Olgu käsil Kirjandusaasta 2022 või Eesti Raamatu Aasta 2025, hea raamatu aluseks võiks olla hea idee. Ja vahel ka hull idee. Tagantjärele mõeldes oli hull ka Hiiu lehe peatoimetaja Piret Eesmaa idee kaks aastat tagasi igas Suvelehe reedeses numbris hiiumaalastele lugemissoovitusi anda. Ja mitte ainult üks vaid lausa kolm! Üks vihmase ilma raamat, teine rannaraamat ja kolmas lastele. Oleks võibolla lihtnegi, aga kõik need raamatud pidid Hiiumaaga seotud olema. Praegu on sellest suveprojektist juba niipalju aega möödas, et korjasin soovitused kokku (ma päris kindel ei ole, et kõik ikka üles leidsin ja osa leidsin toimetamata kujul) ja riputan nad nüüd oma lehele üles. Külmal märtsikuul sobib lugemine samahästi kui juunis ja juulis ja septembris, mis tähendab, et lugeda sobibki igal kellaajal.
Vihmase päeva raamat
“Hiiumaa radadel”
Kui selle raamatu fotod on mustvalged, siis sisu seda kindlasti ei ole. Fred Jüssi ja Kristiina Hellström on kirja pannud lugusid ja meenutusi 1950-ndatest kuni 90ndate aastateni, aga need lood ulatuvad tegelikult nii minevikust kui tulevikust palju kaugemale. Lugeja jääb mõtlema, kui palju endisaegset Hiiumaad üldse alles on, kuidas meie saar on ajas kõvasti muutunud, kas see on hea või halb ja kas peaks ja üldse jõuaks midagi ette võtta. Mõlemale kirjutajale omased hääled peas kumisemas, jääd mõtlema, miks see Hiiumaa neile ja ka meile nii tähtis on, ja mis paneb inimesi temast (kahekesi) raamatut kirjutama. Retsept: Selle raamatu lugemiseks tuleb aega võtta ja iga pilti tuleks vaadata pikemalt.
Primula; Jüssi, Fred, Hellström, Kristiina, 2022
Lasteraamat
“Loodus laste moodi”
Seda imetoredat lasteraamatut peaks kohe mitu korda lugema ja vaatama. Just vaatama, sest peale Hiiumaa poisi Aaroni ja tema ema Mari, on sellel veel palju autoreid. Raamatusse joonistasid ja saatsid pilte lausa sajad lapsed ja täiskasvanud. Kõigile ju meeldib loomi joonistada ja kellele ei meeldiks loomaraamatud. Neid raamatuid on tegelikult kaks, teine keskendub Eesti loomadele. Piltidele lisaks saab neist raamatuist ka loomade kohta palju huvitavaid asju teada. Kindlasti tasub lugeda ka teisi Mari Ojasaare raamatuid, näiteks “Lepatriinu lugu” sobib hästi ettelugemiseks. Ja siis on veel üks uus, mille nimi on “Pühapaigad looduses”. Jääme järgmisi ootama, sest Hiiumaal ei usu enam keegi, et see viimaseks jääb. Ja miks peakski, kui elad Inspiratsioonitalus ja kaasautorid jooksevad õue peal ringi.
Seda raamatut saab osta nii kirjastusest kui raamatupoodidest ja see on Hiiumaa raamatukogudes ka olemas.
“Loodus laste moodi”, Jes Kirjastus; Ojasaar, Mari, 2021
Rannaraamat
“Hull hobune”
Mismoodi küll nii juhtus, et saarlane kirjutas esimese kaasaegse Hiiumaa krimka, polegi oluline teada, sest lugeda kõlbab see kena raamat küll. Kõik oodatud elemendid on “Hullus hobuses” olemas: müstiline õhkkond, mõrvad, needus, turismitalu, nõiad ja üks tegelane on meile isegi tuttav – see on Kaibaldi nõmm. Katrin Pautsi raamat kuulub nn tumedate külakrimkade hulka. Seda on raske käest panna ja selliseid lugusid võiks rohkem kirjutatud olla. Just Hiiumaast. Raamat on Hiiumaa raamatukogudes olemas.
“Hull Hobune”,Varrak; Pauts, Katrin, 2018.
Vihmase päeva raamat
“Nõia nimi olnud Mats”
Kujutage nüüd ette, raamatu põhisündmused toimuvad 1655. aasta talvel Hiiumaal – Rootsi kuningas tuleb üle jää Hiiumaale, libahundid jooksevad ringi ja päriselt olemas olnud Matsi süüdistatakse nõidumises. Ja kõik need lood on alguse saanud rahvajuttudest, mida Hiiumaal sündinud Andres Adamson kuulis oma isa käest või mööda Hiiumaad rännates teiste hiidlaste käest. Imetlusväärne, kui kaugele võivad rahvasuus edasiantud lood ulatuda ja kuidas just seda perioodi tundva ajaloolase kirjutises ellu ärgata.
Raamatus on uhked pildid ka, autor ongi illustreerimiseks kasutanud oma isa, maalikunstnik Jaak Adamsoni (1938–2022) maale ja muidugi Hiiu keelt.
Tuliuut raamatut saab raamatupoodidest ja kirjastusest osta, Käina ja Kärdla raamatukogudes on ka juba olemas.
