfetamiini otsa, kuna peol oli nii hea, et tahtsin veel paremini ennast tunda, mulle pakuti ja ma võtsin kahjuks vastu. Pidu meeldis, hakkasin taas pidudel käima ja leidsin nii vanad kui uued sõbrad, kes tarvitasid, hakkasin uuesti aineid tegema, väga tihedalt, peaaegu igapäev midagi, tööl ei suutnud enam käia, tulin ära. Mõtlesin, et olen väga suures augus ja minu olemasolu ei too kellelegi mingit kasu vaid pigem kahju. Tallinnas üüri ei saanud enam maksta ja kolisin tagasi ema juurde. Tülid olid seal väikses linnakeses õhus ja maine rikutud. Käisin tihti Tallinnas sõpradega aega veetmas ja tarvitamas. Emaga pidevalt tülid, et miks ma tööle ei lähe ja miks ma ainult tarvitan. Leidsin omale peolt uue kaaslase, vahepeal oli neid mul palju olnud, sest ei leidnud endale seda õiget. Pidevad petmised, valed, võlad, laenud kaelas. Ootasin maikuud, et saada tagasi Hiiumaale tööle, siis sain töö poolt majutuse, transport, söögid, hea palk…kõik mis vajalik. Maikuu oli seal enam vähem okei, aga raske selles suhtes, et pidin olema oma kaaslasest nii kaugel, ta hakkas seal käima ja kuna me nägime harva, siis olime koos nagu tagant järgi, nagu homset poleks, tarbisime palju, ei raatsinud väga magada, tahtsime koos olla, tegime kõike asju ja nautisime iga hetke, käisime igalpool üritustel, kus oma meelt lahutada ja adrenaliini üleval hoida – seda ma väga armastan. Olen hüperaktiivne inimene ja tahan koguaeg midagi lõbusat teha, kuigi samas vahepeal ka lihtsalt üksi olla, puhata ja olla iseendaga. Lõpuks hakkasid tööl probleemid, tundsin nagu ülemus kasutaks mind ära, kuna ma tegin kõike hästi, siis tahtis ta, et mina teeksin kõik suuremad tööd ära. Pidevalt karjus mu peale, et ma veel ja veel paremini teeksin. Ma ei jõudnud enam tihti tööle või hilinesin. Stress oli suur, igastesin kallimat. Tarvitasime koos, et rahuneda ja end hästi tunda. Tarvitamiste pärast ka unustasin tihti asju, mäluga tekkisid probleemid, magamatus. Töökaaslased olid minus väga pettunud. Närvid olid nii läbi lõpuks, ei suutnud enam midagi taluda, ega tööl käia ja tahtsin töölt ära tulla. Jõin diazepami, et magama jääda ja mitte tööle minna, kuna tudsin, et muidu suren ära. Olin kolm tundi teadvusetu, ülemus kutsus mulle kiirabi, ärkasin haiglas, tehti maoloputus. Haiglas mõistsin, et tuleb ikka oma probleemidest jagu saada ja tõsiselt ravi otsida. Armastasin oma kaaslast väga ja ei tahtnud talle haiget teha. Kirjutasin lahkumisavalduse. Ülemus tõi minu asjad haiglasse ja läksin mandrile ema juurde tagasi kui haiglast välja sain. Nädal aega olin lihtsalt ema juures ja täiesti kaine, hakkasin antidepressante võtma, mida ma eelneval aastal ka võtnud olin. Kui minu kaaslane mulle siia külla tuli, sattusin jälle pudeli otsa, sest ma ei tunne ennast piisavalt vabalt või hästi täielikult kainelt. Meil oli väga tore, kuid nende ravimitega tegelikult alkoholi üldse võtta ei tohi. Mul nagu mingi pinge või ärevus oli sees alati, tahtsin olla lõbus ja palju lobiseda. Mul olid pidevalt peavalud, magasin väga vähe, välimus juba muutus koledamaks. Mõned päevad möödusid ja tuli järgmine pidu, aga veidi väiksem üritus. Tahtsin sinna minna, aga mu kaaslane oli tööl ja üksi ma sinna minna ei tahtnud, kuna see toimus seal linnas kus elab mu ema ja kõik mind seal juba teadsid. Mina loll nagu olin kutsusin oma endise kuti endaga kaasa, teadsin ette, et see on väga vale otsus, kuna tunded ei kao ja