See lugu on ilmunud 24.03.2023. Hiiu Lehes.
Juuli-Ann Tähiste (32) alustas selle aasta esimesel jaanuaril Hiiumaa haigla ravijuhina. Ta jagab oma elu kolme koha – Tallinna, Rapla ja Hiiumaa vahel.
Doktor Juuli-Ann Tähiste elab Tallinnas ja sõidab rattaga Raplasse tööle. Kõigepealt küll rongi peale ja siis Raplas veel kolm kilomeetrit jaamast haiglani. Autot tal polegi, sest tema arvates ei peagi igaühel neljarattalist olema ja kui tõesti vaja, saab autot isa ja sõprade käest laenata. Poole kuu pealt sõidab Juuli-Ann Hiiumaa haiglasse, oma teisele töökohale.
Kogu aeg arst
Arstiks saamine ei olnud Juuli-Anni alatine unistus ja eesmärk. Gümnaasiumi ajal töötas ta Tallinnas Tiina Toometi loomakliinikus, kus algne loomaarstiks saamise soov läks tööd tehes üle. Uus plaan oli minna õppima bioloogiat.
Kellegi juhuslikult pillatud lause peale, et ta võiks bioloogia asemel midagi asjalikumat valida, viis Juuli-Ann Tartu ülikooli arstiteaduskonda paberid sisse ja nii ta nüüd kahe haigla vahet käib.
Rapla haigla on patsientide arvult kolm korda suurem kui Hiiumaa haigla, aga mõlemad haiglad on ikkagi väiksed ning personalil aega ja jaksu olla südamlik. „Anonüümsust on Hiiumaal muidugi vähem, näiteks minu ja mu ema sünni juures oli abiks sama ämmaemand, meil on ju väike kogukond“, räägib Juuli-Ann.
Sisehaigustele spetsialiseerus Juuli-Ann seetõttu, et eriala ei oleks liiga kitsas. Hiiumaa haiglas ravijuhina töötades lisanduvad sisearsti ülesannetele veel haigla meditsiinilise poole haldamine ja arendamine, kolleegide toetamine, vajadusel uute arstide leidmine, haigla esindamine.
„Ma ei ole veel valmis päriselt Hiiumaale tagasi tulema, mul on linnas sõbrad, trennid ja noore inimese elu,“ räägib Juuli-Ann. „Pealegi ma kardan, et Hiiumaa haigla neelab mind lihtsalt alla!“
Juuli-Ann on saare teistelt arstidelt kuulnud, et Hiiumaal ei ole väga lihtne meedik olla, sest siis sa oledki seda 24 tundi iga päev.
„Muidugi võivad tuttavad ja patsiendid mulle oma tervisest rääkida, aga mitte igast kanalist ja kogu aeg. See on jube raske teema, sest iga kord,
kui ma ennast säästa püüan, öeldes, et ma pole praegu tööl, jään seda veidi põdema ja muretsema,“ räägib Juuli-Ann, kuidas töö ei ole elu ja elu ei ole töö.
Erakogu
Tulevased juhtivtöötajad Juuli-Ann (3) ja Kadi-Ell (2) Tärkmal kodus venna sünnipäeval.
Töö ajast ei küsi
Kõige raskemad patsiendid on Juuli-Anni arvates need, kellel ei ole justkui midagi viga, mis tähendab, et probleem peitub inimese kõige võimsamas organis ehk ajus. „Ärevus ja depressioon on meil ikka nagu stigmatiseeritud, neid häbenetakse ja rohtu võtta ei taheta ehkki näiteks antidepressandid aitavad,“ räägib Juuli-Ann. Ta võtab patsientide jaoks aega, isegi, kui teab, et jääb Raplas plaanitud rongist maha.
„Nad räägivad nii huvitavaid jutte, Raplas oli just patsient, ingerisoomlane, 90ndates eluaastates, rääkis, kuidas nad pidid oma kodudest lahkuma ja mis neil elus kõik juhtunud on,“ selgitab Juuli-Ann.
Ühelt poolt räägib Juuli-Ann küll, et töö ei ole elu ja ennast peab hoidma, aga teisalt saab tema jutust aru, et arstitöö südamega tegemine ei küsi ajast.
Kilpa saab suvel palju õues olla.
Perega vedanud
„Minu arvates oli mul ideaalne lapsepõlv,“ räägib Juuli-Ann, et tal on perekonnaga vedanud. „Meil oli nagu normaalne kasvatus, hea peredünaamika, kõigil olid õigused ja kohustused, aga demokraatia valitses, kõik said oma soove avaldada.“
Hiiumaal olles elab Juuli-Ann vanemate juures ja saab nendega hästi läbi. Isaga vaidleb enda sõnul kõige rohkem, aga see ei sega koos näiteks merel käimast.
Juuli-Anni lapsepõlvekoduga on alati käinud kaasas loomad.
Kõigil lastel, Juuli-Annil on õde ja vend, võis alati lemmikloomi olla, aga nad pidid nende eest kindlasti ise hoolitsema ja seda nad ka tegid. Suure osa meie intervjuu ajast istuvad doktor Tähistel peas kaks lembelindu, kes on hiljuti esmakordselt ja täiesti plaaniväliselt lapsevanemateks saanud. Juuli vanematekodus elavad praegugi kilpkonnad, suurtes akvaariumites kalad ja väikesed krevetid ning koos Juuli ema lopsakate toataimedega on majas natuke džungli hõngu.
