See lugu on Tiina Kruusi kirjutatud ja ilmus kõigepealt 2019. aastal Laupäevalehes: Vt siit.

Vaevalt näitab edukust see, kui 53-aastaselt elada Hiiumaa majakeses koos karja kassidega, tõdeb veendunud loomakaitsja Kadri Taperson. Siiski pole miski suutnud teda sellelt rajalt kõrvale sundida.

Tiina Kruus

Malbe Dana pole küll taimetoitlase tõugu, ent on lausa sõltuvuses perenaise valmistatud veganikraamist, eriti hummusest.

FOTOD: TIIT BLAAT

Kirglikku loomakaitset võiks ju pealinnas hoopis tõhusamalt edendada, kui mõelda, et seal asuvad ametiasutused, mille ees pikette korraldada või kuhu minna ametnikelt audientsi küsima. Aga ei, Kadri seisab loomade hea käekäigu eest Hiiumaalt.

Ligi 18 aastat tagasi tuli ta oma lapsepõlvemaadele. Tema vanemate, kirjanik Rein ja tõlkija Piret Saluri pere ostis Hiiumaale suvemaja ja vanema tütre kooliminekuni elatigi pool aastast saarel. „Olen poolhiidlane olnud pool sajandit, nii et mul oli lihtne siia tulla,” ütleb Kadri.

Tema maadligi akendega tareke maanteelähedases metsatukas näeb nüüd juba üsna kõbus välja, aga selle ostmise ajal hiilgas karjanaiste endine ühiselamu kogu oma armetuses. Sellest hoolimata võlus lobudik Kadrit juba pildil – sest ostuotsuse tegigi ta uljalt, sõbranna saadetud foto põhjal, olles ise samal ajal hoopis Eestist eemal.

Hiiumaale kolida polnud senisele tallinlasele uitmõte. Kadril oli töö tõttu olnud palju pealiskaudset sundsuhtlust, millest eemale igatses. Ta oli tükk aega leiba teeninud Eesti vaimupuudega inimeste tugiliidus, amet oli piisavalt keeruline. Talle oli tekkinud kümmekond looma, kes vajasid püsikodu, mitte üürikorterite vahet kolimist. Pojal tekkisid õpiraskused ja tundus, et neile võiks maakool ja -keskkond rohkem sobida. Kadrile meeldib ise sööki kasvatada, samuti on teda samuti õnnistatud tugeva korilasegeeniga. Lõpuks olid need ka puhtmajanduslikud põhjused, mis sundisid valima linnakorteri või maakodu ostu vahel, sest mõlemat ei saanud endale lubada.

Tosin hiirekuningat

Toas on soe ja mõnus ning ilmselgelt arvab sama Kadri 12-pealine kassikogukond. Osa kasse lendab külalisi märgates oma pesadest küll heitunult laiali nagu kuulid piljardilaual, aga ükskõiksemaid isendeid jagub ikkagi pikutama patjadele, lebama partel või sirutub üksik käpake välja mõne kardina tagant, kus keegi kosutavat uinakut naudib. Köögiukse kassiauguluuk hakkab kohe sagedasti klõbisema, kui mitu vurrulist demonstratiivselt kodunt lahkub.

Kadril on meie jaoks laud kaetud nagu maainimestel külaliste tulles ikka. Hiiumaa leib, oma tehtud hummus ja head-paremat kraami äsja toimunud taimetoidumessilt.

Taksilaadne peni Dana, malbe kui kevadtuul, seab end mu põlvedel sisse, jälgides silmanähtava ärevusega laua ja suu vahet liikuvat hummusevõileiba. Kuigi aastajagu koertevabrikus puuris elanud ja sealt päästetud Dana pole kindlasti vegan nagu ta perenaine, on hummusest saanud talle kultustoit. Koer on kehastunud õnn neljal jalal, kui paar palukest hummusevõileiba talle osaks saab.

Kadri on loomi poputanud juba alates 1994. aastast, Eesti Loomakaitse Seltsi astus ta 12 aastat hiljem. 2014. aastal hakkas ta juhtima Loomust, mis nüüdseks koondab eri loomakaitseorganisatsioone. Selle MTÜ eesotsas seisis ta tänavuse kevadeni.