kartsin uuesti ära armuda. Peole me ikka koos läksime. Lõppes sellega, et olime mõlemad puru purjus ja tegime lollusi. Mul oli nii valus seda kõike teha, ma tahtsin käia tööl, olla normaalne, kaine, oma mehele truu, armastan teda südamest. Otsustasin, et ei suhtle enam mitte kellegagi peale oma ema ja mehe. Blokeerisin teised inimesed oma elust. Tunnen vahel, et mul on nagu kaks poolt, kaks mina. Minu aju ja süda räägivad erinevat keelt. Tahtsin ravi, et saaksin või suudaksin käia tööl, elada koos mehega õnnelikult oma kodus, püsida kainelt ja, et mu probleemid leiaks lahenduse. Vajasin psühholoogilist tuge ja nõustamist, motivatsiooni ja tagant tõukamist millegagi alustamiseks. Üksi ma tihti peale lõin käega ja pärast kahetsesin. Praeguseks elan juba mehega aasta aega koos üüri korteris, käin tööl kahe koha peal ja olen lahti saanud ainetest Emaga on suhted korras ja ka majanduslike probleeme enam ei ole.
KT: Dana jutust, aga ka paljude teiste laste jutust tuleb välja, et Hiiumaal aja maha võtmisest võib vähemalt mingiks ajaks kasu olla. Vähe sellest, Hiiumaa iseenesest meeldis neile niipalju, et nad tahaksid siia tagasi tulla, oma perele ja sõpradele näidata. Olen ise näinud häid ja paremaid tulemusi, aga mind vaevab küsimus, kas me tohime nii teha. Juriidiliselt küll, aga me piirame ju oluliselt teise inimese elu. Kas saad aru, mida ma mõtlen?
Lihtsat vastust sellele küsimusele ei ole. KLAT on äärmuslik (ajutine) meede ja peakski olema viimane, mis ette võetakse kui kõik muu vähem piirav on juba läbi proovitud. Kui muud võimalust enam ei ole. Kas see eetiliselt ok on, on juba pikem filosoofiline arutelu ja minu meelest taandub lõpuks ikka sellele, kumb tähtsam on – noore vabadus või see, et me täiskasvanutena võtame tema eest veel korraks vastutuse ja püüame aidata. Sest tegemist on ikkagi alaealistega, kelle käitumine põhjustab reaalset ohtu tema elule ja tervisele. Ma unistan sellest, et oleks piisavalt erinevaid teenuseid, kus noor saaks tugevdatud toetust juba enne kui KLAT üldse jutuks tuleb – nt ravikodu, eriline noortekodu, toetatud õpilaskoduga kool vms. Ja ka pärast KLATi, kus vajadusel saaks oma tervenemise teekonda jätkata piisava toega aga väiksemate piirangutega kui KLAT ette näeb. Kahjuks on meil selliseid teenuseid ainult mõned üksikud ja see on natuke nagu loterii, kas sa mahud teenusele, pead järjekorras ootamise ajal vastu või kas sulle üldse on sobiv teenus olemas.
Linden Sky, 14, Võru Ma ei käinud koolis ja kodus ka ei olnud. Põhjused – narko, tubakas, alko. No mul on kõikuv vaimne tervis, kunagi olin hullaris ka ja ma ei saa emaga läbi. Siinolemisest ei ole midagi kasu olnud. Mul on plaanid tehtud, kui saan 18, siis saan klubides käia ja mul on uus atuo ja võibolla ma õping automehhaanikuks. Ma käin praegu kuuendas, aga ma võiks Tartu kutsekasse näiteks minna. Siin (noortekodus) peaks olema rohkem tegevusi nii füüsilisi kui vaimseid, rohkem väljasõite, näiteks Ristnas oli äge ja Orjaku linnuvaatlustornis ja Tuuletorni ronimisseinal Ja kodukülastusi peaks vähem olema, siis läheb jälle käest ära…
KT: Kas Sa oskad kuidagi kokku võtta need põhjused, miks lapsed üldse kinnisesse lasteasutusse satuvad? Nö kehvadest peredest nad ju ilmtingimata ei ole? Tean, et palju on sõltuvushäireid, õpiraskusi. Kuidas Sa ise üldse vahet teed, kust algab häire ja kus lihtsalt sant inimene nagu hiiu keeles vist öeldakse? Kes need lapsed on?
