Kuidas läheb, Jo-Anne?

Kirjanik Susan Sontag kirjutas oma raamatus “Vaadeldes teiste valu.” (eesti keeles kirjastus Tänapäev, 2008), mis räägib julmuse visuaalsest kujutamisest, muuhulgas nii; “Pikka aega usuti, et kui võikusi esitada piisavalt ilmekalt, adub suurem osa inimesi lõpuks sõja metsikust, hullust.” Ilmselt innustab midagi sellist ka Jo-Anne McArthurit, Kanada fotoajakirjanikku ja aktivisti, kes hiljuti juba mitmendat korda väikesele grupile eesti loomaõigusaktivistidele oma tööst rääkis.

Tegelikult kutsusin Jo- Anne mais toimuvale konverentsile rääkima, sest seekord on kriitiliste loomaõiguste konverents pühendatud strateegiatele, küsides, kuhu ja kuidas loomade eestkoste ja veganlus õieti suundub. Ja ilma visuaalideta, salaja ja avalikult filmitud materjalideta, ei oleks loomaõiguslus niigi kaugel kui ta parasjagu on. Ajapuudusel toimus ettekande asemel väiksem kohtumine, mida rõhutan siinsamas oma lehel veelkord sellepärast, et kohtumise kutse said ka kadritaperson.com head patroonid.

Arvan, et hoolimata sellest, et ei Susan Sonntagi ega Jo-Anne McArthuri eesmärk, vägivalla lõpetamine, ei ole täitunud, oleme sinna poole ikkagi teel. Me arvatavasti ei hooma oma lühikese eluajaga ajaloo kulgu. 2016. aastal andis Jo-Anne intervjuu raamatule Loomade poolt, kus mõtiskleb, mis võiks olla loomade õigustes paarikümne aasta jooksul muutunud. Ja ehkki raamatu ilmumisest on alles kaheksa aastat möödas, siis on näha, et ta oli õigel teel. Ja kirjeldamatute julmuste lõppemist ennustavad needsamad julmused ise. Kui võimalik, siis ei taha keegi meist elada maailmas, kus näiteks linnugrippi haigestunud kanad kokkuhoiu mõttes elusalt maetakse. Just selline stseen oli ühel Jo-Anne McArthuri näidatud fotol. See ei olnud küll tema enda tehtud vaid anonüümse fotograafi, kes ei avalda oma nime tavalisel põhjusel – loomade kannatuste kajastamine ei ole kunagi olnud päris ohutu tegevus, aga ometi peaks sellega tegelema iga inimene.

Ja siinkohal jääb jutt katki. Nimelt ilmub varsti hoopis rohkem infot sisaldab tekst hoopis Eesti Vegan Seltsi blogis. Head algavat aktivismikevadet!