See lugu ilmus 3.03.23 Hiiu lehes.
Vabariigi aastapäeva vastuvõtul Suuremõisa lossis, kui 11 tänukirja on laiali jagatud, kuulutatakse välja Hiiumaa teenetemärgi saaja. See läheb hiidlasele, kes armastab oma perekonda, kodukohta ja tööd. Samuti oma õpilasi, kellele naerulsui uudseid õpikäsitlusi, huvitavaid tegevusi ja muusikalisi elamusi pakub. Lapsed usaldavad ja austavad teda, ütleb vallavanem teenetemärki koos embusega üle andes.
Palju õnne, Heli! Said just hiljuti Hiiumaa Teenetemärgi pühendunud kutsetöö ja vabatahtliku tegevuse eest. Sul on ka omanimeline pink, Sind on pärjatud Kultuurkapitali elutööauhinnaga, Marie Breveri hariduspreemiaga, nimetatud korduvalt aasta õpetajaks. Mis tunne Sul on sellele mõeldes?
Tead, mul on iga kord selline tunne, et tahaks olla madalam kui muru. Nii palju teisi on ju, kes peaksid saama autasustatud.
Eks nad saavad ju ka. Näiteks seekord sai Sinuga kõrvuti Hiiumaa aukodaniku tiitli Erkki-Sven Tüür. Mis Sa sellest arvad?
Sellest on väga hea meel, et ikkagi muusikud said auhindu ja Erkki-Sveni ma hindan tõesti väga. Mulle tuli see ka meelde, et me olime temaga kunagi ammu koos olümpiaadil, vist mõnes loodusaines. Mina käisin siis Emmastes koolis ja tema Kärdlas. Aga see läks nii, et Tüür sai esimese koha ja ma jäin vist viimaseks.

Heli ja tema klaver.
Aga kuidas see muusika leidmine õieti juhtus?
Ikka kodust. Mu vanemad olid väga usklikud, laulsid Lepiku kooris, mängisid mandoliini, proovid olid kas meil või siis mõnikord kellegi teise juures kodus. Ema käis vahepeal ka Kivimäe algkoolis, õppis lisaks mandoliini ja kitarri, isa ei olnud kuskil õppinud, aga mängis harmooniumi, aga tal oli tohutu harmooniline kuulmine.
Sa elad päris oma suguvõsa kodus, põlistalus?
Jah, siin Antstoomal on ikka väga mitu põlvkonda elanud, mu vanavanaisa elas juba siin. Algul kutsuti talu Järveotsaks, sest tol ajal oli keset küla järv, aga miks see muudeti ja mille järgi, seda ei osanud õigel ajal isa käest küsida.
Sul on tütar, eks? Kas tema ka kodus käib?
Jaa, Liise. Ma lähengi õhtul mandrile lapselapsi hoidma, aga ta käib siin oma perega tihti, suvel muidugi ja aastaringi paar korda kuus. Mees käib siin jahil, on mulk. Naersin, et Liise vanaema ikka laulis talle “Mulk on kange jonnimees, tahab olla teistest ees….” – ja nüüd saigi mulgi endale.

