“Minu neljajalgsed musketärid”, Myrakas. Varrak, 2023.
“Oh, milline hea raamat on ilmunud”, kirjutasin asjaosalistele kohe kui olin “Minu neljajalgseid musketäre” ainult korraks lehitsenud. Myrakas on kirjutanud koos Varjupaiga MTÜ kambaga raamatu, mis on nagu naljaraamat, aga ei ole kohe kindlasti ehkki jube naljakas on ja kurb ka; nagu loomakaitse ajalugu, aga ei ole, ehkki ekspert leiab sealt viited pea kõigele olulisele viimase kolmekümne aasta mitte ainult loomakaitse ajaloole; nagu lugu Viljandist, aga seda ta ka ei ole ehkki Viljandi on kindlasti tegelane nagu kõikides parimates Viljandis kirjutatud raamatutes; nagu armastuslugu, mida ta kindlasti natuke ongi; nagu Kantreküla külalugu, aga selleks ei tohiks teda ka vist nimetada; nagu õpik, aga jumal hoidku selle eest; nagu raamat Varjupaikade MTÜ ajaloost võibolla, mille algusaegu minagi aegajalt aukartusega meenutan ehkki ma ei olnud ise juureski, aga no täitsa võimatu algus ju? Nagu lugusid loomadest ja loomakaitsest, mis on tegelikult üks- ja seesama?
Kirjastuse Varrak Teabe- ja tarbekirjastuse toimetaja Reelika Rahu kirjutab; Ma väga loodan, et see jõuab iga loomasõbra kätte, nii selle, kellel juba on loomad kui ka selle, kes plaanib looma võtta. Meil tekkis mõte raamatust eelmise aasta alguses. Kuna lemmiklooma võtmine varjupaigast on üha enam ühiskonda kõnetav teema (eriti just koroona-aastatel), siis tundus asjakohane ja vajalik luua raamat, mis inimesi sel teekonnal aitaks, hariks ja nõustaks. Kuidas ning kas üldse võiks looma varjupaigast võtta, mida silmas pidada, mida oodata ja milleks valmis olla. Seda kõike ikka selleks, et hiljem tekiks vähem hüljatud loomi. Raamatu koostamiseks tuli leida selle valdkonna spetsialistid ja nii võtsimegi ühendust Varjupaikade MTÜga. Ühiselt tegime raamatu koostamisettepaneku kirjanik Myrakale (Üllar Priks), kes on üdini loomainimene ning kasvatanud ja hoiukodu pakkunud paljudele loomadele. Koos mõtlesime välja raamatu kontseptsiooni – nagu kaks raamatut ühes – ühelt poolt Varjupaikade konkreetsed soovitused ja praktilised nõuanded, teisalt (taustaks jooksmas) Myraka poolt väga eluline lugu, kuidas temal on loomadega kooselu kulgenud. Seda joont jälgisime ka kujunduses, et need kaks teksti oleks lugejale eristatavad. Läks täpselt aasta ja tänu kõikide osapoolte ühisele pingutusele sai ideest raamat.
Ja tõepoolest, Myrakas räägibki oma loomadega kooselamise loo, mis on ilmselt parim viis loomi tutvustada – läbi isikliku arengu. Ja juhtnööre on raamatus ka küllaga; loomade emotsioonidest; miks neid ketis pidada ei tohi (kui keegi tõesti veel ei tea), loomavabrikutest; kassipojahooajast, varjupaigast loovutamisest jne jne. Sellest, kuidas siis kui kassipoegade merekooli saatmine enam lubatud ei olnud, hakati neid karbiga metsa viima – seega on raamat ka inimloomadest. Natuke on neid lugusid ka, mida loomakaitsjad tegelikult kunagi ei räägi, isegi kui neist on palju aega mööda läinud. Mina paadunud loomaõiguslasena muidugi mõtlesin enne lugemist, et õiguseid ja veganlust seal ikka ju ei mainita, aga eksisin, täiesti olemas on.
Et ma ühte raamatut täiesti mõõdutundetult ainult ei kiidaks (aga miks ei või?), siis leidsin ühe “vea” ka. Nimelt tundub mulle, et väljatõsted tekstist võiksid olla samal leheküljel, kust nad välja tõstetud on, aga ega ma ei kujuta ette, kas see veel kedagi peale minu häirib. Arvatavasti mitte.
Ja eriti hea meel on mul selle üle, et sain teada – mitte ainult mina ei ole koormakatet sisekujunduses kasutanud. Aitäh selle info eest, Myrakas, Triinu ja kõik teised ennastsalgavad loomakaitsjad.
Raamatut saab siit.
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.