See lugu ilmus kõigepealt eilses Postimehes, vaata siit, aga enne kui ilmunu üles riputan, siis kirjutan natuke sellest, mis mind täna öösel ärkvel hoidis.
Eriti lihtsakoelist teksti ajendas kirjutama see, et viimasel on ajakirjanduses veganluse kohta igasugust läbimõtlemata jama ilmunud. Kirjutamise ajal tuli üks veel juurde, kassidele vegantoidu pakkumise teema. Paistab, et lugeda oskavad meil ikka üsna vähesed. Minu PM teksti pealkiri oli algselt “Veganpuust ja punaseks”, mulle meeldis, aga toimetajale eriti mitte. Ja sellest ma sain aru ka, sest kellel ikka on aega nuputada, mida see tähendada võiks. Hea toimetaja lepib muudatused autoriga kokku ja nii ka tehti. Pean vahepeal uhkustama, et arvutasin; mul ilmus esimene asi ajalehes täpselt 44 aastat tagasi mai lõpus. Tõsi, see oli hoopis luuletus, aga ikkagi – mingi kogemus võiks ju selle aja peale olla. Aga ei, saatsin loo teele ja ei nõudnud närviliselt kõige viimast kujundatud versiooni näha. Ja siis hakkasid tulema sõprade küsimused (mul endal PM lugemisõigust polegi), et mis jama ma ise ajan. Nimelt oli Jo-Anne auhinnatud foto allkiri tõlgitud pigem valesti. See pilt vastsündinud vasikast on tehtud 2010. aastal Hispaanias ja allkiri on inglise keeles “Wet from birth. Organic Dairy Farm. Spain 2010″. Aga eestikeelsest pildiallkirjas on “organic” tõlgitud või tõlgendatud “loomasõbralik”. Võibolla on see mõeldud iroonilisena, aga me ju kõik teame kui valesti sellest võidakse aru saada. Õnneks ei oska üks maailma parimaid loomade olukorda kajastavaid fotograafe eesti keelt, aga ma ikkagi kirjutan talle ja küsin, mis ta arvab. Teise pildi allkiri oli veel hullem; nimelt oli selle alla kirjutatud, “Kuigi tehniliselt võttes on ka küpsised ja limonaad nö vegan, peetakse viimase all silmas ikka tervislikku taimset toitu.” Huvitav, kes selle pildiallkirja välja mõtles ja miks on pildil tõenäoliselt halloumi juust, mis on tehtud piimast? Tehniliselt võttes ei ole küpsised vegan kui neis on näiteks muna nagu tihtipeale on. Ja võibolla keegi peab vegantoitumist tervislikuks, aga veganluse algpõhjused on mujal ja meie hulgas on palju neid (minagi kaasaarvatud), kes sugugi alati tervislikult ei toitu. Pikk kirjutamiskogemus õpetab vähemalt üht üsna tervisele kasulikku asja; “Ära põe ja hakka järgmist kirjutama”.
Ja siit algab Postimehele tehtud arvamuslugu
Farmiloomade kannatustega ollakse harjunud või ei panda neid tähelegi
Veganlusel on mitmekülgne moraalne vundament, kannatuste minimeerimisest keskkonnasäästuni
Veganeid kujutatakse ajakirjanduses sageli naeruvääristavalt
Tööstuslikult toodetud liha ja piima tarbimise varjuküljeks on hoomamatud kannatused ja keskkonnakahju, mistõttu veganlusel on selge moraalne alus, kirjutab loomakaitsja ja aktivist Kadri Taperson.
Oma kodukandis sõidan vahel mööda sellistest lautadest, mille elanikud ka õue saavad. Noorloomade emast võõrutamise ajal võib näha, kuidas vasikad on kambakesi sellesse aiaossa kogunenud, mis emadele kõige lähemal. Nad näevad üsna kurvad välja. Nemad on juba natuke suuremad, aga tavaliselt viiakse vasikad ära ööpäeva jooksul pärast sündi või lausa kohe. Emad võivad oma lapsi mitu päeva hüüda ja oodata, hoolimata sellest, et piimapakitsus on juba leevenenud – inimene on piima välja lõpsnud ja enesele võtnud.
Harjumus või pimedus?
Sellist kõigile tuttavat kirjeldust lugedes jagunevad inimesed suuresti kaheks. Ühed ütlevad, et nii on ju alati tehtud ja teised mõtlevad, et küll on kahju. Ja siis on veel kolmandad, kes arvavad, et selline jama võiks ära lõppeda; nemad on enamasti veganid.