Sellist asja nagu lihtsalt sant inimene ei ole minu meelest olemas. Alati on põhjus, miks inimene on arenenud selliseks nagu ta on ja miks ta käitub mingit moodi. Keegi ei sünni siia maailma pahatahtlikuna ja ega laps ole ju süüdi, kui tema elus on juhtunud asju, mis talle nii palju haiget on teinud, et ta selle valu üle elamiseks on omandanud mitte just kõige paremaid käitumismustreid. Mis puudutab KLATi lapsi, siis nende profiil on hästi lai ja mitmekülgne. Pea alati on taustal trauma (või mitu), suur hingevalu, millega ei tule toime. On lapsi, kelle peres on mitmendat põlvkonda katkised mustrid, puudulikud vanemlikud oskused ja sõltuvushäired. On lapsi, kellel pole vanemaid või kelle vanematelt on hooldusõigus ära võetud. On ka neid, kelle pere on toimiv ja toetav, kuid lapsega juhtunu (ja/või tema psüühikahäire) on lihtsalt liiga ränk ja nii lapsel kui tema lähedastel on vaja abi, et sellega hakkama saada.
Andres, 16 Rakvere
Mul on KLATi aeg juba täis, aga lõpetan Laukal klassi ära ja lähen siis koju. Mu väikesed õed ootavad. Kasu oligi nii palju, et lõpetasin klassi ära, ma ei tea, miks ma enne koolis ei käinud, ju Hiiumaa siis ravib seda. Tahan tööle minna, ükskõik kuhu ja mida pakutakse, sest mul on raha vaja. Ma oleks pidanud siia juba varem tulema, aga kohtud on nii aeglased. Kõiki peaks juba varem siia saatma! Ma teadsin neid enne ka, seda P-d mitte, ainult tema venda, mitte seda, kes kinni läks. Räägime Andresega ühe teise Kõpu Noortekodus olnud poisi suurest unistusest, kes rääkis, kuidas temal ja kõigil ta sõpradel peaks olema järve ääres vägevad majad ja siis neil oleks seal mingi firma, mis oleks kõigi oma, näiteks saekaater ja siis kõigi lapsed mängiksid seal järve ääres koos. “See on küll hea unistus ju, ma poleks arvanudki, et R nii mõelda oskab,” ütleb Andres.
KT: Kas ma teen asja kuidagi liiga huvitavaks kui ütlen, et neil lastel on nagu oma subkultuur? Nad teavad mingil arusaamatul kombel üksteist juba enne Hiiumaale tulekut. Nad on süsteemis sees, teavad lastekodusid, teisi kinniseid lasteasutusi, Raja tänavat (Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikut), tuntuimad tänavapersoone, eluheidikuid ja kodutuid.
Eesti on väike. Paratamatult, kui sa süsteemi ühel või teisel viisil sisse satud, siis sa leiad sealt eest teised riskinoored, kellega sul on nii mõndagi ühist. Pole ka just palju erinevaid haiglaid, vaimse tervise keskusi, KLAT asutusi. Jagavad oma lugusid üksteisega, tutvustavad üksteist oma sõpradele-tuttavatele ja nii see läheb. Lisaks on sotsiaalmeedia suhtluskanalid suur ühendav lüli ja muidugi grupichatid.