„Olin lõpuks jube väsinud,” tunnistab Kadri. „Viimastel Loomuse-aastatel pidin iga nädal käima Tallinnas ja siis tekkis juba küsimus, miks üldse Hiiumaal elada. See on tappev töö, tegeled tohutult raskete teemadega. Aga loomakaitseaktivist olen muidugi ikka edasi,” ütleb ta ja katkestab siis jutu etteheitva hüüatusega järjekordsele mustavalgekirjule kassile, kes kräunudes end ilmutab: „Margus!”

„Ta tuli vaatama, kas olete juba ära läinud,” selgitab perenaine vabandavalt.

Telefon pidevalt punane

Kui praegu on Kadril kassid ja üks koer, siis nende kümne aasta jooksul, mil ta oma valdustes loomade varjupaika pidas, käis sealt läbi tuhatkond looma. Kadri mobiilinumber tähistas Hiiumaa loomakaitsetelefoni, mis helises lakkamatult: kui kellegi kass või koer oli kaduma läinud või mõni võõras loom õuele tulnud, kui keegi tahtis naabri loomapidamise peale kaevata või leidis rehe alt kassipojad. See tähendas ka näiteks kogemust, kuidas tavalises autos transportida hullunud koera, keda on kümme aastat ketis peetud.

Rääkimata loomadest kubisevast kodumajast. „Kujuta ette, kui sul on korraga 50 kassi. Kui söögiaeg kätte jõudis ja nad kokku kogunesid, sain nende vahel vaevu astuda,” meenutab Kadri. Kuuli tallu aina kogunes loomi, sest inimesed olid aru saanud, et on üks koht, kuhu saab ülearused loomad alati viia, et keegi tegeleb nendega. Juhtus, et inimene nõudis öösel kell üks Kadri teleporteerumist saare teise otsa, et mõni loom ära viia. „Need ootused muutusid lõpuks täielikuks absurdiks. Arvati, et ma olen kõrgepalgaline loomadega tegeleja ja peangi 24 tundi ööpäevas valvel olema nagu politsei ja kiirabi kokku,” ohkab Kadri.

Just sellepärast tuli tal loomade hoiukodule lõpuks päevapealt punkt panna.

Kadri sulges telefoni ning jagas laiali kõik loomad, keda vähegi sai. Vanad ja viletsad jäid talle endale.

Ketikoer pole majavalvur

„Kuigi olen endast jätnud ohvrimeelse hullu mulje, siis tegelikult loomad mulle lihtsalt meeldivad,” pehmendab Kadri, aga lisab, et inimeste teadmised loomapidamisest on „täiesti õudsed”. „Ketikoerad on Eesti häbiplekk. Inimesed ütlevad, et koer valvab maja. Aga kuidas ta valvab, kui ta ketis on? Või miks ei steriliseerita kasse?” Kadri on tähele pannud, et eriti kõutside meessoost omanikud ei taha neid kastreerida. Inimesed ei saa tihti arugi, miks peaks.

Kuid Kadri on täheldanud, et nüüd, mil õpitud abitusest enam abi ei ole ja aktivistid loomi jooksujalu päästma ei tõtta, on inimesed hakanud tasapisi ise asju ajama: panevad kaotatud ja leitud loomade pilte üles ning lasevad loomi üha sagedamini steriliseerida, sest „naabrid ka tegid”. Ehk selgitustöö ja eeskuju hakkab lõpuks vilja kandma.

See on Kadri jaoks suur asi. „Kõige jubedam kogemus on iga päev elada teadmisega, et loomaga on toimunud midagi halba. Kui lähen Soomes farmiloomade varjupaika, siis naudin seda, et olen vabastatud loomade keskel, kes elavad mõnusat elu, aga samal ajal mõtlen, kuidas elavad nende liigikaaslased. Sa tead, kui intelligentsed ja tundlikud nad tegelikult on, ja see põletab kõige kiiremini läbi. Miks inimesed arvavad, et loomi võib ekspluateerida, miks neid niimoodi koheldakse? See on täiesti seletamatu. Selle psühholoogilise teadmisega toimetulek iga päev on kõige raskem.”