Pole selge, miks inimesed loomade ekspluateerimisse nii erinevalt suhtuvad. Seda on küll uuritud, aga ühest vastust ei leita. Ilmselt taandub vastus arenenud empaatiale, aga nii lihtne see ka olla ei saa. Loomalautades töötavad inimesed ei ole «üdini halvad» (ja mida selline hinnag üldse tähendama peaks?), ka ei sõltu loomadesse suhtumine sellestki, kui palju vägivalda keegi näinud on. Vähem või rohkem oma identiteeti varjates on aktivistid loomatööstuses toimuvat kirjeldades enamasti kinnitanud üht – inimesed justkui ei näe, mis loomadega toimub nende oma silmade all. Rootsi loomaarst Lina Gustafsson kirjutab oma raamatus «Loomaarst tapamajas» (Rapport från ett slakteri : en veterinärs berättelse, 2020), sellest, kuidas tapamajas töö käib, kuidas käituvad loomad ja inimesed, milliseid on loomade kannatused ja kuidas inimesed sellega liigagi ära on harjunud. Aga mitte kõik. Kui ma loen kirjeldusi, kuidas sead üritavad uinutipüstolini jõudes tagasi pöörata, aga ei saa kuidagi, sest liikumisrenn on liiga kitsas, siis tunnen end peaagu samamoodi nagu see siga – võimetuna midagi ette võtma. Veel jubedamad on muidugi kirjeldused aeglasest suremisest, siis kui narkoosi ei kasutata või see ei mõju; transpordi ajal surnud või vigastatud loomadest jne.
Lihtne – loomad ei taha surra ja samas tapetakse igas sekundis tapetakse hinnaguliselt 28000-73000 maismaalooma (aastas umbes 1,5 miljardit siga, 75 miljardit kana jne – toim.)
Mõju keskkonnale
Veisekasvatus on üks suuremaid süsinikuheite põhjustajaid. Kes veel ei tea, siis eelkõige mäletsejate röhatustest tekkiv metaan on üks kasvuhoonegaasidest. Lihtsustatult seletades on metaan üks kliimasoojenemise tekitajatest. Metaani õhkub atmosfääri ka mäletsejate sõnnikust, teisi kasvuhoonegaase tekitavad loomasööda kasvatamisel kasutatud väetised ja haritud maa, mida võiks ju hoopis inimesele toidu kasvatamiseks kasutada. Lühidalt: veisekasvatus ei ole planeedile ja sellel elavatele elusolenditele kasulik.
Piimatööstus
Jupiteris on praegu näha dokfilm, mille nimi on «Kõik saavad lüpsta» («Milked», Uus-Meremaa, 2022 https://jupiter.err.ee/1608933632/koik-saavad-lupsta). See käsitleb piimatööstuse mõju keskkonnale Uus-Meremaal. Keskkonnaaktivist Chris Huriway näitab piimatootjate varjatud lobitööd ja kinnitab, et ühe lehma keskkonnajalajälg on võrdne 14 inimese omaga ning ainult ühe liitri piima tootmiseks kulub 1000 liitrit vett. Sellele filmile lisaks tasub muidugi vaadata ka filmi Cowspiracy (Netflix, 2014) Lihtne – piimatööstus on väga keskkonnakahjulik, aga sellest ei taheta loobuda.
Uued suunad
Riigikogu juures tegutsev Arenguseire keskus teatas eelmisel nädalal, et kunstliha tootmine ja tarbimine võib kordades vähendada toidutootmise keskkonnajälge ning aidata kaasa rahvatervise paranemisele. Lisaks on liha alternatiivide tootmisega seotud teadus- ja arendustegevus on Eestile suur majanduslik võimalus. Keskuse raportis on põhjalikult välja toodud kõik teadaolevad põhjused, miks see plaan meile kõigile kasulik on.Alternatiivsed liha tootmise tehnoloogiad tähendavad lihavalgu tootmist laboratoorselt, mikroobide abil sünteesides või tootes lihaalternatiive putukatest, seentest või taimedest. Globaalne taimetoiduturg ongi tohutult kasvamas, inimesi on ikka veel aina rohkem ja süüa, ka liha ja piima, tahetakse aina rohkem. Tarbijate nõudmine erinevatel põhjustel liha- ja piimatoodest loobumiseks aga kasvab samuti iga päevaga. Lihtne: Loomade ekspluateerimise asemel on täiesti võimalik süüa taimi.
Kas igasugune taimetoit on eetiline?
Putukas tahab ka elada ja üldse on putukate söömist kuidagi eriti ebameeldiv ette kujutada, pealegi on nemadki ju loomad, mitte taimed. Veganid on üsna kriitilised ka laboriliha tootmise kohalt, liha kasvatamisele laborites kulub metsikult energiat, alge on endiselt loomne (sestap võiks ju ka inimestest liha kasvatada) ja pealegi ei ole selleks ju otseselt vajadustki – taimsed alternatiivid on alati olemas olnud, nii meie toidupärandis kui uutes toodetes. Mõiste «taimne alternatiiv» on juba iseenesest lääneühiskonna keskne ja kaudselt ka hellitatud tarbijale viitav. Lihtne: me ei jää nälga ka siis, kui liha katseklaasis kasvatama ei hakka.