“Nõia nimi olnud Mats”, Adamson, Andres. Argo, 2022
“Kivid, tulnukad ja sekt”
Reeli Reinaus on kuulnud Kassari saladustest nagu energiasammas, kosmilised kivid ja tulnukate külaskäigud ja kasutanud need osavalt ära noortele mõeldud kriminaalromaanis. Raamatus tegutsevad kolm sõpra, kes satuvad ohtlikesse seiklustesse ja kohati polegi aru saada, kus lõppeb reaalsus ja algavad üleloomulikud nähtused. Peaaegu lõpuni on ikka päris põnev lugeda ja suvine Kassari saar on kogu oma ilus samuti raamatus esindatud. Retsept: Lugeda õues, kõhuli maas, tervendab kindlasti. Raamatut saab laenutada Hiiumaa raamatukogudest.
“Kivid, tulnukad ja sekt”, Reinaus, Reeli, Tänapäev, 2011
“Minu Hiiumaa aed”
Autorile omase põhjalikkusega ja sooja irooniaga on kirjeldatud Sarvele aiarajamise viimast kui etappi. See on küll üks niisugune raamat, mis peaks olema mitmesse keelde tõlgitud ja üldse aiaraamatute au ja uhkus. Nii ilusat ja hästi kirjutatut peab lugema kohvitassi kõrvale päikesepaistelisel päeval või lausa rannas. Sest nagu teada, on iga asja jaoks oma aeg ja ka aed. Kristiina aed on oluline, samamoodi tema raamat – maastikuarhitektuuri korüfee rajab elurikka aia ja kirjutab sellest veel raamatu – no mida veel tahta. Lugemine tekitab vaimustust ja pisut ka hirmutab – mina küll nii ei suudaks. Meelt heita ei tasu, sest nagu Kristiina kirjutab: “Aed on tõrges ja isepäine partner, kel on oma ideed ja pürgimused. Ja aedniku plaanitud tulemus ei pruugi kuigivõrd sarnadega algse plaaniga.” Võibolla mõnest raamatupoest veel saab seda raamatut, aga kindlasti on ta laenutamiseks olemas Hiiumaa raamatukogudes.
“Minu Hiiumaa aed”, Hellström, Kristiina. “Hea Lugu”, 2018
Vihmase päeva raamat
“Hiiu keele raamand”
Kui juba pool suve on hiiumaiseid raamatuid loetud, siis võiks kohaliku keele ka natuke paremini selgeks õppida. Päris selgeks teda vist ei saagi, sest pole nii palju järel. “Hiiu keele raamandust” saab palju teada Emmaste, Käina, Pühalepa ja Reigi murrakutest, mis kokku moodustavad hiiu keele – Hiiumaal räägitava murdekeele. Meie keelel on oma meloodia ja oma häälikuid ja palju selliseid sõnu, mida kuskil mujal polegi. Sellest raamandust leiavad ka need, kes natuke hiiu keelt räägivad, kindlasti midagi uut ja huvitavat. Raamandul on CD plaat ka vahel, sest mõnda asja ei saa hiiu keele kohta kirja pannagi – peab kuulama.
“Hiiu keele raamand”, Koostaja Kokla, Järvi, MTÜ Hiiu Öko, 2016
Lasteraamat
Kiiri Saare raamatu võiks suvel lastega ette võtta küll. Sellel on kaks osa ja kõike, mis ühes lasteraamatus olla võiks: kamp fantastilisi olevusi, üks üksildane tüdruk, seiklused ja kummaline salaaed – võluriik, mis on natuke nagu Hiiumaa moodi. Autor on kaanele kirjutanud, et see on lugu sõprusest, selle kaotamisest ja leidmisest. Pealegi on Kiiri Saar Hiiumaa kirjanik, kelle teised raamatud on noortele ja natuke vanematele kirjutatud.
“Keteriin salaaias” I-II, Saar, Kiiri; Kirjastus Argo, 2012 ja 2013
Rannaraamat
Kes veel ei tea, siis Voldemar Panso oli silmapaistev lavastaja ja näitleja, kes armastas Kassaris suvitada ja mitte ainult. Tema kirjutatud raamatut Lepa Annast ja muudest naljakatest inimestest on mitu korda välja antud ja viimati tänavu, Loomingu Raamatukogu kuldraamatute sarjas. Lepa Anna oli üks vägev Kassari naine, kelle olemus ja kõnepruuk moodustasid justkui kontsentraadi sellest, mida hiidlases ikka ja jälle otsitakse ja Pansol õnnestus leida ja kirja panna. Kui Hiiumaaga hästi tuttavaks saada, siis leiab seda inimolemust siit kindlasti praegugi.
Esmatrükk: “Naljakas inimene”, Panso, Voldemar, Loomingu Raamatukogu 1965
Vihmase päeva raamat
“Kuningas Ingvari haud ja teised Hiiumaa lood”
Kaalu Kirme mälestusteraamatule tahaks Hiiumaa kaardi kõrvale võtta ja vaadata, kus see ja teine talu nüüd õieti on või oli. Aga võibolla peab selleks hiiumaalane olema, et detailid nii täpselt huvi pakuks. Kuna autor elas aastatel 1928–2020 ja kirjutas selle raamatu üsna lõpupoole, siis võibki juba ära arvata, millistest ajaloolistest oludest Kirme kirjutab ja kuidas see igaüht puudutama peaks. Lood muutuvad vahepeal ka ilukirjanduseks ja jäävad hoolimata tagaplaanil kumavast traagikast huvitavaks, elurõõmsaks ja rahulikuks.
“Kuningas Ingvari haud ja teised Hiiumaa lood”, Kirme, Kaalu. Esmatrükk 2014.