Targasti filmitud videod

Mujal maailmas on loomaõiguslased juba 1970-ndatest loomade heaolu eest seisnud. „Meie hakkasime siin peale siis, kui suuremad aktsioonid mujal maailmas olid juba algatatud. Me pole olnud alati kukupaid, aga palju asju oleme teinud targasti. Näiteks salaja filmitud materjal on jõudnud avalikkuse ette, ilma et keegi teaks, kes filmis. Ning oleme olnud päris edukad oma asja ajamises, jõudes meedias muu hulgas „Pealtnägija” tasemele, mis on mitmes riigis üpris mõeldamatu,” ütleb Kadri.

Mida on Kadri loomadega mässamise ajal kaotanud? Võib-olla on midagi olulist sel ajal temast lihtsalt mööda vuhisenud? Sõbrad kadunud, eraelu elamata jäänud? „Ma olen oma elule tähenduse võitnud,” vastab ta. „Olen palju andnud – kasutaksin just seda sõna, sest „ohverdanud” kõlaks liiga märterlikult. Olen andnud loomade kasutusse kümneks aastaks oma maja, vara ja kõik oskused. Ma võiksin ju teha ka midagi muud, sest olen töötanud ametites, mis tooksid tunduvalt rohkem raha või kuulsust. Aga see pole kaotamine, vaid andmine. Nende asjadega ei saa tegelda nii, et tahad midagi vastu saada.”

Tema ja teiste loomakaitsjate eesmärk on võimalikult vägivallatu maailm, loomade käekäigu igapäevane parandamine. Ja kuigi võrreldes 1990-ndatega on olukord palju paranenud, jagub eesmärke veel piisavalt. Et näiteks 20 aasta pärast poleks enam ühtki karusloomakasvandust. Et väheneks intensiivne põllumajandus. Et veganimaailm õilmitseks – sest loomadest hoolimine eeldab mõistagi seda, et sõpru ei sööda. „Kui meie inimesele öelda, et olen 13 aastat vegan olnud, siis ta vaatab mind kui veterani, aga välismaalane küsib, kus ma siis enne olin,” toob Kadri näite meie ja nende kogemuse erinevusest. Aga Eesti võtab läänemaailmale pikkade sammudega järele.

Veganipealinn

Kadri pakub, et kui 2006. aastal oli Eestis sadakond täistaimetoitlast, siis praeguseks on neid vähemalt 10 000. „Tollal poleks keegi nii suurt tõusu uskunud,” nendib ta. „Me ei julgenud noorema põlvkonna peale nii palju loota. Kokk Mikk Mägi, kes liitus loomaõigusliikumisega samal ajal kui mina, rääkis tollal, et tahab avada veganirestorani. Kogu seltskond hakkas seda kuuldes naerma: sul on veganiresto, millest ära elad? Eestis?” Nüüd on Mägi veganirestoran V Tallinna populaarsemaid söögikohti, kuhu kohta reserveerimata naljalt sööma ei pääse. Kadri sõnul on Tallinnas rohkem täistaimetoidukohti kui terves Soomes kokku.

Pärast kevadet, kui Kadri Loomuse juhi ametist lahkus, on ta aja maha võtnud, et järele mõelda, mida oma eluga edasi peale hakata. „Mul peab huvitav olema. Mulle meeldib võimatuid asju käima lükata, täiesti teistsugune tegevus. See, et hakkasin blogi kkadriblog.com pidama, tundub muu kõrval lihtne. Aga kuna tahan millalgi sellest ära elada, tuleb sellesse tublisti panustada.”

53-aastasena jälle nullist alustada? „Mulle tundub, et ma olen selle ära teeninud, et hakata tegema asju, mida tahan: kirjutama, toitu kasvatama,” vaatab Kadri mulle otsa ja tõuseb siis välisust avama. „No kes see on seal?” laseb ta tuppa kassi. Seekord on see Nööp.