Keelamised ja lubamised
1991. aastal keelati Ühendkuningriigis ära need koeratõud, kes olevat justkui agressiivsemad ja kes ründasid inimesi rohkem kui teised. Mõni aasta tagasi selgus, et koerterünnakute arv ei ole seal riigis kolmekümne aasta jooksul hoolimata keelust siiski vähenenud. Selle aja jooksul on hulk inimese sõpru elu kaotanud. Tänavu otsustakse, kas see keeld peaks veel edasi kehtima või on tegu üsna mõttetu seadusega. Tegelikult on asi endiselt selles, et inimesed ei oska koeri «lugeda». Nad ei saa aru, mismoodi koerte käitumine kujuneb, millal nad on stressis, millal haiged ja mida nende ebamugavuste leevendamiseks teha saab. Keelamise taga oli inimeste hirm.
Ka lubamine võib hirmus tunduda. Mäletan, kuidas 1992. aastal muudeti haridusseadustikku, mitte küll Ühendkuningriigis vaid Eestis ja sellega kehtestati koolikohustus kõikidele lastele. Muudatuse vastuvõtmisele eelnes ja järgnes äge poleemiks, kardeti, kes kõik kooli satuvad ja kuidas nendega seal hakkama ei saada. See ei tähenda, et tänasel päeval Eestis kõik kasvõi vaimupuudega lapsed head haridust saavad, aga muudatus tekitas selle võimaluse ja andis märku, et inimesed on võrdsemad kui nad enne olid.
Mõnikord teeb keelamine lubamise asemel maailma paremaks. Ilmselt oleme enamuses juba harjunud sellega, et lapsi ei tohi peksta, kassipoegi uputada, purjus peaga autot juhtida, orje pidada, alaealisi ära kasutada jne. Kõik need tegevused on kunagi lubatud olnud. Lihtne: Ärme tee teistele seda, mida me ei taha, et meile tehakse.
See ongi moraaliküsimus
Olenemata lubamistest ja keelamistest on olulisem see, mida inimene ise teeb. Kas tema moraalne kompass selles vallas üldse töötab või on hirmust teistsugususe ees tardunud. Just see, et vajadused muudatustest peavad päriselt igaüheni jõudma, teeb protsessid kohutavalt aeglaseks. Aga aega ilmselt väga palju ei olegi, keskkonnakaitsjad ja veganid ei usu, et valitsuste kliimaprogrammid ja rohepöörded jõuavad planeeti, inimesi ja loomi päriselt päästa. Ja just seda kiirendatud muutust inimesed kardavadki, neil on vaja aega, et harjuda uue väärtussüsteemiga, uute maitsetega, tegevusvaldkondadega ja sellega, et enam pole aega oodata kedagi, kes on suurem ja targem ja teeb otsused igaühe eest.
Lihtne: eetilised valikuid võib igaüks ise ka teha.
Vegefoobia
Vegefoobia on vastumeelsus veganite ees. Teadupärast on foobiate taga enamasti mõni trauma või hirm. Arvan, et vegefoobia taga ongi hirm suuremate muutuste ees, millest pole kellelgi pääsu. Ka Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal vegefoobia ilminguid näha olnud. Võibolla oleks hea meelde tuletada, et ka meil ei tohi kedagi oma veendumuste pärast taga kiusata, rääkimata kinniste tugigruppide tsiteerimisest jne [vihje hiljutisele poleemikale, et veganid olevat pahased, et Aasta ema tiitli sai lüpsja – toim.]. Mõned ajakirjanikud kasvatavad levinud müüti, et veganid on noored, rumalad, elavad linnas ja vahivad ekraani. Aga mulle tundub vahel, et ekraani vahivad ajakirjanikud, kes pole midagi kuulnud eetikast, kliimasoojenemisest, demokraatiast ega ka loomakasvatusest. Vanasti viidi ajakirjanikud kambakesi põllumajanduse keskele ja näidati, kuidas kartul kasvab (sügiseti pidi ajakirjanikud isegi kartuleid üles võtma) ja lehma lüpstakse. Tänased ajakirjanikud (mitte kõik, ärge leidke üldistust) peaksid minema tapamajja tööle ja veganitele külla, muidu nad võõrduvad maailmast päriselt ära. Lihtne.
Foto: Jo-Anne McArthur
more-than-human 
You must be logged in to post a comment.