Sõbrad ütlesid, et ma sisustasin oma Tallinna kodu ka selliseks nagu meie Hiiumaa maja on.
„Hiiumaa on kodu,“ ütleb Juuli-Ann ja räägib, kuidas ta on tegelikult alates 16. eluaastast alates iseseisvalt elanud, Tallinnas gümnaasiumis käinud ja Saksamaal vahetusõpilane olnud, aga kodus tunneb end ikka Hiiumaal. „Sõbrad ütlesid, et ma sisustasin oma Tallinna kodu ka selliseks nagu meie Hiiumaa maja on.“ Ta arvab, et ehk umbes kümne aasta pärast on ikkagi päriselt Hiiumaal tagasi.
Kuid kindlasti lubab jääda täpselt selliseks nagu ta on ja ka edaspidi poriste pükstega poodi minna, kui koer on talle peale hüpanud.
„Ma ei saa ju olla keegi teine, kui ma olen,“ ütleb Juuli-Ann.
MIDA ARVATA EUTANAASIAST?
Juuli-Ann arvab, et abistatud lahkumiseks pole meie ühiskond ja riik veel valmis, kuigi tõepoolest on inimesi, kelle jaoks eutanaasia võiks olla valik. „Hetkel meil pole isegi korralikku töötavat raamistikku, et patsienditestament oleks kättesaadav“, räägib noor arst tõsisest teemast, millega ta on juba küllalt kokku puutunud.
Teine samasugune teema on mitteelustamine.
„Kõige lihtsam oleks menetleda kõiki täie rauaga ilma küsimusi esitamata, üldse mitte järgi mõtlemata, kas see on mõttekas, eetiline või inimväärikust ja inimese soove arvestav. Nagu mujalgi, tuleb meditsiinis küsida, miks ma midagi teen ja mida ma selle sekkumisega taotlen,“ räägib Juuli-Ann, kelle patsientidest suur osa ongi eakad inimesed.
„Üksikud ise kohe ütlevad, et nemad ei taha masinate küljes olla või siis, et nemad on oma elu ära elanud. Nad on tavaliselt tõsiselt haiged, üle 80 aasta vanused inimesed ja nende soovidega tuleb arvestada“.
11/2022 purjetamas sõpradega Portugalist Kanaaridele.
PALJU HOBISID
Kui keegi Juuli-Anni patsientidest peaks muretsema hakkama, et kas ta ikka jaksab kahe haigla vahet sõita, siis oleks soovitav tutvuda tema kõikvõimalike harrastuste nimistuga. Juuli on käinud muusikakoolis, kooris laulnud, tegelenud rahvatantsuga, koguni TÜ Rahvakunstiansamblis, purjetanud, käinud ujumistrennis, võimlemas jne „Praegu tegelen postiakrobaatikaga (mitte sassi ajada eksootilise tantsuga), mis on üks eriti raske ala ja ega ka ronimisseinad ja kaljuronimine lihtsamad ei ole. „Kinos meeldib mulle vist ikka rohkem käia kui raamatuid lugeda,“ loetleb Juuli-Ann oma hetkehobisid. „Aga ma loen pigem juturaamatuid. Lapsena Lindgrenit muidugi. Aga ma ei suuda igasugu filosoofilist jama lugeda. No misasja tähendab näiteks, et erand kinnitab reeglit?“ läheb Juuli-Ann põlema.
TEISED TEMAST
Marta Velgan – perearst, kolleeg
Juuli-Ann on abivalmis ning põhjalik kolleeg, kes on alati valmis arutama ning jagama oma mõtteid ja kogemust. Inimesena on ta avatud ja pealehakkaja ning suhtub võrdselt nii patsientidesse kui oma kolleegidesse. Lisaks on Juuli-Ann suur oma eriala fänn ja arendaja.
Mirjam Savioja – sõber
Tuleval suvel täitub minu ja Juuli-Anni sõprusest 25 aastat, ehkki meie teed ristusid juba varemgi. Minu puhul oli see armastus esimesest silmapilgust, kui veel lasteaias käies nägin ühel kultuurimaja jõuluüritusel Juuli-Anni ja Kadi-Elli soravalt rahva ees raamatut lugemas. Ma nimelt polnud ise üldse osav lugeja ja olin täiesti lummatud, et need minuga sama pisikesed tüdrukud nii tublid olid. Juuli-Anni esmamulje minust oli seevastu palju traagilisem, kuna napsasin esimeses klassis tema nina alt matemaatika olümpiaadi esikoha. Vaatamata mõneti konarlikule algusele, saatis meie tutvust lõpuks edu, kui emad meid 1998. aastal Ristnasse „Patsiusti“ tantsurühma suvelaagrisse kaasa võtsid ja me kunagise Kõpu algkooli hoovis pesukausis koos nõusid pestes parimateks sõpradeks saime. Nii ongi Juuli-Ann juba pea veerand sajandit olnud üks tugevamaid, targemaid, imetlusväärsemaid, seiklushimulisemaid ja naljakamaid inimesi, keda tean. Mis tähendab, et me oleme täpselt parasjagu sarnased ja erinevad, et olla parimad sõbrad veel mitu korda sama pikalt.
Suure osa intervjuu ajast istuvad doktor Tähistel peas kaks lembelindu, kes on hiljuti esmakordselt ja täiesti plaaniväliselt lapsevanemateks saanud. (Foto: KT)
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.