Intervjuu ilmus kõigepealt ajakirja Vegan suvenumbris.
Claire Parkinson on kultuuri-, kommunikatsiooni- ja
ekraanimeediauuringute professor ning inimeste ja loomade vaheliste
suhete uuringute keskuse kaasdirektor Edge Hilli Ülikoolis
Ühendkuningriigis. Ta teeb juunis VIII rahvusvahelisel loomaõiguste
konverentsil “Isepäine loomaõiguslus? Liikumisesisesed ja -välised
traditsioonid ja muutused” ettekande, kus räägib narratiivi muutmisest
ning loomaõiguslikust propagandast ilukirjanduses ja mujal. Meie
jutuajamine ongi sellest, aga ka muudest parajasti käsilolevatest
uurimisteemadest.
Palun räägi natuke sellest, milline on avalik arvamus seoses nii-öelda
ohtlike koertega. Tean, et see on üks sinu teemadest.
Enne kui ma midagi selle projekti kohta ütlen, pean natuke uurimisteema tausta
avama. Nimelt võttis Ühendkuningriigi valitsus 1991. aastal vastu ohtlike koerte
seaduse, mis koostati inimeste kaitsmiseks koerarünnakute eest. Seadus võeti
vastu kiirustades, sest avalikkus kartis koerte rünnakute pärast, eriti seoses
pitbullide ja rotveilerite rünnakutega. Seda hirmu õhutasid ka
sensatsioonihõngulised lood meedias.
Seaduse esimene osa keelustas teatud tõugude või koeratüüpide omamise,
aretamise ja müümise. Sinna alla kuulusid näiteks pitbullterjer, Jaapani tosa,
Argentiina dogi ja Brasiilia fila. 1991. aasta seaduse kohaselt koeri arestitakse ja
hoitakse kuude kaupa kinni ning eutaneeritakse tihti lihtsalt sellepärast, kuidas
nad välja näevad. Paljud neist koertest on armastatud pereliikmed. Nad ei ole
kedagi hammustanud, nende üle peetakse kohut välimuse järgi. Kuna seadus
keskendub valedele asjadele, siis on see täiesti läbi kukkunud. Samal ajal kui
paljusid süütuid koeri hoitakse väga piiratud tingimustes või on eutaneeritud, on
koerarünnakute arv 1991. aastat tõusnud.
Ma olen sellest ebaõiglusest ja läbikukkumisest kirjutanud ja andnud
parlamendikomiteele infot ja tõendeid. Ootame selle aasta jooksul seaduse
läbivaatamist. Muudatuse ootuses juhin koos kahe kolleegiga (dr Lara Herring
ja dr David Gould) uuringut, mis vaatleb avalikku arusaama ohtlikest koertest ja
koertega seotud riskidest.
Saime teada, et enamik inimesi saab koerte käitumise kohta infot
teleprogrammidest. Muret tekitas see, et üks teleprogramm, mida küsitletud
nimetasid, reklaamib domineerimise teooriaid ja koerte treenimise karme
meetodeid. Lisaks selgus, et inimesed ei oska eriti koerte kehakeelt lugeda. Nad
ei näe stressi või kannatusi ja saavad aru ainult väga iseenesestmõistetavatest
asjadest, näiteks urisemine või nii-öelda mängu alustamise hoiak. Kuigi
saadakse aru, mis olukorras koer võib hammustada, näiteks kui lähed võõrast
koera kallistama, siis ütles suurem osa inimestest, et koerad, kes nendega koos
on elanud, niimoodi siiski ei käituks. Umbes kolmandik inimesi uskus, et koera
teeb ohtlikuks tema tõug. Paljud inimesed ei arvanud, et on riskantne lapsi
koertega üksi jätta, aga pea kõik nõustusid, et lapsi tuleb koertega suhtlemise
teemal harida. See näitab, et harida on vaja nii täiskasvanuid kui lapsi.