“Suur maalritöö”
Ellen Niit on öelnud, et kodu on koht, kus ollakse sinu poolt ja juba see lause teeb temast ühe parimatest lastekirjanikest. Luuletusi ja jutte, mida temalt suvisel ajal lugeda, on väga palju, aga olgu siis valitud “Suur maalritöö”, sest see sobib tänasesse päeva eriti hästi. Tõlgendamiseks sobib kindlasti suurematele ka, näiteks nii, et maailma saab muuta ja vähemalt värvilisemaks teha. Ellen Niidu suvekodu oli Kassaris ja Hiiumaal veetis ta koos Jaan Krossiga nii palju aega kui võimalik. Tema tütar Maarja Undusk on kirjutanud oma emast raamatu “Ellen Niit. Heleda mõtte laast.” – ka seda tasub kindlasti lugeda.
“Suur maalritöö”, Niit, Ellen. Esmatrükk 1971.
“Talvised mõõnad”
Hiiumaal elab üks inimene, kes kasvatab lilli, teab taimedest kõike ja kirjutab luuletusi. Või vähemalt kirjutas. Neis luuletustes on palju loodust, Hiiumaa koha- ja taimenimesid ja Taavi on osanud isegi kalarappimisest luuletuse kirjutada. Ma ei usu, et keegi kunagi Hiiumaast nii äratuntavalt ja hästi luuletanud on – täpselt nii siin kõik ongi, paremini oleks üsna võimatu öelda.
Vahur Krautmann on teinud Taavi Tuuliku sõnadele laule ja ehkki sõnad on kirjutatud Taavi keskkooli ja ülikooli aegadel, mõjuvad nad viisistatuna vägagi ajatuna.
“Talvised mõõnad”, Tuulik, Taavi, 1990
Vihmase päeva raamat
“Hiiumaa.Loodus.Aeg.Inimene”
Hiiumaa koguteos on kindlasti vihmase ilma raamat, sest ega teda kuskile kaasa võtta ei jaksakski. Tehti teda ka kümmekond aastat ja tegijate nimekiri on päris pikk. Lugeja saab ülevaate Hiiumaa loodusest, ajaloost, majandusest, rahvast, kultuurist, sh kunstist, kirjandusest, muusikast. 1340le leheküljele mahub ka palju pilte, kaarte, tabeleid ja viiteid teistele materjalidele, et mõnd valdkonda eriti põhjalikult tundma õppida. See raamat peaks muidugi iga hiiumaalase raamaturiiulis olema.
Hiiumaa.Loodus.Aeg.Inimene. Koostajad: Helgi Põllo, Aivi Telvik, Ermo Mäeots. “Hiiumaa Teabekapital”, 2015.
Muna
Vaapo Vaheri Hiiumaa kirjandusloo järgi oli Julius Oengo-Oro nii huvitav inimene ja kirjanik, et tema kultuslikku “Muna” on lausa imelik veelkord eraldi välja tuua. Või-olla on raamatuga tüüpiline lugu, et kõige rohkem teatakse kirjanikku selle järgi, mida ta ise kindlasti kõige paremaks ei pea.
Nime all Julius Oro kirjutas Hiiumaalt Pleesi talust pärit mees just lastele, aga temalt on ilmunud palju raamatuid täiskasvanutele, mida oleks kindlasti huvitav tundma õppida.
Muna, Oro, Julius. Esmarükk 1938.
“Igatsus”
“Igatsus” on täiesti uus hiidlase kirjutatud Hiiumaa krimka, mis tuleks muidugi läbi lugeda. Hirmus lugu kulgeb ladusalt ja lugemine läheb lihtsalt ja kiiresti. Hiiumaa olud ja kohad on autentsed, äratundmist jagub pea igale leheküljele. Kuna tegu on sarja esimese raamatuga, siis tuleb neid lugusid kindlasti veel. Raamatuportaalis Goodreads saab krimilugu kiita, aga lugejad tunnistavad ka, et on põhjamaiste krimkadega nii “ära rikutud”, et ootavad sellistelt raamatutelt rohkem keerukust ja sügavust. Küllap saab järgnevates raamatutes nii ka olema. Igal juhul on see endiselt kestva suve staarraamat Hiiumaal, millest ikka ja jälle juttu tehakse.
Julge, Siiri, “Igatsus”, Eesti Raamat 2022
“Hiiumaa teises maailmasõjas”
Paradiisisaarel pole alati nii rahulik olnud kui praegu, mil vaikset elu segavad ainult lennukid ja vahel turistide hordid ka, kui autosid maanteele liiga palju saab. Meil on selle meeldetuletuseks ju lausa Militaarmuuseum ja eks militaarobjekte leiab Hiiumaa merest ja metsadest siiani. Minugi maja kõrval võsas olev tiik on tegelikult lõhkenud lennukipommi jälg. Hanno Ojalo raamat teisest maailmasõjast jutustab ja näitab pilte hiidlastest erinevate riikide sõjavägedes, metsavendadest, põgenemistest läände ja okupantide sõjaväebaaside tulekust meie saarele. Loodame, et selliseid aegu ei tule enam kunagi ja sellepärast mäletamegi. Kasvõi lugedes.
“Hiiumaa teises maailmasõjas”, Ojalo, Hanno, Ammukaar, 2019
Lasteraamat
“Iiumaa vägimihe Leigri seiklused”
See raamat on hiiu keeles, täpsemalt Emmaste Sõruotsa murdes kirjutatud ja samas ka eesti keelde tõlgitud. Selles on toredad lood ja värvimispildid vägimehe Leigri elust ja isegi lauamäng. Lisaks veel murdekeelne piltsõnastik ja seelikutriipude seletused. Raamatusoovitajast on Hiiumaa kirjaniku Jegard Kõmmuse raamatud täiskasvanutele kuidagi mööda läinud ja seepärast läheb “Iiu Leiger” lugemisnimekirja. Need vägimehe seiklused on nimelt selle jätkuks, et lapsed ikka ka Leigrist ja Emmaste murrakust midagi teaksid.
