Minu tarkadele sõpradele

Blog

Kui keegi juhtumisi küsib (ja muidugi jääb seda järjest harvemaks), et kes ma olen või millega tegelen, siis ütlen tavaliselt, et olen loomaõiguste aktivist. Kui olen jube väsinud või küsijast paistab juba ette, et ta ilmselt ei saa vastusest aru, siis ütlen midagi muud. Isegi kui ma parajasti eriti aktiivne aktivist ei ole, siis ikka ütlen, et loomade teemat igal võimalusel õhus hoida. Kui keegi vanadest tuttavatest, kes eriti Facebooki messengeri või muud sellist ei kasuta, mulle juhtumisi helistab (ja muidugi jääb sedagi järjest harvemaks), siis olen numbrit nähes kindlamast kindlam, et helistaja on leidnud kassi või koguni koloonia. Nii on alati. Hoolimata harjumusest ei oska ma tegelikult seletada, miks see niimoodi on. Muidugi ma tean, et need vanad tuttavad helistavad sellepärast, et nad lihtsalt ei tea ühtegi teist loomakaitsjat ja aktivistina esinemist ma juba seletasin, aga ikkagi – miks.

Kui ma juhtumisi nägin jaanuarikuu ajakirja “Looming”, siis lugesin sealt, kuidas kirjanik Sveta Grigorjeva ei suuda enam eriti raamatuid lugeda, sest maailmas toimuvad nii koledad asjad. Ta kirjeldab oma tekstis neist kõige jubedamaid – sõjakoledusi, mis juhtuvad inimestega. Loomaõiguste aktivistid näevad selliseid asju iga päev ja hoolimata sellest, et ma seda nii hästi tean, tunnen ikkagi mingisugust vajadust justkui vabandada või selgitada, miks ma sõjas tükkideks kistud lapsi loomadega võrdlen. Ma nimelt arvan, et lehm, kellelt vasikas võetakse, tunneb samaväärset valu ehkki ma justkui tohi selles kindel olla, sest ma ei ole lehm. Aga ma ei saa ka alati raamatuid lugeda ega üldse millessegi süveneda nagu Sveta Grigorjevagi. Rääkimata millegi nautimisest, sest see ei tundu aus kui keegi kuskil määratult kannatab.

Loomade kannatuste määr on loomaõiguslastel endale hästi selgeks tehtud, aga selle selgusega pole väga kerge elada. Ka pikalt tegutsenud loomaõigusorganisatsioonid väsivad kuidagi ära, sest kaua sa jaksad ühiskonnale seletada, et teiste liikide ekspluateerimiseks pole õigustust; inimestel ei olegi neid vaja kasutada, saab muudmoodi ka (kui inimene peaks millegipärast teistest parem olema, mida ta ju ka ei ole). Lihtsam on rääkida kannatuste vähendamisest, ekspluateerimise leebemaks muutmisest, süsinikuheite ja maa kurnamise vähendamisest. Lihtsam tähendab siinkohal inimestele arusaadavamat sõnumit. Sellist, mis puudutab inimest ennast.

Ometi on oluline loomade õigusi mitte ära unustada ja teistes tegevuses lahustada. Valem on ju lihtne; Kui me vähegi teame, mis on hea ja mis on halb, siis tuleb valida hea. Jah, väga lihtsustatud, jah, väga sinisilmne, jah, inimene on keeruline loom, aga mis sellest. Võib ju olla hea kui see peaks võimalik olema?

Ja järelikult peaks teadmist loomade tundevõimelisusest edaspidigi võimalikult palju levitama, ehkki aktivistina tundub, et seda on liigagi palju tehtud. Toon näite: hiljuti kuulsin ühes omavalitsusjuhist, kes endiselt ei teadnud (või pigem ei tahtnud teada), miks omavalitsus peaks oma eelarvest hulkuvate loomade hoiu kinni maksma. See on jube lihtne ja lihtsalt jube näide – ikka veel?

Teadmine loomade tundevõimelisusest on vähemalt meie kultuuris küll ammu olemas olnud. Kuulasin 1. veebruaril Eesti kirjanduse pidunädala raames toimunud kirjanduskonverentsi Vt ja kuula siit: , kus professor Rein Veidemann rääkis (corgipildiga pusas) sellest, kuidas Juhan Liiv oli oma ajast ees, lausa prohvetlik ja kuidas Liiv loodust nägi. Ta nimelt keeras antropomorfismi tagurpidi ja vaatles inimest näiteks lille poole pealt jne. Tuglas ütles muide oma Liivi monograafias, et Liiv ei vaadelnud maailma kriitilise vaimsusega, aga talle on hiljem vastu vaieldud, et vaatles ikka küll. Umbes samal ajal kui Liiv luuletusi (ja mitte ainult) kirjutas, vaatles Jacob von Uexküll maailma laiemalt ja kirjeldas loomade omailma. Omailmad on kõigil, väikseima putukani välja. Pole küll teada, et Liiv ja Uexküll oleksid kohtunud, aga äkki luges Liiv näiteks Nietzsche ja hobuse kohtumise lugu. Kannatused on sarnased, ehkki me omailma ainult osaliselt tajume kui sedagi.

Üsna võimatu on arvata, et eksiteel osavallavanem seda juttu siin kunagi loeb või mõnest teisest mõttekäigust õppust võtab, aga mu targad sõbrad ju küll? Palun ärge öelge, et üks liik on teisest olulisem või, et kanadel on põrandal parem kui puuris. Ma ei tea, millal ühiskonnas moodustub kriitiline mass mõtetest ja inimestest, kes loomade omailma tunnistama hakkavad, aga vähemalt need, kes on sellest juba kord aru saanud, ei tohiks enam mugavamasse tsooni vajuda. Meid on niigi vähe ja me teame niigi palju.