Loomade vabastamine siin ja praegu

See artikkel ilmus kõigepealt ajakirja Vegan sügisnumbris

Austraalia filosoofi Peter Singeri raamat “Loomade vabastamine”, mis ilmus esimest korda 1975. aastal, ei kavatsegi veel ajalooliseks tüvitekstiks muutuda. Kordustrükke ja tõlkeid on välja antud lugematul hulgal ning tänavu ilmus selle olulise teose uuendatud versioon pealkirjaga “Animal Liberation Now”, mis on teemadelt veel aktuaalsem kui 48 aastat tagasi.  

Eesti keeles ilmus “Loomade vabastamine” alles 2021. aastal. Nii väikese keeleruumi puhul oli ilmumiseks muidugi vaja ka loomaõigusliikumise soovitamist, torkimist ja osalemist, sest esialgu tundus rahastajatele raamat olevat ebaoluline. Tänavu ilmunud uusversioonist saab lugeda ka 2015. aastal Yuval Noah Harari kirjutatud sissejuhatust, mida eestikeeleses ei ole, sest viimane on tõlgitud peamiselt varem ilmunud versioonide järgi.

Ilmumise puhul Sirbis (24.09.2021) avaldatud artiklist “Loomaõiguslaste piibel. Või pigem mitte?” saab aimu ka Singerile langenud kriitikast, aga sellest olulisem on vist tõdemus, et arvatavasti kirjutaks Singer tänapäeval loomadest veidi teistmoodi, sest just viimase 40–50 aasta jooksul oleme tänu etoloogidele loomade olemusest ja käitumisest, mõtlemisvõimest, keelest ja emotsioonidest väga palju rohkem teada saanud. Teadsime ka enne, aga tänu loomaõigusaktivismi kasvule ja headele raamatutele on teave jõudnud suurema hulga inimesteni. Ja kui kedagi tänada, siis on nende hulgas ka Peter Singer. 

Singer ise kirjutab tänavu ilmunud väljaande alguses, et 48 aasta jooksul on palju muutunud. Praegu on olemas loomaõigusliikumine, mitmed riigid (eriti Euroopas) on seadusandlust loomade heaks muutnud, meedia võtab loomaõiguste teemat tõsiselt ja kui 1975. aastal ei teadnud keegi, mida tähendab “vegan”, siis nüüd on selle sõnaga tähistatud restoranimenüüd ja kaubanduskeskuste osakonnad. Teadmised loomade tundevõimelisusest ja valutundlikkusest on palju kasvanud. Me teame, et lisaks kaladele tunnevad valu ka krabid ja vähid.

Ja samal ajal – Hiinas ehitatakse 26-korruselisi hiigelfarme, kuhu saab elama panna miljoneid sigu, sest inimeste heaolu ja võimalused on nii palju tõusnud, et lihatootmine muudkui kasvab. 

Uues väljaandes näpuga järge ajades on muidugi raske aru saada, kui palju on uut ja millisel kümnendil on üks või teine tekstiosa kirja pandud. Registrit uurides saab muidugi kiiresti selgeks, et kindlasti ei ole seekord tegu lihtsalt kordustrükiga, vaid kasutatud on ka kaasaegseid autoreid ja värsket infot. Koroonaviiruse levik on ka mainitud ja kliimakriisi seotust loomatööstusega rõhutatud.

Kuidagi ei saa lugedes lahti mõttest, et pea 50 aasta jooksul oleks võinud loomade kohtlemises ja ühiskondlikus mõttes hoopis rohkem muutuda. Ja soovist end piisavalt kindlana tunda Singeri ja tema kaasmõtlejatega vaieldes. Küll tahaks aru saada, mis paneb nii tugevat eetikut ja järjekindlat loomade poolt sõna võtvat filosoofi utilitarismi ja welfare taktikaid toetama, kui ta ometi korduvalt ütleb: “Ma olen sellegi raamatu kirjutanud neile loomadele, kes nii kaua kohutavalt kannatades surevad, kuni toimub ootamatu ja radikaalne muutus.”

Nii et lugege Singerit. Ükskõik, millise aasta väljaannet. Ükskõik, mis keeles. Sest tegelikult räägib ta ikkagi ühte ja sedasama nii kaua, kuni see info kõikidele kohale jõuab.