Seda raamatut saab osta Hiiumaa muuseumi poest ja laenutada Hiiumaa raamatukogudest.
“Iiumaa vägimihe Leigri seiklused”, Kõmmus, Jegard. Eesti Kirjandusmuuseum, 2015
Rannaraamat
Sellest raamatust saab natuke aimu, kuidas Fred Jüssist sai Fred Jüssi. Inimene, kes on palju teisi mõjutanud, räägib sellest, mis teda on mõjutanud ja kuidas asjad olid ja on või ei ole. Raamatu formaat on niisugune, et teda on hea metsa või randa kaasa võtta, aga vihmase ilma puhul sobib toas lugeda ka. Sellises vaikses toas. See on teine raamat Ööülikooli raamatute sarjas. Esimene raamat tehti Jaan Kaplinskiga.
Raamatus on kirjas Ööülikooli saateks salvestatud loengud, aga kolmandik on päris uus – Fredi ja Jaan Tootseni jutuajamised kujunemisest ja mõttemaastikest, Hiiumaast muidugi ka. Müügitabelite tipus oleva raamatu koostaja, Jaan Tootseniga ilmus intervjuu 1. juuli Suvelehes. Seda raamatut saab poest osta ja laenutada Hiiumaa raamatukogudest (aga peab järjekorda võtma!).
“Olemise mõnu”, Jüssi, Fred, Aadam ja pojad, 2022
Vihmase päeva raamat
“Hiiu sõnaraamat”
Kes veel ei tea, siis sõnaraamatud on ikka lugemiseks ja uurimiseks, mitte ainult ühe sõnatähenduse järelevaatamiseks, kui parajasti vaja on. Sõnaraamatuid tasub riiulist muul ajal ka välja võtta ja targemaks saada või vähemalt meelt lahutada – ja neid lugedes selgub tihtipeale, et see on üks ja seesama. Paul Kokla koostatud Hiiu keele sõnaraamat on väärtkirjandus niikuinii, sest sealt saab korraliku ülevaate Hiiumaa murrakute rühmast. Raamatus on ka näitelaused ja osa sõnade puhul hiiupärane hääldusvorm kirja pandud, sest meil siin on ikka päris oma keel. Viimati lehitsedes õppisin ära, mida tähendab näiteks “umene”, aga ka “kurruspräss” ja “sojahöla”.
“Hiiu sõnaraamat”, Kokla, Paul, Eesti Keele Sihtasutus, 2015
“Viljaküla Brita memuaarid”
Kristel Salu on Hiiumaal kirjutanud mitu huvitavat lasteraamatut ja on ise nagu seiklusjutust välja astunud, sest tema pilti ega nime ei leia mitte kuidagi mitte kuskilt. Vaapo Vaher ütleb oma raamatus Hiiumaa Kirjanduse lugu (2), et Kristel Salu läks Hiiumaalt ära ja arvas, et võibolla vanaduspõlves veel midagi kirjutab. “Viljaküla Brita memuaarid” sobivad lugemiseks kümneaastastele ja natuke vanematele ka, eriti selle raamatu järg. Kõik Kristel Salu raamatud on täis kirevaid sündmusi, toredaid elulisi tüüpe ja headust. Kriitikute poolt kõvasti kiidetud Hiiumaa lastekirjanik võiks ikka saarele tagasi tulla ja edasi kirjutada. Seniks loeme koos lastega neid, mis juba raamatukogudes olemas on.
“Viljaküla Brita memuaarid”, Salu, Kristel, Tänapäev 2002
“Jänki seiklused Hiiumaal”
Douglas Wellsi teadis 90ndatel Hiiumaal vist igaüks ja küllap on paljud lugenud ka raamatut, mis ta USA Rahukorpuse vabatahtlikuna Hiiumaal elamisest kirjutas. Aga uus põlvkond on ju peale kasvanud ja seega ka uued lugejad, kellele sissevaade taasiseseisvunud Eestisse ja eriti Hiiumaasse võiks põnev olla. Raamat vaatab Hiiumaad just seestpoolt, sest Douglas Wells võttis siin elades osa kõigest, millest vähegi sai ja üritas asju parandada nii nagu oskas. Hästi soojalt ja lõbusalt kirjutatud raamat, millest mulle esimesena alati meenub just rahvusvahelise uudiskünnise ületanud Emmaste kirikukella leidmise lugu, aga see oli ainult üks paljudest seiklustest, milles Hiiumaa oma jänki osales.
“Jänki seiklused Hiiumaal”, Wells, Douglas, Esmatükk, 2011
Vihmase päeva raamat
“Hiiu lossist Siberisse”
Ei saa ju ühte suve mööda lasta nii, et pole ridagi Ungru krahvist lugenud. Selle raamatu lugemist võiks lõpust alustada, sest seal on Helgi Põllo kirjutatud saatesõna
2009. aastal välja antud trükile – seiklusjutuna mereröövlitest kirjutatud tekst vajas selgitust, et mida peaks tõena võtma ja mida ehk mitte. Ehk ei olegi see liiga tähtis, sest lugu on ladus ja loetav ja kindlasti on neid, kes arvavad, et just nii kõik juhtuski. Ometi on kindel ainult see, et Ungern-Sternbergide suguvõsal on Hiiumaa kirjanduses ja tänasesse päeva ulatuvates rahvajuttudes ainulaadne koht, mida kellelgi teisel ei saagi olla. Ja vihmase päeva tõsiseks lugemiseks sobib see romaan ka sellepärast, et on hiidlastele esimesest ilmumisest saati tähtis olnud.
