Filmist, mida ma vaadata ei suuda

Tänavusel Veganmessil, mis toimub 7-8. oktoobril Tallinnas, linastub laupäeva õhtul Norra režissööri Ola Waageni palju tähelepanu äratanud dokumentaalfilm “Sigade salajane elu”, valminud aastal 2019. (Vt https://www.piraya.no/the-secret-lives-of-pigs). Filmis läheb Norun Haugen salakaameraga seafarmi, et teada saada, kuidas elavad sead kiidetud heaoluühiskonnas. Messil eelneb linastusele ka paneeldiskussioon Ola Waageni ja Norun Haugeni osavõtmisel.

Intervjuu toimus 1. oktoobril.

KT: Pean tunnistama, et mul oli seda filmi väga raske vaadata, ehkki olen justkui palju loomade väärkohtlemist näinud.  Kuidas selle filmi tegemine üldse alguse sai, kuidas te Noruniga kokku saite?

OW: Ta ei olnud küll loomaõigusaktivist, aga meil oli ühiseid tuttavaid ja ta tahtis teada, kuidas saab salaja filmida. Minu esimesest filmist (Inside Fur, 2014) ta tollal ei teadnud. Sain kohe aru, et Noruni plaanid on filmi väärt.

KT: Ka Sinu eelmise filmi “Karusnahk” peategelane Frank räägib sigade filmis oma kogemustest. Kas Franki, kes käis salaja karusloomafarmides filmimas, ära ei tuntud?

OW: Tegelikult ei olnud karusnahafilm veel välja tulnud kui me Noruni ja ka Frankiga sigade elust filmi tegema hakkasime. Norun tegutses seafarmides valenimede all viis aastat.  Äratundmisega on üldse nii, et paar nädalat peale filmi väljatulemist on suur kära, sajad artiklid meedias, aga siis see teema jälle vaibub.

KT: Aga Norun tegutseb loomade heaks ikka edasi?

OW: Jah. Võib öelda, et ta on avaliku elu tegelane. Teeb lobitööd, suhtleb poliitikutega, esineb teledebattides ja tal ilmus raamat. See võeti väga hästi vastu ja estitati Norra raamatukaupmeeste poolt aasta mitteilukirjandusraamatu nominendiks. Vt: https://bokhandlerforeningen.no/her-er-de-nominerte-til-bokhandelens-sakprosapris-2023/. Kui ta enne õpetas koolis, siis nüüd töötab täisajaga loomade heaks, aga mitte ühegi organisatsiooni all. Norun on selline inimene, kes ei anna kunagi alla, ta tahab tõelist poliitilist muutust.

KT: Ma ei tahaks filmi ehmatavamaid kohti paljastada ja ilmselt see küsimus ei olegi Sulle, aga miks Norun otsustas seafarmis pea kõikides tegevustes osaleda?

OW: Ma arvan, et see on ainuke moodus teada saada, mis sellistes kohtades üldse toimub. Aga see on muidugi väga raske, teatud ohverdus. Norun ise ütleb filmis ka, et ta ei ole enam see inimene, kes oli kogu loo alguses. See näitab tegelikult kui kohanemisvõimeline inimene vajadusel on ja seletab ehk ka farmerite naiivse kujutelma muutumise protsessi, tundlikkuse vähendamist, see muutub ka endale omaseks.

KT: Mulle jäi sellest seapidajast, kelle juurde Norun valenime all kõige esimesena läks, ikka väga kehv mulje. Kuidagi erakordselt väärastunud mõtlemisega?

OW: Jah, tema oli küll üks müstiline tüüp, ma olen selle peale palju mõelnud, aga ma saan ka Norunist aru, kes ütles, et talle tegelikult see seapidaja ikkagi inimesena meeldis. Ma arvan, et see ei ta ei tahtnud haigeid piinlevaid loomi kiiresti magama panna, oli tema veider viis hoolida. Talle tegelikult ei meeldinud tapmine. Muide, seesama farmer arvas lõpuks kuidagi ära, et ilmselt Norun ei olnud päris see, kellena ta end esitles ja käis seda erialaajakirja juures rääkima. Ta nimelt arvas, et tema farmis oli kõik kõige paremaks korras. Kognitiivne dissonants töötas eriti hästi; et kuna keegi ei olnud talle öelnud, et ta midagi valesti teeb, siis ilmselt oli kõik hästi.

KT: Mulle tuli meelde, mis Sa kunagi ütlesid, et kõik inimesed on tegelikult head ja läks aega enne kui aru sain, mida Sa sellega mõtlesid. Käesolevas filmis on see kõikide inimeste mõistmine kuidagi veel suurem; nt Frank ütleb, et tootjad ja tarbijad ei ole süüdi, me vajame süsteemi ümbermõtestamist. Kuhu siis üksikisiku vastutus jääb?

OW: Ma kuidagi olen üksikisiku vastutusse järjest vähem uskuma hakanud, me oleme ikkagi sotsiaalsed olendid ja vaja on süsteemset muutust. Millist iganes – hindadega tarbimise korrigeerimist jne.

KT: Filmis ju tegelikult otseselt loomaõiguslikku või vegansõnumit ei olnud? Mis see sõnum oli?

OW: Jah, sellel filmil oli natuke teine lähenemine – kritiseerida loomatööstuse status quod. Ma alustasin ka filmi sellega, millist pilti tegelikult inimestele maalitakse ja lausega seadusest, mis ütleb, et loomadele ei tohi liiga teha. Demokraatlikus ühiskonnas peavad inimesed kõigepealt teadma, et üldse on probleem, ainult nii saab debatti alustada.  Inimesed tunnevad muret erinevate asjade pärast, mina ka ei tea näiteks, kuidas täpsemalt toimub lapstööjõu kasutamine, millised firmad seda teevad, kui raske see töö on ja ikka loodetakse, et ühiskond vastutab, et asjad paremini oleksid.  Samamoodi ei tea enamus inimesi, kuidas loomad elavad. Norun valis edasiseks tegutsemiseks poliitika, kus saab teha väiksemaid samme, tõsta heaolu jne. Sellise strateegiaga saab kaasata suurema hulga loomasõbralikke inimesi, kes kõik ei ole ju veganid.

KT: Kas midagi muutus peale filmi?

OW: Film võeti üllatavalt hästi vastu. Kui varem on selliste salaja filmimiste peale tulnud alati ka kriitikat filmijate suunas, siis Noruni tegevuse kohta seda peaaegu ei tulnudki. Massiivne kriitika pöördus seekord ikkagi loomatööstuse vastu. Mulle tundub, et narratiiv muutus, poliitilisi muutusi väga ei olnud, mis on frustreeriv, aga muidugi mitte üllatav.

KT: Millest Sinu järgmine film räägib?

OW: Ma teen tegelikult mitut filmi korraga, aga ma ei saa neist väga rääkida. Üks film on jälle Norunist, sellest, millist hinda ta pidi oma tegevuse eest maksma, kuidas see trauma mõjus, kuidas on kogu oma elu aastateks kõrvale tõsta ja kuidas ta saab nii, et kunagi alla ei anna.