Tõugudele keskenduv seadusandlus ei hoia ära järjest kasvavat arvu
koerarünnakuid. Me peame koertest aru saama ja sellest, mida nad üritavad
meile öelda, kui annavad märku kannatustest või stressist. Uskumine ajast ja
arust treeningmeetoditesse, mida ka telekas reklaamitakse, ainult jätkab
probleeme. Me ei kuula üldse teisi loomi, kui nad üritavad näidata, kuidas
ennast tunnevad ja antud juhul võivad sellel olla nii koertele kui inimestele
kohutavad tagajärjed.
Liigume sinu konverentsiettekande juurde. Miks on üldse oluline
loomadest lugusid jutustada?
Lood, mida me loomadest räägime, võivad muuta inimeste suhtumist
loomadesse ja uskumusi neist. Kommertslik meedia ja reklaam mõistavad
liigagi hästi loomalugude jõudu ja kui meie liikumisena tahame inimesteni
jõuda, siis on oluline teada, kuidas narratiivid töötavad. Usun, et me võime narratiivsed strateegiad, mida kasutatakse filmides, meedias ja reklaamides, loomade heaks tööle panna. Üks hea näide on näiteks dokfilm
“Blackfish” (2013) ja sellele järgnenud nii-öelda blackfish’i efekt, mis mõjus
väga raskelt firma kasumile ja viis selleni, et SeaWorldi mõõkvaalade ehk
orkade aretamise programm lõpetati.
20 aastat enne “Blackfishi” viis mängufilm “Free Willy” suure avaliku
kampaaniani, et vabastada Keiko, mõõkvaal, keda oli filmis kasutatud. Nii dok-
kui ka mängufilmis oli midagi ühist. Need filmid isiksustasid mõõkvaalad ja
panid neile nimed, nad mõlemad kasutasid antropomorfismi, näitasid publikule,
et orkad võivad kogeda vaimseid kannatusi nagu inimesed. Ma olen narratiivsete strateegiate puhul suur antropomorfismi kaitsja, et viia suurema
publikuni sõnum loomade tundevõimelisusest.
Minu uurimus näitab, et vaatajad võivad antropomorfismi erinevalt suhtuda.
Mõnes olukorras peavad nad seda manipulatiivseks, aga see võib olla ka väga
võimas vahend empaatia esilekutsumiseks ja hea võimalus inimestele näha
loomi nende vaatepunktist lähtuvalt.
Ühes oma raamatus (“Popular Media and Animals”) toon välja mitmeid
ajaleheartikleid sellest, kuidas loomad on tapamajadest põgenenud ja mismoodi
lugejad sellele reageerivad. Kui meedia andis loomadele nimed ja nende lood
sarnanesid inimeste kuulsate põgenemislugudega, siis avalikkus sekkus ja loomi
ei saadetud uuesti tapamajja. Vastandina saab tuua näiteks uudise
kaheteistkümnest seast, kes põgenesid veokist, mis neid tapale viis. Neile ei
antud nimesid, nende põgenemist ei kirjeldatud inimestele omaste mõistetega ja
nad tapeti samal päeval. See näitab, et see, kuidas me lugusid jutustame, on
väga oluline.
Sa mainid oma ettekandes ka filmi “Okja”.
“Okja” on järjekordne hea näide filmist, mis tõesti midagi muutis. See on lugu
tüdrukust ja geneetiliselt muundatud seast, Loomade Vabastusrinde (ALF)
aktivistidest ning kurjast korporatsioonist, mis on ainult kasumist huvitatud.
Filmil oli tohutu mõju, mida saab mõõta sellega, et Google’i otsingud
märksõnadele “vegan” ja “ALF” tõusid tohutult. Lisaks järgnes toetuste laine
ALF-ile filmi sotsiaalmeediakanalites, PETA-lt küsiti filmi esilinastusele
järgnenud kuu jooksul rohkem kui 21 000 vegan starter kit’i (infokomplekt
alustavale veganile), pärast filmi otsustas anekdootlikult suur arv inimese hakata
veganiks ning suurened nende inimese arv, kes läksid Koreas esimest korda
vegan restorani.