“Hiiu lossist Siberisse”, Aitsam, Mihkel. Esmatrükk: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1937.
Lasteraamat
“Lendav kala”
Sellest hoogsast toredate piltidega raamatust on lausa tunda, et nii kirjutaja Viiu-Marie Fürstenberg kui ka illustreerija Maria Viidalepp, on oma lapsepõlvesuved Hiiumaal veetnud. Raamatus tegutsevad kaks venda, nelja- ja kaheaastane, ja nende emme ja papi ja naabrid, üks kummitus ja kes kõik veel. Sobib lugeda nii lastel kui nende vanematel ja kindlasti ka neil, kes tahaksid osata lastele hästi kirjutada.
“Lendav kala”, Rummo Viiu-Marie, Tammerraamat 2015
Rannaraamat
Ega ikka ei ole nii, et Hiiumaal on kaks luuletajat – Alavainu ja Tuulik. Või vastupidi. Neid on palju rohkem ja 56 kirjutaja luuletused on koostaja Tiiu Heldema sellesse raamatusse mahtunud. Kindlasti on siin kõigile lugejatele üllatusi, sest kes ikka oleks arvanud, et see ja too ka luuletanud on. Järjest lugeda ei soovita, sest siis tekib kuskil poole peal tunne, et muid kohti enam olemas ei olegi – kõik luuletavad Hiiumaast ja veel nii ilusasti. Hiidlasest kunstniku Riina
Degtjarenko illustratsioonidest ei saa ka kuidagi mööda vaadata.
“Hiiu Luule Raamat”, Heldema, Tiiu – koostaja. MTÜ Hiiu Öko – 2017
Rannaraamat
“Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal”
Jaheda septembri keskel on võibolla kohatu üht teost rannaraamatuks nimetada, aga selline tugitooliromaan “Anu” ometi on. See paks raamat on kirjutatud saksa keeles, aga Moka küla taluhäärberis ja sellel on järg ka: “Ja meie kohal on sinine taevas”. Tean raamatusõpru, kes neid raamatuid mitu korda lugenud on, sest hoolimata rasketest ajaloosündmustest on peategelane Anu ja teine peategelane Hiiumaa, kujutatud üsna ideaalsetena. Ja kellele meist siis Hiiumaad idealiseerida ei meeldiks. Ehkki hiidlased räägivad selles raamatus eesti keeles, saab igasuguseid huvitavaid asju teada nii Hiiumaast kui ka näiteks baltisakslaste käekäigust.
“Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal”. Dettmann, Lutz, Sinisukk 2013.
Lasteraamat
Appi, see on ju minu kirjandusõpetaja, hüüavad kaks täiesti erinevasse põlvkonda kuuluvat inimest, kellele ütlen, et järgmise Hiiumaa kirjaniku lasteraamatu, mida soovitan, on kirjutanud Evi Rist. Teise raamatu nimi on “Salatee lõpus” ja samahästi võiks ju seda soovitada. Aga kooliaasta alguses sobib ehk lugeda õpetaja Risti kirjutatud lugu sellest, kuidas üks linnatüdruk aasta aega maal koolis käib ja kuidas talle seal lõpuks täitsa meeldib. Selline rõhutatult vägivallatu ja natuke vanamoodne lugu.
“Külakoolikell”, Rist, Evi, Promeno, 2009.
“Vana õpetaja meenutab”
See raamat anti välja Kärdla kooli 175. aastapäevaks ja õpetajate lugusid hakati kokku koguma juba palju varem. Kärdla kooli omaaegsed õpetajad ei kirjuta üldse ainult koolielust vaid Hiiumaal elamisest laiemalt ja sellepärast saab sealt lugeda niisuguseid sündmuseid ja jutte, mida mujalt ei olegi kuulnud. Ja vastupidi ka, olen mõnda juttu kuulnud, aga poleks arvanud, et need päriselt juhtunud on; pigem mõelnud, et rahvajutt ja niisama lora. Väga huvitavad on ka need lood, mis ei räägi üldse Kärdlast vaid hoopis Puski kandist ajal, mil seal elu kees. Loodetavasti on kuskil keegi, kes ka Puskist raamatut kirjutab.
“Vana õpetaja meenutab”, Koostajad:
Rannaraamat
“Paradiis”
Ei teagi, mida hiiumaalased oleksid öelnud või teinud, kui oleksin Tõnu Õnnepalu “Paradiisi” soovitamata jätnud. Ehkki ka paljud teised iseenesestmõistetavad teosed siia rubriiki ei mahtunud, on Õnnepalu raamat hiidlastele justkui kohustuslik kirjandus. Ja pealegi oli autoril just sünnipäev! Sel puhul saab just täna, 16. septembril minna Vananaistesuve ööretkele “Armastan Sind Paradiisi ja tagasi!”.
Igal juhul on “Paradiis” väärt raamat ja sobib lugemissuve lõpetama, ehkki kindlasti on neidki, kes pigem mõtlevad, et kartul on veel võtmata, mis paradiisist te siin jutustate. Nojah. Lugesin, et Õnnepalu ise on öelnud paradiisi, kui Kalestes päriselt olemas oleva koha kohta, et sellist kohta poleks tohtinud olemas olla. Aga raamat ometi on ja lugeda võiks teda peale kartulivõttu küll.
“Paradiis” Õnnepalu, Tõnu. Varrak, 2009.