Parima sõbra Anne Luukasega klaverit mängimas.
Aga kes Sinu sõbrad on?
Üks minu väga hea sõber on mu pinginaaber Anne Luukas, varem Onno ja temaga koos hakkasime muusikat õppima ja oleme parimad sõbrad siiani, ta töötab Tallinna Kunstigümnaasiumis.
Teil on siinkandis ju väga tegus Sõruotsa külaselts ka, kas käite omavahel ka läbi?
Ma olen seal liige küll, aga ikka kaugeks jäänud. Varem olid, jah, suured ühiskoristused ja muud sellist, aga nüüd peaks noorem generatsioon asja üle võtma. Kui siinkandis palju lapsi elas, oli rohkem elu. Ma vist olen jõudnud sellisesse elujärku, et tahaks kodus selliste mõtlejate seltskonnas olla nagu näiteks Mikita. Loen tema “Mõtterändurit” praegu.
Kuidas Sulle tänapäevane muusikahariduse andmine tundub?
Ma põhikoolist praegu enam väga rääkida ei saagi, sest töötan huvikoolis, aga ma arvan, et see on ikkagi päris hea. Ma võtaksin võibolla teoreetilist osa väiksemaks ja pühendaksin rohkem aega muusika kuulamisele ja laulmisele. Et inimene oskaks minna kontserdile ja muusikat nautida.
Kas Sa oled noortemuusikaga ka kursis?
Arvan, et ikka olen. Mul on uus lemmik ka – Minimal Wind! Alika meeldib ka, milline sisemine jõud! Aga tema on hoopis teistmoodi.
Nii et Sa vaatad Eesti Laulu ja igasugu teisi muusikasaateid, Superstaari jne?
Eesti Laulu vaatan, aga superstaarisaateid eriti mitte. Nüüd on midagi nagu muutunud. Saade “Tähtede lava”, näiteks, kus justkui otsitakse staare, aga ma ei tea, kas 10-12aastane ikka saab staar olla? Mul on nii meeles, kui oli Laulukarussell ja selle juht, erakordselt soe ja südamlik inimene, Eve Viilup, käis Hiiumaa lastega teleklippe tegemas. Ta tegi seda siin kaks päeva, tohutu pühendumusega. Praegu on selliste saadete õhustik ja ka väärtushinnangud kuidagi teistsugused.

Heli ja õpilane Liina Onno (Lepamaa).
Neid on kindlasti palju, aga kes Su kõige andekamad õpilased on?
Ilona Muhel (Ernes) on kindlasti kõige kaugemale jõudnud. Ta lõpetas Muusikaakadeemia koorijuhina, on Tallinna Huvikeskus Kullo lastekoori Ellerhein abidirigent ja Püha Johannese Kooli kooriõpetaja.
Leemet Onnost on mul hea meel, et ta on ikka iseendaks jäänud, Sigrid Leigri esineb Hiiumaal mitme ansambliga. Eelmisel aastal lõpetas Käina Huvikooli laulueriala edukalt Remo Lepamaa, kes nüüd on Hiiumaa Gümnaasiumis ja laulab Timo Lige kooris, tema noorem vend Rivo Lepamaa osales eelmisel aastal ETV saates “Tähtede lava”. Praegu mul on kolm lauluõpilast, põhikooli seitsmendast, kuuendast ja kolmandast klassist. Ja hiljuti kutsus Erely-Liisbet Johanson mind ennast klaveril saatma, sest esines Tohvri hooldekodus. Igaüks neist on omanäoline.