Ja ehkki me ei tea, kui kaua see mõju kestis, on ikkagi oluline rõhutada, et film
muutis märkimisväärselt inimeste käitumist. Mind huvitavad narratiivsed
strateegiad, mida filmis kasutati, mis tegid aktivistid vaatajale sümpaatseks ja
kuidas fantaasiat saab loomatööstuses toimuva kirjeldamiseks tõhusalt kasutada.
See film kasutab antropomorfismi, huumorit ja fantaasiat selleks, et vaatajale
selgitada seoseid korporatiivse kapitalismi ning loomade ekspluateerimise,
piinamise ja surma vahel.
Sa oled rääkinud ka sellest, kuidas me peaksime lastele loomadest rääkima.
Sellele vastates toon ma jälle “Okja” näiteks. Paljud filmikriitikud olid mures, et
kuna see film kasutab disnifitseeritud animeeritud sea karakterit, siis võivad ka
lapsed äkki seda filmi vaadata. Filmi peeti lastele ja noortele sobimatuks.
Ja kriitikutel oli õigus, lapsed vaatasid seda filmi, aga neil ei olnud õigus laste
reageeringute koha pealt. Lühidalt – täiskasvanud ja lapsed võtsid selle filmi
väga erinevalt vastu. Ka enamik vanemaid arvas, et film ei sobi lastele. Aga
minu väikeses uurimuses, mille läbi viisin, oli 80% filmi vaadanud lastest
positiivselt meelestatud ja paljud ütlesid, et see oli jube film, sest näitas neid
õudusi, mis loomatööstuses ja tapamajades toimuvad, aga just sellepärast
peaksid kõik lapsed ja täiskasvanud seda filmi vaatama. Lapsed tahtsid tõde
teada. Ma arvan, et lastel on õigus teada, mis intensiivpõllumajanduses toimub
ning me kipume laste arusaamist asjadest ja valikute tegemise oskust
alahindama. Jah, me peame laste ja noortega loomadest rääkima.
Võib mulje jääda, et loomade väärkohtlemise dokumenteerimine, salaja
filmimine ei töötagi?
Ei, nii ei ole kõigil juhtudel, aga me peame lugema erinevaid uurimusi, mis
näitavad, et sellised materjalid ei sobi igaühele. Tegelikult võivad neil olla lausa
vastupidised tulemused ja inimesed võivad end sellest sõnumist täiesti välja
lülitada. Tegime kolleegide dr Richard Twine’i, dr Claire Blennerhassetti ja dr
Lara Herringiga uurimuse ja küsisime mitteveganitelt, kuidas neile mõjuvad
loomade piinamise pildid ja videod. Enamik meie fookusgrupis osalenutest
ütles, et nad ei vaata neid pilte ja kui ongi vaadanud, siis nad ei mõtle loomadest
pärast seda teisiti. Peame aru saama, et kui need pildid ja videod mõnel juhul
töötavad, siis mitte igal juhul ja me peame erinevaid strateegiad kasutusele
võtma, et suurema hulga inimesteni jõuda. Sellepärast arvan, et vajame ka uusi
lugude jutustamise taktikaid.
Räägime Claire’iga veel pikalt ja teemad on nii huvitavad, et julgen kindlasti
soovitada tema ettekannet konverentsil kuulata. Temas on ka midagi tuttavlikku
ja esialgu arvan, et nii tundub sarnase maailmavaate tõttu või siis sellepärast,
et oleme eakaaslased. Aga midagi on veel. Selgub, et Claire’i vanaisa lahkus
sõja eest Eestist ja suur osa tema suguvõsast ongi hoopis Pärnust, kus ta ise
kunagi käinud ei ole. Aga see on üks hoopis teine lugu, mis alles ootab avastamist ja jutustamist.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.