“Oh sind tüdrukut”
Hiiumaaga seotud lasteraamatuid on ikka palju rohkem kui suve alguses tundus. Ega Viiu Härm polegi lastele suurt rohkem kirjutanud kui see suurte tähtedega tüdrukuteraamat. Hästi ilusad pildid on ka sees, need on joonistanud Everi Vähi. See hästi lihtne raamat räägib päris keerulisest asjast, et kuidas emad ja tütred ja veel nende tütred ja minevik ja tulevik omavahel seotud on. Küllap on Viiu Härm selle kirja pannud, et oleks lihtsam oma tütardele ja nende lastele seletada. Ja mitte ainult temal endal, vaid teistel emadel ja vanaemadel ka. Igatahes on see raamat hea meeldetuletus lastevanematele ja nende sõpradele – ärge unustage, et lastega peaks rääkima ja neile ka raamatuid ette lugema.
“Oh sind tüdrukut” Härm, Viiu. Tea, 2009
“Loomade poolt”
Olgu selle koera saba kergitamisega kuidas iganes on, aga see raamat on Hiiumaaga vägagi seotud. Tema ilmumist toetas läbi Hooandja vähemalt 27 hiiumaalast ja ta on Hiiumaal kirjutatud ja kohalikke lugusid on siin ka sees, ehkki mõned neist peidetud kujul. Tänu toetajatele on raamat vabalt loetav ka Loomuse kodulehel.
Väike raamat räägib muidugi loomakaitsest ja loomaõigustest, natuke ka Hiiumaa omaaegsest loomade varjupaigast, mis tegutses kümme aastat ja kust sai alguse suur tükk loomaõigusluse ajaloost Eestis. Sõna saavad mitmed loomakaitsjad, kes selles protsessis olulised olid ja siiani on ja sestap pole autoril omaenda raamatut üldse imelik soovitada.
“Loomade poolt” Taperson, K. Loomus, 2016
Rannaraamat
“Minu Hiiumaa”
“Minu Hiiumaa” on üks neist raamatutest, mille kohta vist igal hiidlasel oma arvamus on. Osad arvavad muidugi, et nad oleksid ise kindlasti parema kirjutanud, teised ütlevad, et nad teavad Ainost ja Vilmast palju rohkem kui autor, kolmandad soovitavad, et üks tore suvelugemine ja täitsa lõbus ka. Süvahiidlased teavad vist igaüht, kes raamatus nimetatud on, suvehiidlased saavad end Hiiumaa tundmaõppimisega samastada ja igaüks leiab midagi, mis naerma ajab. Iga lugeja jaoks on kindlasti olemas nende oma Hiiumaa ja just sellepärast ei tohi seda raamatut lugemata jätta.
“Minu Hiiumaa”, Lender, Mae; Petrone Print 2018
Lasteraamat
“Ühed loomad kõik”
See raamat on Hiiumaal kirjutatud ja raamatuid lastele loomadest pole kunagi liiga palju. Sobib ettelugemiseks, ise lugemiseks, koolis lugemiseks ja tegelikult ka niipidi, et laps loeb emale ja isale ette. Või hoopis naabrile. Asi on selles, et inimesed teavad loomadest justkui liiga vähe. Aga kuna Hiiumaal elab loomi kindlasti rohkem kui inimesi, siis peaks neid ju ka tundma. Pea kõiki loomi, kellest raamatus juttu, võib Hiiumaal ka näha kui oskad vaadata. Ainult mäger ja mutt ja karu ei ela Hiiumaal, aga neist on raamatus ikkagi igaks juhuks kirjutatud. Ja siilist, metskitsest, tihasest, rähnist, varesest, koprast, nugisest, põdrast ja metsseast ja mitmest teisest veel. Mõnda lugu peaks lausa kaks korda lugema, sest siis jääb paremini meelde ja tegelikult on ridade vahel kirjutatud hoopis inimesest.
“Ühed loomad kõik”, Saluri, Rein; Valgus 1998
Vihmase päeva raamat
“Reigi õpetaja”
Aino Kallas oli soome-eesti kirjanik, aga hiidlased peavad teda muidugi Hiiumaa kirjanikuks, kuna ta tihti Kassaris suvitas ja seal on ka tema suvemaja, mida Hiiumaa kirjanduse aastal kindlasti külastama peaks. Võibolla just selle maja pärast tundub, et Aino Kallase raamatuid võiks lugeda suvel heinamaal kivi peal istudes, ümberringi muulukad ja maasikad, aga ega need raamatud ju väga suvised ja helged olegi. Hiiumaateemalisi on Aino Kallasel veel, aga kõige tuntum neist on kindlasti Reigi õpetaja. See räägib räägib 17. sajandi ajaloolise seikadel loo Hiiumaale Reigi kiriku kogudust teenima saadetud kirikuõpetajast Paul Lempeliusest, kelle abikaasa end pärast laste surma kogudusse saadetud abiõpetajas Jonas Kempes endale lohutaja leiab. Armunud paar põgeneb, ent tabatakse ja toimetatakse Tallinnasse kohtusse, mis mõistab mõlemad surma. Jaan Undusk on öelnud nii: “Vähesed naiskirjanikud on suutnud luua nii meheliku minategelase, kui seda on Reigi kiriku õpetaja Paul Lempelius, Hiiu saare Hiiob.”.Muidugi võib lugeda ka teisi Aino Kallase meistriteoseid, Hiiumaaga seotud on neist veel mitu, nt “Hundimõrsja”.