Viimane kord, kui Heli Emmaste lastega laulupeol käis.
Kuidas praegune aeg ja sõda, millest vabariigi aastapäeva kõnedes nii palju räägiti, Sind mõjutab?
Tead, püüan ennast hoida. Katsun selle peale mitte päris kogu aeg mõelda. Aga hoian ennast kursis ja jälgin teatavaid saateid. Aga ma räägin Sulle ühe loo. Mul on Moskvas sõbrad. Tutvusime kunagi abielupaariga, kellest mees oli siin sõjaväes ja ta tõi oma abikaasa ka Hiiumaale, et näidata kui ilus siin on. Ja hakkasidki käima iga teine aasta. Kui eelmine aasta sõda algas, siis ma ei julgenud neile helistada. Ei teadnud, kuidas nad suhtuvad. Aga kuna nemad meile jõulu ajal helistasid, siis helistasin nende jõulude ajal jaanuaris neile ka ja muuhulgas küsisin, kas nad möödunud suvel kuskil käisid. Nad vastasid, et jah, me suvitasime Krimmis. Ja siis mul nagu polnudki enam midagi küsida…
Mida Hiiumaa Sinu jaoks tähendab?
Hiiumaa on maine paradiis. Nagu Õnnepalul.
Mis Su plaanid on, mis Sa edasi teed?
No mul on justkui ideid, aga keha ja vaim ei tule päris kõigega kaasa. Mul on plaane, aga neid peab veel seedima. Igavust ma ei tunne ja kui ma kunagi mõtlesin, et nii kui pension käes, jään koju, siis enam ma küll niimoodi ei arva. Mul on liigesed nässus, käin end Tallinnas arstide juures turgutamas ja eks ma olen oma tegevusi natuke koomale tõmmanud, Üldlaulupeole minna enam ei jaksa. Ja aias tegutsen ja metsas käin, korjan seeni, isegi seenemürgituse olen ükskord saanud. Ennast peab hoidma. Ma leidsin just ühe paberilehe, kus on kirjas kuldsed reeglid õpetajatele. Siin on sellised meeldetuletused, nagu: “Ma ei suuda lahendada kõiki probleeme, saan anda ainult oma parima. Ma ei ole teiste jaoks lõputu allikas”, “Ideaalset inimest ei ole olemas…”
HELI LINDMÄE
Sündinud 1960
Pärit Reheselja külast
Õppinud klaverit Heli Lehtma käe all Emmastes; Kärdla lastemuusikakoolis, Tallinna Pedagoogilises koolis, kus avati 1976. aastal muusikaosakond; Konservatooriumi muusikapedagoogika ja koorijuhtimise eriala – 1986.
Õpetanud muusikat Emmaste Põhikoolis ja lasteaias ning Käina Gümnaasiumis.
Käina Huvikooli klaveri-, solfedžo- ja lauluõpetaja.
TEISED TEMAST
Käina Huvi- ja Kultuurikeskuse juht Ly Meldorf
Heli on andekas õpetaja, kes suudab oma õpilased panna muusikat armastama. Ta on tark, hingeline ja sügav inimene, kellega on äärmiselt huvitav vestelda. Lisaks on ta toetav ja rõõmsameelne kolleeg ning väga hea inimene.
Dirigent ja õpetaja Ilona Muhel
Heli Lindmäe on kindlasti minu elus üks tähtsamaid õpetajaid. Ta on minu esimene muusikaõpetaja, kelle käe all õppisin ka klaverit ning kelle juhendamisel olen osalenud mitmetel lauluvõistlustel. Tegemist on äärmiselt särava ja laia silmaringiga isiksusega, kellest kiirgab suurt armastust muusika vastu. Tema muusikatunnid olid minu jaoks väga huvitavad ning seal oli alati laitmatu distsipliin. Kuigi oskasin tema nõudikkust hinnata juba lapsena ja tundidest on jäänud eredad mälestused, tahaks ikkagi praegu ajaratast tagasi keerata ja olla tunnis välisvaatleja, et panna tähele kõiki neid osavaid pedagoogilisi ja metoodilisi tarkusi, mida siis ei osanud näha.
Väga hästi mäletan oma kooliajast igaaastaseid kevadisi lauluvõistlusi, mida korraldas Heli Lindmäe. See oli veel aeg, kui ka maakoolis oli palju õpilasi ning lavale astus meid igas
vanuserühmas minu mäletamist mööda ikka päris palju. Ta valmistas ette kõik solistid ning lisaks veel saatis kõiki ka klaveril. Inimene, kes pole ise muusikaga tegelenud, ei kujuta ilmselt ette, kui suur töö see tegelikult on ning millist pühendumist see vajab. Olen alati imetlenud tema suurepärast klaverimängu oskust ja tugevat lavalist närvi.
Kindlasti on üks väga märkimisväärseid saavutusi see, et ta on aastakümneid viinud oma koolikoorid edukalt laulupeole. Laulupeole pääsemine ei ole kunagi iseenesestmõistetav – selle nimel tuleb järjepidevalt harjutada.
Kuigi ma ei ole juba pikka aega enam õpilane, tunnen siiani, et Heli Lindmäele vestluse käigus „Sina“ öelda oleks kuidagi kohatu – ta on minu jaoks siiani suur autoriteet. Tema arvamus minu muusikaalaste tegevuste kohta on mulle väga oluline ka praegu ning on äärmiselt tore temaga aegajalt kokku saada ja erinevatel, kuid peamiselt ikka muusika teemadel arutleda.


You must be logged in to post a comment.