Laura Ly – 17, Rapla
Läksin kahe sõbraga paima sõbranna juurde Tallinnasse jooma, tutvusin seal ühe kutiga, läksin suhtesse, aga detsembris jätsin maha. Koolis ma siis ei käinud, aga mu isa ei käinud ka eriti koolis. Tulevikus tahaksin autodega tegeleda, mu praegune poiss tegeleb; temaga ma olen juba viis kuud koos olnud. Ma ei tea, mis sellest asutusest siin kasu on. Võibolla see, et mul on siin aega mõelda ja mu vanemad ei vaata mind enam sama näoga, mis enne – nagu tunnevad end süüdi. Päevakava mulle ei meeldi, aga väljasõidud meeldivad.
KT: Väljasõidud metsa ja mere äärde on Kõpu Noortekodu nö programmi osad. Linna, kino, kaubanduskeskusi ja tänavavalgustust siin ei ole, maailma iluisamad rannad aga küll. Ühe lapsega saan jutule siis kui metsa mustikale läheme. Küsisin, kas ta teab, et mustikaid saab sügavkülma panna või moosiks keeta ja et tegelikult saab hoidiste tegemisega päris palju raha kokku hoida, ja siis ta vastab “Nüüd tean”. Kuidas Sa kommenteerid, Eve, kuidas see loodusläheduse ja loomuliku elulaadi tutvustamine lastele mõjunud on?
Pigem ikka hästi. Usun, et me kõik oleme kogenud seda kuidas looduses viibimine raskel ajal hinge rahustab. Mõned me noored on nii linnalapsed, et sellist kogemust pole neil varem olnud ja metsas käimine võib esialgu isegi hirmutav olla. Aga siis me näeme rebaseid, hirvi, igasugu erinevaid käpajälgi ja loomade luid ning ühel hetkel saab uudishimu hirmust võitu.
Milana, 17, Viljandi
No ma olin ohtlik endale ja teistele, jooksin kodust ära, pidutsesin, politsei tõi juba iga päev koju, kooli ka ei jõudnud. Kõpus suutsin vanad harjumused kõrvale jätta, seadsin endale eesmärgid, kooli lõpetamise positiivsete hinnetega, töölemineku. Ma oleks ikka kohe algusest peale uksed kinni pannud, need, kes kodukülastuselt tulid, kohe läbi otsinud. Kes uksest välja said, leidsid ikka kuskilt mingit narksi, kasvõi desovahendit. Sa võid ju saare peal kinni olla, aga lahtiste ustega ei muutu midagi. Ma olen näinud enne hästi palju vägivalda ja joomist ja seksuaalkatseid täiskasvanud meeste poolt ja oma keha olen pidanud hästi palju näitama. Ema on samasugune, muidugi ta oli kõigest teadlik, eks ta nüüd muretseb ja muudkui helistab, aga endal on vanad kombed ikka küljes. Päris korda ei saa meist siin mitte keegi, see ei ole võimalik, võibolla saame stabiilisemaks. Aga siin on hästi, toetust on kasvide poolt palju, olgu see siis siiras või mitte, aga alati kuulatakse ja tullakse rääkima ja oma valetamisest olen ka peaaegu lahti saanud.
KT: ükskõik, mida Milana või keegi teine lastest praegu ütleb, siis minuteada on neil kõige raskem olnud kohaneda igapäevase struktuuriga. Kõik käib reeglite ja kokkulepete järgi, erandeid peaaegu ei tehta. Kuidas see lapsele mõjub?
Reeglid loovad strutuuri ja ettearvatavuse, mis on hädavajalik selleks, et saaks tekkida turvatunne. See on alguses võõras ja tüütu, kohanemine võtab aega. Aja jooksul on siiski näha, kuidas noored seda hindama õpivad ja ka ise nõudma hakkavad, et ikka oleks nii nagu ette nähtud ja kõigile võrdsetel alustel. See ei tähenda, et neid reegleid painutada ei püüta või neid ei rikuta aga see kõik on osa protsessist. Neil on vaja kogeda, et on kindlad piirid ja kindlad ette teada tagajärjed. See õpetab ka vastutust oma valikute eest – ma teadsin, mis on reegel, mis on tagajärg kui seda rikun, ma tegin oma valiku ja nüüd on nii. Olen mõned korrad kuulnud, kuidas noored uusi tulijaid õpetavad ja ütlevad, et siin oleneb kõik sinust endast.
