Jaanipäevaseid uudiseid

Tegelikult peaks kirjutama, et suuri uudiseid ei ole. Kätte on jõudnud järjekordsed lihatarbimisepühad ja kõik muu justkui kahvatub teadmise juures, et loomsete toodete tarbimine ja loomade ekspluateerimine muudkui kasvab.

Ikkagi võib ju loota, et jää on liikuma hakanud ja ehk liigutab mõnel tarbijal midagi aju ja südame vahel või ehk on empaatilisi lahtiste silmadega inimesi maailmas natuke rohkem kui aasta või kuu tagasi.

Natuke jäi selline mulje nädal tagasi kui Loomus ja Eesti Vegan Selts pidasid koos Euroopa kriitiliste loomauuringute assotsiatsiooniga maha juba kaheksanda loomaõiguste konverentsi ja kajastasid ja kajastavad seda võimalikult palju ka eestikeelses meedias. Huvitav oli ja järjest huvitavamaks läheb. Kriitiliste loomauuringute valdkond süveneb ja laieneb ühekorraga, hoolimata sellest, et näiteks Vikerhommikus räägivad ajakirjanikud konverentsijuhti intervjuueerides endiselt sellest, et ka suurfarmides pannakse lehmadele nimed jne. Asi vist selles, et igaüks ei jõua järge pidada, mida me tegelikult loomadest tänaseks teame ja mida nende kannatuste lõpetamiseks saab ette võtta.

Seda enam oli tore kuulata käesoleval nädalavahetusel Kenti konverentsi (Animal Advocacy Conference, University of Kent), kus teiste hulgas rääkis Ryuji Chua, aktivist ja filmitegija, kes on ka Loomuse ja EVSi konverensil esinenud. Kogenud eestkostja pani saalitäie akadeemikuid kaua aplodeerima ehkki ta ilmselt ei rääkinud sellele seltskonnale midagi uut (peamiselt kalade tundevõimelisusest), aga rääkis hästi ja muuhulgas sellestki kui oluline on, et akadeemikud ja aktivistid koostööd teevad. Keegi peab selle, mis on välja uuritud, tõlkima ja edastama avalikkusele, kes akadeemilist teksti lugeda ei oska, saa ega taha. Psühholoogid, kes uurivad lihaparadoksi, esinesid ka huvitavate ettekannetega. Kriitilised loomauuringud on sellele teemal kuidagi aktivistidele järle jõudnud – üha rohkem uuritakse neid, kes justkui loomi armastavad, aga nende ekspluateerimisest loobuda ei suuda.

Aga uudistest niipalju, et Soome loomaõiguslased on õigustatult pettunud – nende uus valitsusprogramm ei arvesta loomadega, karusloomafarmide keelustamise plaani asemel on otsustatud neid toetada ja kormoranide, hüljeste ja suurkiskjate küttimist suurendada. See-eest võivad soomlased rõõmustada selle üle, et avati üleriigiline metsloomade hädaabitelefon. Draamaarmastaja minus muidugi juba kujutab ette, kuidas metsloomad helistavad jahimeest nähes, aga nii ikkagi ei ole. Lihtsalt Korkeasaare loomaaed avas telefoni, millele saab läbi 112 hädaabi helistada ja nõu küsida.

Üha rohkem saab muidugi lugeda mitmelt maalt uudiseid sellest, kui keeruline on aeg nn toidutootjatele, sest põud ei lase loomatoidul kasvada ja loomad peab seepärast ära tapma. Jään endiselt seisukohale, et loomadel on raskem kui nende kasvatajatel ja loodan, et ehk ikkagi nähakse varsti veel paremini seost kliimamuutuste ja intensiivpõllumajanduse vahel.

Kuidagi märgiliseks (oh, milline leierdatud sõna) võib pidada ka sagenevaid juhtumeid, mil mõõkvaalad ründavad paate. Keegi ei tea täpselt, miks, aga jutud käivad, et juhtumid algasid siis kui üks paat mõõkvaala vigastas. Sellel teemal peab vist silma peal hoidma, vaata siit.

Et tuju jaaniõhtul päris ära ei läheks, siis võib uudistest vist välja tuua paar toredat asja: Islandi põllumajandusminster keelustas ajutiselt augusti lõpuni vaalapüügi ja juttu on olnud selle traditsiooni tõsiselt lõpetamisest. Vt siit. Teine hea uudis on see, et Kanadas keelustati kosmeerika testimine loomadel. Vt siit.

Kui kellelgi nüüd peaks tunduma, et ta ei tea, mida süüa, siis võib vaadata ettevõtmist nimega lihavabad jaanid. Sellegipoolest soovitab söömisega mitte liialdada, ma just korraldasin isikliku pidusöömingu neist headest veganasjadest, mida saab poest osta ja no ma ei oleks pidanud seda vist tegema.

Pilt on luba küsimata BBCst võetud.