Üritan klišeemaigulise (What’s Another Year – Song by Johnny Logan) pealkirja all jälle kokku võtta, mis lõppeva aasta jooksul loomaõigustes tähelepanuväärset toimus.
Iseenda heitlikkust teades on tähelepanuväärne seegi, et veebileht siin elab ja kosub. Eelkõige ehk tänu 35le patroonile, kes mu tegemisi toetavad, aga küllap millegi pärast veel. Sest siin on ilmunud 47 lugu, neist paar tükki inglise keeles, neist kümmekond uudistekokkuvõtted ja mõned neist on ilmunud ajalhehes Sirp, ajakirjas Vegan ja üks Müürilehes ja ka Postimehes ja Eesti Naises. Tekstide peamisteks märksõnadeks on muidugi loomad ja loomaõiguslus ja veganlus, aga ka aktivism, misantroprotseen, kirjanikud, lastevabadus, ükssarvikud, konverents, veganpesu, raamatud, seadus ja düstoopia.
Patroonid juba teavad, et järgmisel aastal on kõik teistmoodi. Mul on plaanis kirjutada ainult üks tekst kuus, aga see-eest sisukas ja mittejuhuslik. Ja patroonid teavad muidugi sedagi, et kõik võib olla täiesti juhuslik ja plaaniväline. Peaasi, et lugejaid jätkuks ja tõesti, see on kindlasti tähtsam kui toetajate arv. Sest nagu üks patroonidest just ütles; oleks ainult rohkem lahtiste silmadega inimesi ja neid, kes tõepoolest loomade õiguste eest seisavad. Et meid oleks rohkem.
Ma ise soovin, et mul oleks aasta pärast rohkem öelda. Et saaks öelda, et vot nüüd, aastal 2024. muutus loomade jaoks midagi ikka päris põhjalikult ja vot seda ei oleks küll uskunud. Et valmivas kliimaseaduses oleks tõesti sees, et intensiivset loomapidamist tuleb kõvasti vähendada (praeguse seisuga ei pruugi keegi seda sinna kirja panna). Et loomaõiguste aktivistid räägiksid tõesti loomade õigustest, tundevõimeliste olendite õigusest elada nii nagu nende liikidele sobib, mitte inimeste jaoks mugandatud naeruväärselt tühistest heaoluasjaolude suurendamisest; et veganluse tervislikkus jõuaks tervisearendajate teadvusse; et juhtuks midagi enneolematut, mis veganmõtlemise kriitilise massini viiks. Ja ma arvan, et Sam Felli uuest filmist (Kanade mässu järg) üksi ei piisa.
Sentient Media mainib lõppeva aasta lühikokkuvõttes, et aina rohkem restorane loobub lihatoitude pakkumisest, FDA (Food and Drug Administration) ei nõua kõikidele toodetele enam loomkatseid; Great Salt Lake (Suur Soolajärv) kaob viie aasta pärast; Ülikoolid teevad ikka veel täiesti võikaid katseid ahvibeebidega; sigu tapetakse aeglaselt gaasiga ja salaja filmitud kaadritega on leitud palju muud jubedat, mis loomadega toimub; zoonoosid levivad tänu intensiivfarmindusele; suurem osa maailmas kasvatatavast sojast läheb loomakasvatusse; inimesed ei tea ikka veel, et loomakasvatus on üks süsinikuheite peamisi põhjustajaid jne jne jne. Nii et kindlasti ei saa öelda, et midagi oleks oluliselt paremini kui aasta tagasi. Ja kui keegi tahab loomade elu päriselt näha, siis võiks vaadata We Animals Media aastakokkuvõtet, aga ka kõiki muid nende tehtud materjale.
Et seda aastalõpulookest mitte väga kurval noodil lõpetada, mõtlesin välja ja panin kirja (aga esialgu ainult endale) uusaastalubaduse, mida ma ise loomade jaoks teha saan. Töö jätkub.


You must be logged in to post a comment.