Suve lõpus otsin Tartust üles hea tuttava, kes on ise olnud kinnise lasteasutuse klient ja nüüd töötab sarnaste lastega. Anna 26, Tartu
Ma olen kahe vanemaga üksiklaps. Lapsena olin pehme ja südamlik, tõeline people pleaser, mind ongi kujundanud see, kuidas inimestele meeldida. Meil oli hästi palju pereprobleeme, veetsin sellepärast palju aega vanaema juures. Olengi rohkem tema ja tädi moodi, ema jaoks olin liiga suur. Tal oli oma nägemus, milline ma pean olema ja tal olid selle saavutamiseks reeglid ja karistused. Arvan, et isal olid omad traumad, ta on depressiivne, aga diagnoosimata; teda ma kartsin. Lisaks ootustele, et pean minema ülikooli, vanemad uhkeks tegema, kinkisid nad mulle 18ndaks sünnipäevaks kinkisid nad mulle rinnavähendusopi.
Igasugused jamad hakkasid, emotsionaalne söömine, õpiraskused, aga mitte ühtegi usaldusväärset täiskasvanut ei olnud, alati kui kellelgi midagi rääkisin, siis ta arutas seda perekonnas kellegi teisega. Kui mul tekkis oma arvamus, oma tahe, julgus millelegi vastu vaielda, siis tekkisid kohe probleemid.
Kui olin 15, kolisin kodust õnnetuna kutseka ühiselamusse, olin kompleksides, hästi suur. Jalad tõmbas päriselt alt korgijoogi kogemus – mingid asjad juhtusid ka, mida pildistati. Elasin sis nende pildistajatega viis päeva nädalas ühikas koos, kooli vahetada mu vanemad ei lubanud. Ja vot see häbi rebis mind maha, tõmbusin eemale, uneprobleemid tekkisid just siis. Kool saatis mind psühhiaatri juurde, kes muuhulgas ütles, et mida ma nutan, iga teine naine saab Eestis korki. Tundsin selle peale tõelist enesetülgastust, mõtlesin, et äkki ma siis ikkagi ise jõin liiga palju ja selle psühhiaatri juurde ma tagasi ei läinud. Lõikuma hakkasin ühe klassivenna järgi, kes tegelikult minult nagu abi otsis – terve elu on inimesed mulle oma asju rääkinud. Tegin kõigepealt tema meeleheaks ise ka ühe tagasihoidliku kriipsu ja tundsin sellest tõelist rahuldust. Tundsin, et ma olin selle ära teeninud ja väärin seda – mulle meeldib kui mind karistatakse. Mind on koguaeg saatnud laastav häbitunne ja seetõttu kartus abi otsida Kellegagi ei ole rääkida, kõik annavad hinnanguid, tihti ka psühhiaatrid, igalt poolt saad vastu näppe ja keegi ei mõista.
Kangemad ained tekkisid hiljem, aga magamajäämiseks kasutasin alkoholi, ärevuse maandamiseks kanepit. Lõikusin muidugi ka. Ükskord läksin ise EMOsse, ütlesin, et olen täiesti lootusetus olukorras, tahan haiglasse tulla. Mulle öeldi, et mine koju, tee enesetapukatse ja kutsu ise kiirabi. Järgmine kord kui EMOsse läksin, oli mul 66 lõiget ja tehti 180 õmblust – sõbranna kutsus kiirabi. Peale seda läksin psühhiaatri juurde, kes kirjutas mulle 11 tabletti korraga, sest tolerants oli juba nii kõrge, et erinevate ravimite väiksemad kogused ei mõjunud. Ema võttis mult need ära ja mul läks kaks kuud, et ilma nendeta hakkama saada. Kiindumushäire on mul kindlasti ka, kleepun inimeste külge. Leidsin Tinderist peigmehe, kes ilmus esimesel korral roosikimbuga ja tal oli päriselt ka kotitäis kokaiini. Teistest asjadest hoidis mind eemal, aga kokaiini lubas.
