Loomaõigusliikumine vajab restarti

See lugu pidi algselt ilmuma ajakirja Vegan talvenumbris, aga ei ilmunudki. Viidatud intervjuu, millest siinne arvamuslugu justkui alguse sai, on Vegani veebis ja siinsel leheküljel ka. Vt: https://ajakirivegan.ee/veel-uks-vegan-meelik-samel/

Aastalõpu arvamuslugu

Meelik ütles meie lühikese vestluse ajal mitu asja,
mis mõtlema sundisid. Mõtlesin, et huvitav kuipalju meil siin veel selliseid
veganeid ja loomaõiguslasi on, kes põhjalikult materjale uurivad,
loomaõigusliikumist uudishimulikult ja muidugi ka kriitiliselt jälgivad ja oma
peas plaane kujundavad, mida võiks olla tark ja ajakohane loomade heaks teha.
Mõtlesin sedagi, et kui õigustatud on mõttekäik, et loomaõigusliikumine on end
tänaseks tasalülitanud.


Liikumine liikugu


Loomaõigusliikumine Eestis tekkis või loodi umbes 17 aasta eest. Tol ajal ei
olnud veel usutav, et suhteliselt lühikese aja jooksul jõutakse põhjamaadega
võrreldavale tasemele, aga jõuti. Meil on ette näidata mitu üle kümne aasta
tegutsevat organisatsiooni, järjekindlalt toimuv Veganmess, Loomaõiguste
konverents, liikumise tegemisi kajastav ajakiri ja saavutusi ikka ka. Saavutuste
saavutamiseks on olnud oluline osa ka salaja kogutud videomaterjalidel, mille
ainuke avalikult väljaasutunud tegija küll viimasel messil ütles, et ta ootab, et
tuleks uus põlvkond. Eks see uus põlvkond on ju olemas ka. Vähemalt tarbimises küll. On olemas “vanad veganid”, kes saavad jutustada hirmsaid lugusid kohvist, mille peale pandi sojapiimapulbrit ja sellest, kuidas veganjuustu polnud keegi näinudki ja see põlvkond, kes teab oma tarbijaõigusi väga hästi ja on häiritud kui nelja erineva veganjogurti asemel on maapoes saada ainult kolme.
Aga loomaõigusliikumine peaks lähtuma sõnast “liikumine” (ingl k movement).
Liikumine on areng, arengut lükkavad inimesed ja neist moodustunud
kooslused, aga Eesti liikumine ei liigu vaid seisab justkui paigal.

Tasalülitamine


Oma lühikese ajaloo alguses ei tahtnud aktivistid isegi mitte ametlikke
organisatsioone luua, sest see oli liigne lähenemine olemasolevale
ühiskondlikule süsteemile. Projektiraha põlati, sest iga sellise taga oli
kindlasti mingisugusel tasemel enesemüümine ja kompromisside tegemine.
Selline hoiak oli muidugi hästi seletatav sellega, et liikumise juured olid alguses
anarhistliku liikumisega kõvasti seotud. Eesti liikumisel läks võibolla hästi, et loomaõiguslaste kriminaliseerimise globaalne kõrghari oli juba möödas, ellujäämiseks tuli leida teisi taktikaid ja ka vabakond arenes nullindatel kiiresti. Ja nii need projektirahad tulidki. Lausa imelik on öelda, et kahetsusväärselt sattus samale ajale ka tehnoloogiahiidude rahavanker, mis tähendab, et paljusid rahvusvahelisi projekte rahastati just utilitaristlikke eesmärke silmas pidades, et mitte öelda – sisuliselt loomade heaolu, mitte õiguste eesmärgiga ettevõtmisi.


Kes karjub kõvemini


Tasalülitamise maailmameister on muidugi organisatsioon nimega Nähtamatud
Loomad, kes jonnakalt üritab ühiskonnale meele järele olla. Stiilis, lööge lapsi
natuke vähem, paisatakse meediasse üks loomatööstuse koledus teise järel, aga
ilma eetilise sõnumita vaid küüniliselt kinnitades, et seda tööstust on inimestele sellegipoolest tarvis. Eriti imelikuna mõjus viimane kanade kannatuste
kampaania, mis pakkus lahendusena kanade puurist õrrele paigutamise. Paar
nädalat hiljem tuli küll välja Rootsi loomaõiguslaste kampaania kanade
väljakannatamatust kohtlemisest firmas, kust Eesti loomapidajad tibusid saavad,
aga kuna see primetime televisioonist läbi ei jooksnud, jäi seos enamusel
loomata. Õnneks hakkavad efektiivse altruismi gurud (sest just nemad on taolise
veidra kommunikatsiooni taga) vaikselt vanade eetiliste sõnumite juurde tagasi
liikuma. Nt Tobias Leenaert räägib juba tükk aega jälle loomadest sõna “vegan”
kasutades, mida ta vahepeal üldse ei teinud.