“Reigi õpetaja”, Kallas, Aino. Esmatrükk 1928, tõlkija Friedebert Tuglas
Rannaraamat
“Näkimadalad”
“Ma pole ühtki teist raamatut niimoodi lugenud, ei suutnud käest ära panna”, ütles Hiiu suvelehe toimetaja “Näkimadalate”, kohta kui arutasime, milliseid Hiiumaaga seotud raamatuid võiks suvelehes lugeda soovitada. Kirjanik Herman Sergo on Jaussast pärit, kirjutab ladusasti, teda on lihtne lugeda ja sestap sobib Näkimadalad rannaraamatuks hästi. Mis sellest, et etnograafilises romaanis rannasvedelemisest ei räägita, pigem ikka töötegemisest ja argielust, täpsemalt siis hiiurootslaste elust 18. sajandil. Seikluslikud kirjeldused ei ole küll ajalooliselt alati täpsed, aga Hiiumaad vaatad pärast lugemist kuidagi teistmoodi, mõtled, kuidas inimesed elasid ja kust teed jooksid. Palju on muutunud, aga rannas saad lugemise vahele merele vaadata ja mõelda, et meri on ikka sama. Kodutunne ka.
Kasutatud raamatuna on “Näkimadalaid” võimalik internetipoodidest ka endale osta kui veel riiulis ei ole.
“Näkimadalad I-III, Herman Sergo. Esmatrükk, 1984.
Lasteraamat
“Hiiu laste raamand”
Raamand tähendab hiiu keeles muidugi raamatut, kes ei tea. Ja seda raamandut saab lugeda nii omaette kui koos lastega, viimane sobib kindlasti paremini, sest selles on peale mälestuste hiidlaste lapsepõlvest ka mänge, laule ja liisusalme. Raamand algab väikese piltsõnastikuga ja on tervenisti üks lõbus lugemine, ehkki tüütutest lastetöödest on ka pikalt juttu. Alustada võib lugemist ka keskelt või lõpust, ikka on huvitav.
Rahva raamatu e-poes paistis raamandut veel müügisolevat, aga Hiiumaa muuseumi poes on odavam. Nii on ka järgmise raamatuga.
“Hiiu laste raamand”, Lili Käär, Merike Heinsoo. MTÜ Hiiu öko, Kärdla 2020.
Vihmase päeva raamat
“Hiiumaa kirjanduse lugu. Esseid ja uurimusi I-II”
“Hiiumaa kirjanduse lugu” muidugi ühe vihmase päevaga läbi ei loe. Kaks paksu ja sisukat köidet võiks ju tegelikult kogu suve lugemislaual olla, sest sealt saab lugemiseks uusi ideid ja leiab kirjutajaid ja raamatuid, kellest võibolla kuulnudki ei ole. Raamatu kokkupanija Vaapo Vaher on saatesõnas selgitanud, et ta on kohalikele nö juhukirjutajatele pööranud teadlikult suurt tähelepanu, sest võibolla on see ainuke raamat, kus neist kirjutajatest süvenenult juttu tehakse. Suured ja kuulsad on Hiiumaa kirjanduse loos niikuinii põhjalikult käsitletud. Hiidlastele olulised on kindlasti mõlemad ja juba mõne peatüki lugemise järel saab selgeks, et lugemine ja kirjutamine on olnud meil aegade algusest peale au sees.
“Hiiumaa kirjanduse lugu. Esseid ja uurimusi I-II”, Vaapo Vaher. Hiiumaa Teabekapital, 2019.
Rannaraamat
Unustatud Naised
Elmar Õun kirjeldab oma auhinnatud romaanis Lõuna-hiiumaa külaühiskonda ja naiste keerulist rolli selles. Raske on. Nii et võibolla ongi kergem seda raamatut rannas merele vaadates lugeda ja just seal nende naiste peale mõelda. Õun ei olnud hiidlane, aga ta suvitas Kitsa rannas ja sai Nurste ja Küla-küla ümbert ideid ja lugusid. Nii et ilmselt on mõni osa raamatust puhtalt elust maha kirjutatud. Ega neid vist enam palju polegi, kes sealseid inimesi mäletavad ja kes teavad, kus Kitsa on. Aga äratundmishetki raamatus leidub ja emotsiooni ka.
“Unustatud naised”, Elmar Õun, esmatrükk Loodus, 1938
Lasteraamat
“Koer poiss sõitis jänest”
Omaajal teadsid Ott Arderit vist kõik hiiumaalased. Külalauliku hoiakuga sõbralik mees liikus saarel ringi ja suhtles palju. Ehkki ta ei ole Hiiumaal sündinud, on ilmselt palju neid, kes teda ikkagi hiidlaseks pidasid ja küllap talle endale see väga oluline ei olnudki. Pealegi oli ta Jaan Poska ja Aino Kallase sugulane ja Hiiumaad armastava Helin-Mari onu. Ott kirjutas palju luuletusi ja laulusõnu ja nende viimastega on vist nii, et me ei teagi vahel, et need on Kassaris kirjutatud, lihtsalt hästi tuttavad tunduvad. Kassaris võiks ka mitte liiga noorte hiidlaste käest küsida, kas nad Ott mäletavad? Küllap jutustavad nii mõnegi toreda loo. Viskame siis loosi ja valime lihtsalt ühe Ott arderi luuleraamatu välja, mida on lastele hea ette lugeda. Olgu selleks: Koer poiss sõitis jänest (luuletused, Ott Arder, eesti raamat 1982
Seda saab nagu eelmistki Hiiumaa raamatukogudest laenutada ja võibolla kooliraamatukogudest ka, sest mõnel pool on Arderi luuletused lausa kohustuslikud.