Mul läks kohutavalt palju aega selleks, et aru saada, et inimesed ei muutu; see, mida ma olen oma vanematest oodanud, seda ei tule kunagi. Läks aega enne kui aru sain, et me ei pea oma vanemaid armastama, ma olen andeks andnud, aga ega ma ära ei unusta ehkki ma ei mõtle selle peale koguaeg. Mind ei ole küll lapsena seksuaalselt ära kasutatud nagu paljusid meie lapsi, aga mind ei üllata küll miski, mis nendega juhtunud on. Mulle meeldivad inimesed, probleemsed, vanad ja väetid, tahan olla see, keda väärtustatakse ja märgatakse ja oodatakse. Olen oma koha leidnud. Tahan olla see, kes võiks neid lapsi mõista, tekitada usalduslikku suhet ja loodan, et lapsed tunnetavad seda. Püüan austada iga noort, kes meil siin on. Ma ei ole neist parem, Mina olengi nemad. Et ühte last päästa, on vaja üht turvalist täiskasvanut.
KT: Mida see Anna jutus mainitud turvaline täiskasvanu üldse tähendab? Kas KLATis töötavad turvalised täiskasvanud? Kas see aitab kui inimene on ise trauma läbi elanud nagu näiteks Anna on? Mida see töö neilt üldse nõuab?
Turvaline täiskasvanu võiks olla keegi, kes oskab oma emotsioone ja käitumist hästi reguleerida ning on ka võimeline seadma lapse vajadused enda omadest kõrgemale. Kes jääb lapsele hinnanguvabaks toetajaks aga samas on talle positiivseks eeskujuks oma käitumise ja väärtushinnagutega. Kes märkab ja hoolib. KLATis on hädavajalik, et töötaksid turvalised täiskasvanud. Neid inimesi üles leida aga lihtne ei ole ja ega päris täpselt enne teagi, kui olukord käes ja näed, kuidas inimene käitub. Kui provotseeritakse, kas suudad oma ego kõrvale jätta ja olukord maha rahustada või eskaleerid asja veelgi? Mida on vaja, et suuta lapsele ka kõige keerulisemas olukorras toeks olla ning samal ajal hoida iseennast ja oma sisemisi kaitsemüüre? Turvaline täiskasvanu olemine nõuab töötajalt pidevat eneseanalüüsi, iseendaga aus olemist ja arenemist. See on eriline oskus ja vajab loomingulisust, et osata ennast hoida, toetuda kaitsvale struktuurile ja jääda noore valu tohuvapohus empaatiliseks.
Selles mõttes ei ole ka vahet kas ja kui palju traumakogemusi täiskasvanul on, oluline on see, kas tegeletakse oma vaimse tervise ja enesearenguga aktiivselt või mitte. Sellised elukogemused saavad olla töös suureks kasuks, sest siis mõistad neid lapsi teistmoodi ja oskad märgata asju, mida teised ei näe.
—————————————–
Hiiumaa sotsiaalkeskuse noortekodu loomisel võeti eeskujuks miljööteraapilised põhimõtted. Noore käitumise väljakutsete ja igapäevaraskustega toimetulekul lähtutakse sellistest põhimõtetest nagu kaasamine, toetamine, kaitsmine, tunnustamine ja struktureeritus. Miljööteraapilised põhimõtted on justkui noortekodu selgroog – need määravad, kuidas suhtutakse nooresse, planeeritakse tegevusi ja teraapiaid, arvestatakse noorte endi soovidega, kujundatakse noortekodu füüsilist keskkonda jms.
Noortekodus on kohti kuni kuuele 12–18-aastasele lapsele. Oma keerulise eluloo ja raske kogemuspagasi tõttu vajavad need lapsed tugevdatud toetust toimevõimekuse suurendamisel, sh ajutist liikumisvabaduse piiramist, et vähendada tõsise riskikäitumise jätkumist või võimendumist. Hiiumaale kinnise lasteasutuse teenusele saabuvad peamiselt noored, kelle käitumine ohustab eeskätt neid endid.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.