Kliima


Soome loomade eestkoste organisatsioon Animalia andis oma selleaastase
raporti välja teemal – kuhu jäävad loomad kliimamuutustest rääkimise ajal? Ja
tõepoolest, kindlasti on vaja veel- ja veelkord rõhutada, et kliimasoojenemise
üks peamistest põhjustest on loomatööstusest tulenev süsinikuheide, aga ainult
selle info levitamisest loomade õiguste tagamiseks ei piisa. Päris mitmed liigid
ja ekspluateerimisvaldkonnad (näiteks loomkatsed) süsinikuheidet ju ei
suurenda ja heitest tekkinud kahju on ikkagi seotud inimeste heaoluga, mitte
loomade kui tundevõimeliste olendite õigustega elada nii nagu neile sobib.
Täpselt sama lugu on heaoluga. Kui me nõuame loomadele ainult paremaid
tingimusi, aga ei tee seda selleks, et loomad inimeste türannia alt vabanesid, siis
tuleb üsna ruttu ka heaolule piir ette, sest pelgalt heaolu suurendamine muutub
inimkonnale ebamugavaks.


Kahetasemeline tegutsemine

Tiina Ollila, kes töötab loomade eestkoste organisatsioonis ja kirjutab, ütleb
oma raamatus “Poliitilised loomad”, et loomaõigusargumendid, looduskaitsest
lähtuv loomakaitse ja loomade heaolu tuginevad kõik erinevatele
hinnangulistele valikutele ja viivad erinevate lõpptulemusteni. Samas on ju
selge, et ka need organisatsioonid, kes on eesmärgiks võtnud loomade
vabastamise, kirjutavad aegajalt alla heaolu suurendavatele muutustele ja seega
on põhjust öelda, et nad justkui hägustavad oma eesmärki.


Filosoof Lori Gruen kirjutab oma artiklis “Muutus, mida vajame” sellest,
kuidas sotsiaalsed liikumised on alati olnud olukorras, kus tuleb valida, kas
olemasolevat süsteemi saab märgatavalt paremaks teha järkjärgult olemasolevat
süsteemi reformides või tuleb see süsteem ümber lükata ja uus teha. Peale
mitmete näidete toomist inimestega seotud sotsiaalsetest liikumistest, ütleb
Gruen, et abolitsionistide/loomaõiguslaste meelest ei tohi loomadele juba täna
kannatusi põhjustada lootuses nad homme vabastada. Aga reformijate (heaolu
suurendajate) jaoks ei ole lõplik eesmärk niikuinii reaalne ja kuna see on nii
lootusetu, siis võimaldab eesmärgi rõhutamie loomi veel rohkem kannatama
panna. Lori Gruen toob oma artiklis näiteks sotsiaalfilosoof André Gorz idee
mittereformistlikest reformidest vastandina ideoloogiale, mis võib näida nagu
“kõik või mitte midagi.” Ta leidis, et mõned reformidest võivad kaasa tuua
kiiremaid ja suuremaid muutusi ilma kaugemat eesmärki ja radikaalsemat
eesmärki ohustamata. Oskan siia tuua näite karusloomakasvanduste
keelustamisest (Eestis just eetilistel põhjustel, mitte ainult heaolust lähtudes),
mis tõi ja toob endaga kaasa mõistmist, et loomi ei ole inimeste edevuse
rahuldamiseks vaja ahistada ja tappa või organisatsioonideülese sekkumise nt
ootamatult avatud loomakaitseseadusesse; tegevused, mille käigus ei ole
võimalik unustada veendumust, et inimesel ei ole tegelikult õigust ega
kaugemale vaadates ka vajadust loomi ekspluateerida.

Ollila, Tiina, “Poliitiliset eläimet”, Vastapaino, 2023

Ilmus raamatus: The Good it Promises, the Harm it Does. Critical essays
on effective altruism”, Oxford University Press, 2022

Foto: We Animals Media

Approximately 27,000 industrial pig farms operate in Italy, with the Lombardy region’s 8,887 farms rearing nearly four million pigs, almost half the country’s total supply. The most intensive production occurs in Lombardy’s Brescia province, which has more than 2,200 pig farms. These farms supply products under the Protected Designation of Origin (PDO) label, a European Union food labeling designation intended to protect names and traditions of high-quality European foods made according to traditional methods within a defined geographic region. Despite the 60 pages of specifications for the Italian Parma Ham PDO, there are minimal directives for pigs’ well-being, stating only: “Breeding facilities and equipment shall ensure animal welfare.” About 90 percent of Italy’s pigs are raised in intensive, unsanitary conditions resulting in wounds, diseases, and the cannibalization of the weakest animals. Sightings of dead and dying animals inside these facilities are commonplace. Starting in August 2023, Lombardy faced its worst African Swine Fever outbreak since the 1960s, resulting in the mass culling of many of the region’s pigs. Sows are artificially inseminated and spend most of their lives inside restrictive gestation and farrowing crates, where they live for most of their nearly four-month-long pregnancies. This is followed by five weeks inside a farrowing crate to birth and nurse their piglets.This cycle occurs twice annually until the sows are slaughtered to become secondary-quality meat products, usually at two to three years of age. Piglets are separated from their mothers at four weeks of age and then moved to crowded fattening pens at ten weeks where they remain until slaughter, occurring between six to 14 months of age.