Vihmase ilma raamat
“Hiiumaa ja hiidlased”
Elmar Vrageri hiiukeelsed luuletused sobivad vihmase ilmaga lugemiseks kindlasti, aga mõnele lugejale pakub ehk hoopis rohkem huvi tema “Hiiumaa ja hiidlased: ülevaade saarest ja rahvast.” Kuna see on antud välja 1971. aastal Torontos, siis on selge, et Vrageri ajalookäsitlus on kindlasti teistsugune kui kodusaarel tollal oli. Elmar Vrager oli Hiiumaal õpetaja, ajakirjanik ja ametnik, kirjutas luuletusi ja läks koos paljude teistega 1944. aastal Rootsi pakku. Seda raamatut saab Hiiumaa raamatukogudest laenutada ja ehk ka hiidlastest sõpradelt lugeda küsida, võibolla on siiani, kuskil riiuli taga peidus, sest lubatud kirjandus see paarkümmnd aastat kindlasti ei olnud. 2016. aastal andis Hiiumaa Muinsuskaitse Selts välja veel Vrageri vähetuntud tekste, selle pealkiri on “Ma tule kuju.”
“Hiiumaa ja hiidlased: ülevaade saarest ja rahvast, Vrager, Elmar, Toronto 1971
Viimases suvelehes ilmus selline selgitus:
Kes seda nüüd enam mäletab, kuidas ja kellele raamatute soovitamise idee igas ilmuvas Suvelehes tekkis, aga ühel hommikul oli see ülesanne minu kirjutuslaual. Äkki oli nii, et arvasin, et võiksin loomateemalisi raamatuid soovitada, aga alustavale noorele ajalehele omaselt ja täiesti seletamatult muutus ülesanne hoopis millekski muuks. Kuna käimas oli ja on raamatukogude aasta ja Hiiumaa kirjanduse aasta, siis tekkis kellelgi mõte, et igal reedel võiks ilmuda Hiiumaaga seotud raamatu lugemise soovitus. Vähe sellest – neid taheti koguni kolme: vihmase ilma jaoks, lastele ja nn rannaraamat. Eks need kategooriad on muidugi natuke meelevaldsed, sest kuidas teha vahet, kas lugeda raamatut rannas või toas? Võibolla võiks lahterdamist niimoodi lahti seletada, et rannaraamat peaks olema nagu kergema sisuga ja kaaluga, aga isegi see läks mõnes numbris segamini. Ja ju pidigi minema. Veelgi meelevaldsem on midagi kõigile korraga soovitada, sest mille järgi seda teha? Muidugi tuli mulle kohe meelde riiulis seisev Vaapo Vaheri “Hiiumaa kirjanduse lugu” ja sealt sai ka abi otsitud (esimene aitäh!), aga ka sealt näpuga järge ajamine poleks väga õige olnud ja pealegi on raamatus kohutavalt palju kirjutajaid ära mainitud ja kuidas neist siis valida?
Nii ma tüütasin kõiki vastutulijaid terve suve jooksul küsimusega, et mida nad teistele Hiiumaa kirjandusest lugeda soovitaksid? Tänu vastustele saan väita, et soovitused ongi hiiumaalastelt kokku korjatud (teine aitäh!!) ja nii on neil nagu suurem väärtus. Eriti tänan Hiiumaa raamatukogude rahvast (kolmas aitäh!), sest nemad teavad raamatutest kõike. Näiteks said lasteraamatud keset suve justkui otsa ja siis tuli asjatundjad appi võtta. Lõpptulemusena kõik sobivad lasteraamatud ajalehte ei mahtunudki. Näiteks sain teada, et ka Paul-Eerik Rummo
on lastele kirjutanud ja Ville Hytönen kirjutanud oma lasteraamatusse jutu Hiiumaa laiskadest mereröövlitest.
Ja palju muud oli veel, mis ei mahtunud: Ain Kalmuse raamatud jäid nagu kogemata välja, muudmoodi ma seda seletada ei oskagi, ja Jaan Krossi teab ju ometi igaüks, mis ma tema raamatutest ikka soovitan ja Ave on niikuinii meeles… Oleksin tahtnud soovitada ka Kõpu külaraamatute sarja ja Muinsuskaitse Seltsi väljaandeid ja Endel Saare raamatuid ja näiteks Esta Aksli raamatuid. Helju Petsi soovitati muidugi ka, aga neid ma ei jõudnud veel lugeda ja lugemata ei saa ju soovitada. Pent Puulaane (pseudonüüm) reigi-kõpu murrakus “Ranna Ingel” jäi ka välja, sest ei mahtunud kategooriate alla. Aga soovitaksin küll, puhas noorsooromaan. Rõõmustan, et kõik tänavu ilmunud Hiiumaad puudutavad raamatud sobisid soovitamiseks hästi.
Muide, viimases Müürilehes jagas kunstiteadlane Aleksander Metsamärt tähelepanekuid seoses läbipõlemisega nii: “Ma tegelen elukutselt kunsti ja visuaalkultuuriga. Kuulan päevas keskmiselt kuus tundi muusikat. Ometi kirjutan südameverega alla sellele, et ilukirjandus troonib kõigi kunstide üle – kuis kohtudes sõnadesse vormitud mõttega saab valgustatud tõde: me siiski pole üksi.”
Raamatusoovitused on küll lõpetatud ja Suveleht saab ka varsti selleks aastaks otsa, aga head lugemisilmad ju alles algavad, pealegi sain Kristel Üksväravalt jaatava vastuse küsimusele, kas ka järgmisel suvel toimub Hiiumaa kirjandusfestival. Seda ja kevadet oodates sobib hästi lugemisega (või hoopis kirjutamisega) aega parajaks teha.
Täna sobib siia jutu alla postitada Vaapo Vaheri mälestuseks Urmas Lauri tehtud foto Vaheri kaheköitelise “Hiiumaa kirjanduse lugu I-II” esitluselt Kärdla Kultuurikeskuses aastal 2019. Pildil on veel Naima ja Maret Kukkur.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.